7.jaanuaril esilinastub Jõhvis mängufilm „Ema”. 
Filmi „Ema” materjal võeti üles kolme nädalaga. Filmivõtted toimusid Kiviõlis, Lüganusel ja Kohtla-Järvel. Filmi toetas Viru filmifond ja aitas Ida-Viru Ettevõtluskeskus. Sellise kiire võtteperioodiga filmi kohta öeldakse „madala-eelarveline film”. See omakorda tähendab, et filmivõtete ajaks on tegijatel kõik selge ehk et on ära tehtud suur ja ülitäpne eel- ja ettevalmistustöö ‒ kus võtta, kuidas võtta ja mida võtta. Ajagraafik on täpne ja seda järgitakse.
Filmi stsenarist on Leane Jalukse ja režissöör Kadri Kõusaar. „„Ema” räägib emast, kes hooldab oma koomas poega ning järk-järgult kooruvad välja sündmuse tagamaad. Selline kriminaallugu,” ütleb režissöör filmi tutvustuseks.
Maaleht palus fimi peaosalistel rääkida oma emast, isast ja perest. Kasvamisest ja mõistmistest elus. Ehk aitab see tekkiv pisut isiklik pilt meil mõista aega, ilma, inimesi ja esilinastuvat Eesti filmi. Näiteks on filmi stenaristi Leana Jalukse ema psühhiaater. Tütar kirjeldas emale osaliste tegevust ja luges ette dialooge. „Küsisin, kas on usutav. Oli küll.” Stsenarist oli ise võtetel ja sai vastata näitlejate küsimustele. Kuni selleni välja, mida ema-isa õhtuks sööma peaksid.

Siim Maaten ei taha olla küps õun
Üht filmi keskset tegelast, koomaseisundis poega mängib vabakutseline näitleja ja lavastaja Siim Maaten. Ta kirjutab:

„Mina elan oma elu lapsena, sest täiskasvanuks ma ennast ei pea. Keskkooli lõpus tehakse küpsuseksameid ja minu õnneks ma ei läbinud neid hiilgavalt. Järeldasin sellest naljatades, et ma ei ole seega veel küps. Olen seda ebaküpsust siiani välja pikendanud. Ega ma vist kunagi ole vanemaks tahtnud saada. Ei teagi, miks.
Kui olin viis aastat vana ja teadsin, et pean järgneval aastal kooli minema, siis ma seda ei tahtnud. Oma 18. sünnipäeval nutsin aias töötava ema kõrval, et ma ei taha vanemaks saada. Tema soovitas mul tönnimine lõpetada, sest tema laps saab täisealiseks. Praeguseks olen oma suhtumist endale põhjendanud niimoodi, et mulle ei meeldi vanadusega kaasnev küpsus. Albert Schweitzerilegi oli see mõte rõlge, millest ta oma raamatus „Aukartus elu ees” teada andis. Kui millegi kohta öeldakse „küps”, siis tähendab, et see on valmis ja see, mis on valmis, see on valmis. Lõpp. Kui õun on küps, siis see kukub puu otsast alla ja mädaneb ära. Niimoodi ma siis olengi. Tunnen siiani, et olen laps. Õpin, tunnen rõõmu, valutan südant ja targutan korraga.”

Tiina Mälberg: ema oli igapäevane
Filmi peaosaline on Tiina Mälberg. Rakvere teatri näitleja ja kahe täiskasvanud lapse ema.

„Ma ei oskagi oma emast-isast eraldi rääkida. Nad on alati, kogu minu elu, olnud koos ja on seda siiani. Loomulikult on olnud probleeme või raskeid hetki ka nende elus, aga alati on jäänud võitjaks austus, hoolimine, armastus või ka harjumus. Minu suhe oma vanematega on läbi mu senise elu pidevalt muutunud. Usun, et lapsena oli tingimusteta armastus minu jaoks jäägitu ja loomulik. Teismelisena hoidsin väga isa poole. Ta õpetas mulle põnevaid asju ajaloost, inimestest, tutvustas autoasjandust nii, et olen mingi perioodi elus suur rallihuvilinegi olnud.
Ema oli igapäevane. Ta oli alati läheduses, teda sai ka töö juurest alati kätte. Tema naiselikud tegevused, õpetused käsitööst ja aiandusest näisid nii tavalised…
Minu suhe vanematesse pöördus, kui ise lapsed sain. Juba poja sünnist alates on mu ema olnud pidevalt abiks ja toeks mu kõrval. Sellest ajast on ema tasasel ja tagasihoidlikul moel õpetused mulle tähtsaks saanud. Temata poleks ma kahe lapse kõrvalt kuidagi nii aktiivselt oma teatriteed alustada, kujundada suutnud. Emal tuli sel ajal pikki perioode laste ja minu töö pärast lausa minu juures elada. Isa pidi ise hakkama saama. Ta ei mahtunud tihti meie, naiste salamaailma. Aga minu kasvamine toimus ka läbi selle aja ja kui minu lapsed kooliealisteks sirgusid ja ema väsima hakkas, sai isa ta tagasi.
Ma arvan, et oma vanematele jään alati lapseks. Mäletan, kuidas tundsin pärast tütre sündi, et sain täiskasvanuks. Vastutuse määr, kohustuste raskus muutusid sel ajal nii selgelt, lisaks ka uus ja siiski võõras keskkond Rakveres. Perena üheskoos toimides on tähtis, et kõigil oleks ruumi, et üksteisega arvestataks ja üksteist austataks. Oluline on säilitada lähedus ja usaldus.
“Ema” puhul oligi minu jaoks tähtis rääkida sellest, et inimesed ei võtaks üksteist iseenesestmõistetavalt. Et ei arvataks süvenemata end tihti teise kohta kõike teadvat, mugavusest, laiskusest või hoolimatusest, isegi ei küsita teise tunnete kohta ega räägita omadest. See võib külmuse, ükskõiksuse, meeleheite ja isegi julmuseni viia. Õnne nõudmiseni. Aga isekus ja ahnus ei too pikemas perspektiivis kunagi head. Tänulikkus ja alandlikkus, otsustavus ja ausus, julgus ja vabadus aga küll. Minu jaoks „Ema” sellest räägibki.”

Andres Tabun kuulab ema õpetusi
Ugala teatri näitleja Andres Tabun mängib “Ema” filmis isa:

“Ma arvan,et kõikidele inimestele, kes siin planeedil sündinud, on kõige olulisem inimene just ema. Ainult tänu temale saame osa sellest suurest imest, mida nimetame eluks.
Kõige kallim ja armsam on ema sulle siis, kui oled veel väikene. Ma mäletan neid kordi väga selgelt, kui ema tuli meid suvel vanaema ja vanaisa juurde vaatama. Minu isa oli koolidirektor ja ema õpetaja, koolivaheajaks viidi meid maale. Meid oli kokku neli poissi ja üks tüdruk. Eks ka ema ja isa tahtsid meie madistamisest ja karjumisest rahu saada. Ja kui me siis seal maal olles mänguhoos märkasime järsku ema karjamaapuude vahelt oma valge mantliga tulemas, tormasime talle paljajalu vastu. Ta haaras meid kõiki oma rüppe, ta oli nii õnnelik ja kõige ilusam ema maailmas. Nagu ingel!
Aga siis mingil ajal hakkasin arvama, et maailma kõige tähtsam inimene olen mina. Ema oli ka muidugi vaja – andis süüa ja pani riidesse. Aga iseenese tarkus oli ikka nii suur, et ma arvasin, et ma olen ennast ise siia universumisse modelleerinud. Paraku see nii ei ole, meid modelleerivad ikka ema ja isa ning kui see käiks alati koos armastusega, oleks maailmas kindlasti palju rohkem õnnelikke inimesi.
Üks mu sõber ütleb naljatamisi: „Oleks teadnud, poleks sündinudki.” Aga meie käest ei küsita ju. Nüüd, vanemaks saades olen jälle aru saanud, et ema on ikka kõige tähtsam inimene maailmas. Kuigi me vaidleme ja meil on eriarvamusi erinevate asjade kohta, mis on ju loomulik, sest vanasti oli ikka päike säravam ja rohi rohelisem… panen ma ikka tema elukogemuste tarkust kõrva taha, kuulan tema õpetusi.
Minu tegelaskuju filmis “Ema” tuletas küll meelde, et oma lastega peab palju rohkem suhtlema ja tegelema kohe siis, kui nad on veel väikesed, sest mõnel juhul võib olla hiljem juba liiga hilja…”
***
„Ema“ filmis mängivad ka Rea Lest teatrist NO99, Andres Noormets teatrist Vanemuine, muusik Jaan Pehk ja vabakutseline näitleja Jaak Prints. Filmi kunstnik on Liisi Eelmaa ja operaator Jean-Noël Mustonen.

Tiina Mälberg soovitab:

• Sööge koos oma lähedastega. Katke laud nii esteetiliselt kenasti kui võimalik. Tooge nii sageli kui võimalik kappidest välja kõige uhkem portselan ja peenem lauahõbe, helisegu kristall. Kõnelge selle laua ääres ausaid ja austavaid jutte möödunud aegadest, tulevikust, plaanidest, maailmast… Arvan, et just nii kasvavad vabad inimesed – ilma häbi ja hirmuta.
• Lugege luuletusi. Näiteks Aita Kivi raamatut „Ära möödu must lähedalt”. Sealsed salmid puudutavad sügavalt.
• Tulge Rakvere teatrisse. Konkreetsemalt võin soovitada lavastust „Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu”, mis enne suve oma viimaste etendusteni jõuab, hoogsalt rahvast rõõmustavat lugu „Sinatraga kuu peale” või sügisel esietendunud filosoofilist „Musta printsi”, kus kõigis ka mina kaasa teen.

Lugu ilmus Maalehes. Filmi pildid Heikki Leis.