Kliendist kodanikuks saamine omal maal… On see enam võimalik? Kodanikul on õigused, klient peab kõik ise kinni maksma. Ka valitsejate lolluse.

Meid on nüüd aastatega harjutatud, et lapsed on koolide jaoks kliendid, haiged on kliendid haiglate jaoks, politsei asi on pakkuda teenust… elu Eesti riigis on nagu laadal. Nüüd on käibesse tulnud ka see, et mina ja teie ka oleme kõik omavalitsuse kliendid. Kuulge sõbrad, ma elan siin!

Päris kindlasti ei taha ma, et vallavanem oleks kui kaupluse juhataja. Valitsejate asumine, saamine ja jäämine parseldajate (ostan ühega, müün vähemalt kuuega maailmavaate kandjad) eestkõnelejateks on peapõhjus, miks on kadunud igasugune võimulolijate autoriteet. Ükski tark isa ei ütle enam oma pojale, et õpi, poeg, siis sinust saab suur riigimees. Me mis tahes valitsused ka räägivad alalõpmata kui tähtis on olla hoopis ärimees ja ettevõtja.

          Sotsiaalse sidususe klientuur

Ehk teeb see asja selgemaks: „LEADER programmi olemus on muutumas ja praegune programmperiood seab meid taas uute proovikivide ette. Regionaalsed klastrid, maapiirkondade ja linnade koostöö, sotsiaalne sidusus ja migratsiooniteemad, IT-lahenduste ja uue tehnoloogia kaasamine kohaliku ressursi efektiivsemaks kasutamiseks on need valdkonnad, mille tähtsus kasvab kiiresti…” No olen nõus, et ma olen vananev kohalik ressurss. Aga kummardama selle kantseliidi ees ei ole nõus.

Pange tähele ka seda liidrite käsulauda: „Enam ei piisa vaid kohalikul tasandil toimetamisest, vaid tuleb kasutada terviklikumat lähenemist, mis võimaldab arendustegevusse kaasata ka piirkonnaväliseid ressursse. Tuleb aktiivselt teha koostööd teadus- ja arendusasutustega, teiste arendajatega oma regioonis ning tegevusgruppidega nii Eestis kui ka väljaspool.” Et kui õpetad Raela külas eesli rääkima, siis sellest ei piisa, teed koolitusfirma sinna kõrvale ja peagi kõnelevad Eestis kõik eeslid. Üsna selge, et eesti keelest ei piisa, maailm ei saaks aru, mis meie eeslid kõnelevad, ja nii tuleb neile õpetada selgeks ka hiina keel.

Pressiteate, kust need me maaelu suunised tsiteeritud, teeb veel koledamaks see, et seda juttu aetakse Tartus, me hariduse pealinnas, enamgi veel, me viimase aja eestlaste uhke enesetunde templis Eesti rahva muuseumis. Ja pidage maamehed siis meeles: „Uuenduste keskel tuleb meil aga hoida tasakaalu kõige uue ja LEADER lähenemise algpõhimõtete, meie juurte vahel. Meie juured on alt-üles lähenemine, piirkondlikud arengustrateegiad, erinevate sektorite partnerlus, võrgustumine ja koostöö, integreeritud maaelu areng, innovatsioon, horisontaalne juhtimine.”

Muu hulgas pean ütlema ka seda, et need rasvased kohad ses tobedas tekstis pole minu, vaid tähtsa konverentsi korraldajate – ELARD, Eesti Leader Liit, Maaeluministeerium, Maamajanduse Infokeskus ja Eesti Külaliikumine Kodukant – väljamõeldis. Loen seda soga ja mõtlen, kas ma ikka olen õigesti aru saanud, et lilled õitsevad ja päike tõuseb. Äkki tõesti olen ma enda jaoks vikerkaare ja virmalised ise välja mõelnud. Tänaseks, kui see mu lugu ilmub, on see õudus, mida pressiteates me tulevikku loovaks nimetatakse („…Konverents on oluline sündmus nii ELARDi Eesti presidentuuri raames kui ka LEADER/CLLD tuleviku poliitika kujundamisel. Konverentsi tulemusena valmib LEADER/CLLD deklaratsioon perioodiks 2021-2027…”), möödas. Tulevik, see helge, veel ees. Ehk on jah ülekohtune ja demagoogiline siia kõrvale kirjutada, et ma enam väga ei imestagi selle üle, et me uurijad ja targad välispoliitikud olid hämmingus ja üllatunud, et Ameerika presidendiks sai Donald Trump ja et Caligula oma hobuse senaatoriks nimetas. Akadeemik Trofim Lõssenko, kes Nõukogude ajal pärilikkust eitas ja maisi kasvatamisega Venemaad päästis, oli tänaste eluperemeestega võrreldes ikka õpipoiss.

Tõe huvides tuleb öelda ka seda, et samaväärseid või sinna küündivaid pressiteateid jookseb ajakirjanike arvutitesse päevas vähemalt paarsada. Seega mitte kolme või seitsme peaga lohe ei ole meid valitsemas, vaid päid on… Kas tõesti ongi peaasi lihtsaid asju pudrustada ja neid võimalikult arusaamatult esitada? Guugeldasin ja sain teada, et Lõssenko sai ebateaduse tegemise eest 8 Lenini ordenit, 3 Stalini preemiat (1941, 1943 ja 1949) ning Tööpunalipu ordeni. Ta oli sotsialistliku töö kangelane.

Peast segi maailm

Mõni päev tagasi avastasin, et me orav Raela aias on ennast kuuri elama sättinud. Ja sööb, selle asemel, et elada, me kuuris riiulil olevaid luulekogusid. Kahju hakkas luuletajatest, kelle raamatute seljad pisikesi hambajälgi täis. Võtsin kaltsuvaiba ja kaitsesin luuleriiuli ära. Ootan, mis käigu orav teeb, kas võtab ette ilukirjanduse, romaanid või hoopis leiab lasteraamatud. Usun, et kuidagi saan temaga ikka kaubale. Viin küpsiseid ja pähkleid ja siis… kas võtan teenindamise eest naha? Muidugi ei oleks selle nahaga midagi peale hakata, kasukat ka ei saa. Äkki küsin Leaderilt raha, teen oravafarmi, õpetan mõne rattas jooksma ja korraldan õpitoad.

Ja siis oravat vaadates katsun välja mõelda, kuidas taastada me riigijuhtide autoriteeti. Kuidas oleks nii, et targad tagasi ei põrkaks? Mis üleüldse saab oravast, kui ta ratas peatub? Kujutan oravaratast ette ja mõtlen, mis juhtuks, kui lõpetaksime Eestis suurriigi mängimise. Kindlasti tuleks siis ka lõpetada poliitkorrektne lömitamine EL ees ja tähtsaimaks seada oma rahvas. Tuleks olla aus. Kas see on võimalik, ilma et mõni kaotaks positsiooni? Pea ju on juba kaotatud. Mis tast!

Õhtustest uudistest saan teada, et EL eestseisjamaana hakkame tegelema Suur-Britannia lahkumisega Euroopa liidust. Vaat niimoodi, margused, uhked võiksite selle üle olla. Mis omavalitsus ja oma maa, mis inimesed ja kodanikud. Patriotism on rassism. See, kuidas me riigijuhtide jaoks on alati tähtsam see, mida öeldakse piiri taga, mitte see, mida arvavad, mõtlevad ja tunnevad oma inimesed, on ju ka selle suuna näitaja, et oleme kliendid. Mis tahad saada, kas maksnud ikka oled?!!

Ja Peterburis kolm õigeusu vaimulikku protestisid tänaval Vene seaduse vastu, mis keelab usklike tundeid solvata. Kolme noore mehe loogika on siis selles, et seadus ei kaitse kedagi ega midagi, usklike tundeid kaitseb Jumal. Meil ka on lisaks parteide ja ametnike ja ärimeeste suhtekorraldajate hordidele tekkinud häälekad Jumala suhtekorraldajad. Üsna äge on mõelda, et siit edasi viib tee selleni, kus PR seltskond hakkab otsima õigustust aastaaegade vaheldumisele.

Jah, ka see on kord juba mingis keerus olnud. Mul on peas selline katke: „ “Прошла зима, настало лето, -/Спасибо партии за это!/ За то, что дым идет в трубе,/ Спасибо, партия, тебе. // Peaksin oma oravalt küsima, kas luulekogude närimine on talle andnud väe neid ridu eesti keeles riimida. Mina ei oska. Tean, et Contra oskaks, aga teda pole hetkel käepärast. Kes keelt ei oska, teadku, et riimitud on ood parteile. Seal read: „Talv lõppenud ja suvi käes! Parteile tänu selle eest, ennäe…” See luuletus nägi ilmavalgust 1956. aastal. Siis ma sündisin. Täna ma enam pole kindel, kas see ikka oli luuletaja iroonia. Ent poliitiliselt korrektne on see eilne ju ka täna.

Jah, mu jaoks on küsimuste küsimus, kuidas saavutada Eestis see mõtlemise tasand, mida esindas lennukikapten Raivo Kask, kui ütles, et keegi lennukikaptenitest maailmas ei ole tipppiloot või siis hoopis, et kõik on: õhku tõustakse selleks, et eluga maanduda.

Mina ei taha leppida kliendiks olemisega omal maal. Turist ka olla ei soovi. Tean hästi, et alternatiivid päästavad maailma, sellepärast lähen Valtu -Nurme külla Külaülikooli kuulama Valdur Mikita loengut „Ajakaevu kiigates”. Äkki on Mikital kaasas kadunuks peetud mässumeelset idealismi.