Fotonäitus “Fotograaf Mati Unt”

Näituse koostajad on Mati Undi fotokogu omanik ning Tallinna Linnateatri näitleja Kalju Orro ja fotograaf Siim Vahur, kujundaja Katre Rohumaa, tekstide koostaja-toimetaja Helen Männik.

Näitus jääb Linnateatri Panso saalis avatuks hooaja lõpuni.
Teatritark Lea Tormis ehk Lope de Tormis, nagu teda tänaseni kutsuvad 1990. aastate lõpus lavakoolis õppinud, libistab sõrmedega mööda Voldemar Panso portreebüsti põske ja ütleb vaikselt: „Palju õnne, Volli!”. Linnateatri lavaaugus peetakse 1 minuti pikkusi õnnitluskõnesid 50-aastasele teatrile. Linnateatri Panso saalis on Mati Undi fotonäitus.
Panso oli 37-aastane, kui asutas ja hakkas juhtima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit. Üheksa aasta pärast, 1966. aasta 13. veebruaril, nüüd 50 aastat tagasi esietendus uues teatris Panso lavastus „Otsustage meie üle, inimesed!”. Noorsooteater, tänase Linnateatri ema ja isa oli sündinud.
Juhan Viiding, Kersti Kreismann, Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Vaino Vahing, Evald Hermaküla, Ingo Normet, Karin Raid, Arvo Valton, Hando Runnel, Jaak Allik, Jaak Kangilaski, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Johnny B Isotamm, Jaak Rähesoo, Madis Kõiv… põlvkond teatri juurde hoidnud inimesi Tartus, Tallinnas ja Pärnus. Vahed ja vahemaad siis vist nii suured ei olnud kui täna. Aga ilmselt on see mu sellesama sulaaja sabast kaasa saadud idealism, mis nii mõtlema suunab. Lavaaugus õnnitlevad Linnateatrit Vanemuise näitlejad Külliki Saldre ja Aivar Tommingas.
Lea Tormis vaatab ühte fotot ja ohkab üllatunult: „Nii noor! Juuksed veel täiesti musta värvi.” Pildil on tema oma vend Paul-Eerik Rummo. Ma just sellist meest mäletan. 1966. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas tema luulekogu „Lumevalgus… lumepimedus”. Eks ema luges, kui see ilmus. Raamat oli laual, sealt on meeles. Nüüd Paul-Eeriku teise õe, Mall Johansoni laps Kärt laulab onu luuletuse, kus read: „Jah, ma nägin lumevalgust/ ükskord kui ma polnud laps./ Ning ei kirjand seda valgust/ ükski langev varjuhaps…”. Laulab lummuslikult suureks ja mõistetavaks.
Ses luuletusest saadud laulus on ka riimitud mõte ilmapervest – ilmaperve. Mati Undi fotosid vaadates ja kaasa mõeldes on just see tunne, et oled ühes ilmaperves ja käid korraks ära teises. See, mis piltidel on, annab omapärast jõudu tänast jama taluda.
Neile, kes piltidel, on viimane sõda ikka lähedal, vanemad on selle ajal sündinud ja paljud vahetult pärast sõda. Nende lapsepõlve jäävad küüditamised ja loomeinimeste süüdistamised formalismis. Mitte ainult süüdistused, vaid ranged karistused, avalik hukkamõist, vangilaagrid, Siber. Ka Tšehhi sündmused ja stalinismi lõpp.
Lembit Ulfsak hiljuti ütles, et tema ülikool oli Loomingu Raamatukogu. Ja need, kes Undi fotodel, on Loomingu Raamatukogu põlvkond kindlasti… „Kuristik rukkis”, „Üks päev Ivan Denissovitši elus”, „Sisyphose müüt”…
Küsin Lea Tormiselt: „Mismoodi inimene meelde jääb?”. Ta ei vasta kohe, mõtleb ja ütleb, et eks sedamoodi, kuidas inimene on, kui temaga kõige tihedamalt kokku puutud.
Vaatame koos fotot, kus Evald Hermaküla ja Jaan Tooming kõrvuti. On muretu olemisega. See Undi foto on aastast 1969. Arvutan. Jaan saab märtsis 70, pildil on ta 23. Just Vanemuisesse läinud ja ilmselt lavastamas oma üht legendiks ja Eesti teatri pöördepunktiks peetavat lavastust August Kitzbergi järgi, „LASEB KÄELE SUUD ANDA („Enne kukke ja koitu“)”. Küsin Lea Tormiselt, kuidas see lavastus vastu võeti, kas üksmeelse poolehoiuga? Lea ei vasta otse, vaid ütleb hoopis, et tema mäletamist mööda sai Veljo Tormis just sellest lavastusest tuge ja idee, et just nii tuleb rahvalaule laulda.
Küsin päev hiljem Jaanilt sama, et kuidas vastu võeti? Ta räägib, kuidas nad proove tegid ja et seda lavastust ei mängitud kaua. „Jah, see „Laseb käele suud anda”, seal mu meelest oligi esimest korda lavastatud rahvalaule. Rahvast etendused täis, folkloristid kiitsid taevani, Leningradi omad ka. Boris Tuch ründas.” Kuidagi moodi jõuab Jaani jutt 1972. aastasse, mil Osvald Toominga näidendis „Külvikuu”, Jaani lavastuses Evald Aavik ja Raine Loo lava lae all hõljusid Beatelsite loo saatel. Lugesin kusagilt, et „Külvikuu” tegevus hargneb Avangardi kolhoosis, Raine Loo oli brigadir Maaja ja Evald Aavik kombainer Valram Ööbik. Toominga vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus vanapagan” esietendus siis, kui ta ise oli kolmekümne-aastane.
Linnateatri lavaaugus annavad Ugala teatri omad Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganenile Ugala teatri publiku tugitoolid, millel kiri: „Võta istet oma vana koduteatri suure saali toolidel ja ammuta inspiratsiooni, et lend saaks jätkuda.”.

Maalehes ilmus see lugu