Mismoodi on su vaimu seis…?

Päris on olemas ikka, aga kõlapinna leiab mängult asjatamine, olemine. Kahjuks.

Hiiu folgil ütles Jaak Johanson Priit Pedajast kuulates:“Huvitav, et kurvad laulud on väga abiks, et rõõmsaks saada.”

Tõnis Mägi laulis augustis Tammsaare mail Kukenoosi viljakuivatis üht tähtsat teksti teiste omasuguste seas. Laul, millest mõtlen, lõpeb sõnadega: “See on aeg, kui aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi…“

On aeg küsida, millega me täidame oma tühja toa, aknast välja passides.

Läheb mustaks mure läbi

Kui Vabaduse platsil klaasist risti avati, helistas mulle sõber ja küsis, kas ma ikka panen tähele, kuidas kõik kanalid maarahvast linna suursündmusest eemale tõrjuvad, et kelle sammas see siis on. Ma polnud pannud tähele. Aga kultuurisündmust korraldav kaitseministeerium tõesti kuulutas pressiteates: kui te saate, ärge tulge.

Bibliofiilist sõber rõhutas (et asja jõledus mulle kohale jõuaks), et tema eakas õpetajast ema, kes ilmselgelt oleks tahtnud kohal olla ja ise imet näha, on nüüd solvunud. Talle ja ma ei tea paljudele teistele heasoovlikele öeldi, et vaadake kõike televiisorist. Sellest peaks piisama. Pilt tuleb mugavalt koju kätte ja trügima ka ei pea. Niisiis: me tühjas toas on televiisor ja see peaks kokkusaamatust kompenseerima.

No sama kukkus välja laulupeol, kui Eesti inimesed lauluplatsil raudaiaga VIP-rahvaks ja lihtrahvaks eraldati.

Pärast koos olemist ja ühes hingamist puhkes jutt sellest, kuidas me oma väärtusi, laulu- ja tantsupidu siis, muule maailmale müüa ei oska, kuidas riik seda ei oska. See oli kohe kole ja rumal. Nii võivad mõelda need, kes televiisori järgi oma maailmapildi kokku seavad ja arvavad, et see on päris. Müüme mitte sisu, vaid rekordeid, eks jah. Ei asenda loosungid ja ühemõõtmeline pilt kohal olemise siin ja praegu väärtust.

Ma kuulasin laulupidu autoraadiost, ise binokliga Mulgimaal pisikese järve kaldal kahe pardipere elu passides. Müsteeriumi, omalaadse rituaali hingus jõudis pärale ikka. Siis, Tallinnas veel hingati koos, viis sõber mind ühe Holstre kandi laguneva talu hoovi põlispuude alla.

Üks kivi oli seal, üleni rohtu kasvanud. Kivil kustuma hakkava kirjaga tahvel: “Siin, endises Veske talus sündis 28. jaanuaril 1843 keeleteadlane, kirjanik ja rahvusliku liikumise juht Mihkel Veske.” Ma siis ütlesin Mihklile seal mõttes, et tead, vana, täna on meil laulupidu, ole rõõmus. Seda ka ütlesin, et oleme ühel päeval sündinud. Seda ei öelnud, et ma ei talu mälestusmärke, mis unustamist märgivad.

Ja kuna kultuur mu jaoks seoste loomise kunst on, hüüdsin seal Veske juures tervist ka Lätimaa veerde me maailmaeeposte tõlkijale Rein Sepale, kelle haud ja sünnikodu Ipikis ilmselt sama mahajäetud.

Kultuur on inimesed ja inimestes. Meeles mõlkus äsja lahkunud Mulgimaa mees Lembit Eelmäe ja Viljandi tikuvabriku tikutoosietiketi ümmargune Mulgi kuju. Kui koju jõudsin, kõneles mu toateleviisoris laulupeo dirigendipukis kultuuriminister Laine Jänes.

Või et on tuhat aastat häbi

Ühtpidi on uhke panna kultuuriloo pealkirjaks Juhan Viidingu luulerida. Teistpidi on kurb kahelda selles, kui paljud me inimestest mäletavad peast, et Juhan oma vaimuseisu küsimusele ise vastab: ei seisa nigu. Ja seepeale küsib: kas tõstab pead ta ükskord meis kui väike tigu.

Mind on viimasel ajal häirinud see, et ma tegelikult loodusest mitte midagi ei tea. Moosest ja Juudast tean, aga seda, et kimalane on sama mis metsmesilane, mis kumalane, saan teada alles vanuigi. Ma ei imesta seepeale enam selle üle, et mul vahepeal peas selline segadus valitses, mis elada ei lasknud rõõmsalt. Nüüd loodust passides, olgu või lollilt, see rõõm on.

Hämmastab, kuidas me maal ikka aeg-ajalt lahvatab kirglik diskussioon kohustuslikust usuõpetusest koolides. Kuidagi kummaline on, et peaksime kindlasti teadma, kuidas elas Jeesus Kristus, aga seda, mis konnad Eestimaal elavad, kuidas elavad ja miks, võime teada, kui tahame. Sipelgate elust ja mesilaste elust ja ämblike elust rääkimata.

Ma tahaks teada ka hoopis, millest mõtlevad meie oma teadlased, füüsikud, keemikud … Mida arvavad maailmast mehed Rooma klubist. Seda ka tahaks teada, mida mõtleb naaberkorteris elav klaveriõpetaja. Aega jääb aina vähemaks…

Teeb vaimse töö

Ülo Vooglaid hiljuti, ikka ilmselt hariduse ja ühiskonna, ühesõnaga kultuuri konteksis, ütles: „Eestlased, nagu teada, jagunevad neljaks: ees minejad, eest ära minejad, niisama, soodsa mulje jätmiseks mõeldud askeldajad-susserdajad ning askeldamise ja susserdamise õigustajad.“

Sellest klassifikatsioonist lähtuvalt on me asjad pea pealt jalgele tarvis pöörata. Praegu tundub, et võim ja vägi ja au ja kuulsus on sekeldajate käes. Kui nüüd mõelda, et eestlaste kuvandit maailmas loovad ameeriklased, kes laulupeost filmi teevad, siis on kõik selge. Mõte jääb vaid, kas meil ei võiks olla teisiti.

Päris asjad on olemas meil nagunii. Väga tahaks, et segadus, kus väärtuslik on massi jaoks alternatiivne, ja väärtusetu peavoolukultuur kohad vahetaks. Väga oleks vaja, et saaks kokku Lelle alternatiivi festivali kolmandal päeval esinenud Kehra tütarlaste ansambel MIIP ja Hiiu folgi teisel päeval laulnud Priit Pedajas. Vabana sündinud tüdrukud, kes oma laulus päriselt küsivad, millal sa viimati naeratasid, millal sa viimati armastasid, millal sa viimati andestasid…? Ja vana mees, kes laulab oma nooruses tehtud laule klassikalistele väärttekstidele, jutustades, kuidas miski külm ja miski puhas, hingas hetkeks läbi hiite, varavalgel nähti luhas härma hõbedasi niite…

Ma siin nüüd jõuan ringiga Uku Uusbergi kevadel nähtud etenduse „Pea vahetus“ juurde. Seal noored mehed muu hulgas pakuvad , et Eestimaal on aeg küps ilma üksteise peale turtsumata noortel ja vanadel mõtteid vahetada. Muidu jääbki kultuurikontekstis kõlama vaid propaganda, kitš ja raha.