Lavastaja Sergei Potapov Mari Lillest: Mari on vapustav inimene. Ma jälgin teda vahel laval, ta mitte sekundikski ei kaota tähelepanu, on kohal iga hetk, ka siis, kui tema ei ole esiplaanis. Vanaema ei ole väga suur roll tekstiliselt, aga tema esituses… isegi istudes on ta täidetud, on huvitav. Noorematel näitlejatel aegajalt juhtub, et pinge ja tähelepanu kaob, Mari Lillel mitte kunagi. Mingid pisikesed nüansid on tal, mis teevad näitlejast meistri. Meie näiteseltskonnaga ühines Mari hiljem. See, kuidas ta kohe truppi sobis, sulandus, on omaette ime.

Kõik pildid Mari Lillest lavastuses “Libahunt”, tegi Mats Õun.

Näitleja Mari Lill saab detsembris 70. Nagu tema viimatises rollis, August Kitzbergi näidendi „Libahunt” vanaemas, on Mariski olemas kordumatu vägi ja sära. Tal on kaks tütart ja viis lapselast. Ta kannab ruudulist soget.
Enne kui ma midagi küsida jõuan, kraamib Mari Lill kotist välja mõned vanad fotod. Oma emast ja vanaemast. Ühe pildi kohta käib kommentaar, et see on tehtud temast täpilises kleidis 1954. aastal. Ta ema töötas siis Eesti Naise (hilisem Nõukogude Naine ‒ MM) toimetuses, ta isa oli Siberis ja pilt ilmus allkirjaga „Õnnelik lapsepõlv”.
Neljandat põlve tallinlanna elab 2009. aastast maal, Andineemel, kohas, kuhu isa kunagi ehitas suvila.

Vanaema? Kui tähtis ta oli?
Meid oli kaks õde, peale minu veel kolm aastat vanem Kadri. Isa oli Siberis. Ema rabas tööd kahel kohal. Vanaema oli eestiaegne proua ja sellepärast ei olnud tal töökohta ega pensioni. Ema pidi rabama, vanaema kasvatas meid. Ja seepärast ma ütlengi, et kõige tähtsam oli mulle vanaema.
Ema laps ikka mäletab, aga ei pruugi mäletada igapäevasena. Mäletan vanaema väga hästi just igapäevasena, ema niimoodi ei mäleta.

Oli ta su „Libahundi” vanaema moodi?
Ei tea, ma ei oska öelda. Mingil määral. Teine, Tartu vanaema oli rohkem niisugune. Me temaga puutusime vähem kokku, nad läksid küüditamise eest Saaremaale. Tema oli niisugune, et ütles oma pojale: „Veeliks, kaivama peab, kaivama!”.

Kaevama siis?
Kaivama… kaevama jah. Mu isa oli siis kuuekümne-aastane vana mees juba. Vanaema tuli, kepp käes, ja sundis Veeliksit. Ise ta pani pojale Feliks nimeks, aga hüüdis Veeliksiks.

See tuleb hästi tuttav ette mulle. Mu isa ka enne surma riidles mind, et ma välipeldikut igal kevadel ei puhasta, nagu peab!
Täpselt nii ongi. Kaivama peab!
Vanaema oli omal ajal Tartus väga ilus proua, Lille kohviku emand. No sellest ma sain alles täiskasvanud peast aru, mida sõda ja riigikorra muutus tegi meie vanemate ja vanavanematega. Lõikas nende ja kõikide elud lihtsalt läbi…
Vaata praegu viiekümneseid mehi, nad on nagu poisikesed. See ei tähenda nüüd seda, et ma ise vana olen ja vaatan selle pilguga. Tookord nad ei olnud veel kolmkümmendki, kui see juhtus.
Mu ema… Siis, pärastle sõda, käidi tööl kuus päeva nädalas ja puhkepäeval pesti pesu.
Kui praegu vingutakse raske elu üle, siis see ei ole muud kui häbematus. Nii hästi ei ole me mitte kunagi elanud.

Mu jaoks on seda üllatav su suust kuulda. Rääkisime samal teemal ‒ sõda ja selle mõju inimestele ning kui kiiresti see ikkagi on meelest läinud ‒ hiljuti Adolf Šapiroga. Ta hoiatas, et see hea elu võib otsa saada. Läbi kannatuste me muidugi kasvame.
Hoidma peab. Sa võid ju sõimata mõnd persooni, kes sulle ei meeldi, aga oma riiki, mis ühe sajandi jooksul on kaks korda vabaks saanud… seda kolmas kord enam ei tule.
Ma ei ole väga suur saatusesse uskuja, aga meie vabaks saamine on ikka olnud pooljuhuslik, tänu maailma situatsioonidele. Ja oma riiki, kuramus, tuleb hoida. HOIDA. Me ei peaks omavahel kaklema vähemasti. Maailm areneb edasi, ta ei jää seisma.

Kellena su ema töötas Eesti Naises?
Ta kirjutas ka, oli tehniline toimetaja. Oli juristi haridusega.

Oled siis ikka intelligendiperest pärit?
Jah. Vanaisa, keda ma näinud ei ole, oli Tallinnas tuntud arst. Tema läks Rootsi. Ja, ma ei tea, neljas põlv Tallinnas. Mitte Tallinnas ‒ olen Nõmmelt.

Sellel on vahe?
Sellel on väga suur vahe.
Isa õppis Tartu ülikoolis majandust, oli Eesti Üliõpilaste Seltsis. Meil oli kohvik Vanemuise mäel. Pärast isa Siberis olekut sündis mu vend Ivo Lill (tuntud klaasikunstnik ‒ MM).

Ikkagi, kuidas nii juhtus, et said näitlejaks. Kas keegi keelas, suunas?
Keegi ei sundinud. Ma tahtsin arstiks õppida, aga olin füüsikas nii loll. Meie füüsikaõpetaja ütles mulle: „Lill, teil on portselanpea, ega see elektrit ei juhi!”.
Ingo Normet on mu klassivend. Tema ema ütles, kui meil oli lõpuõhtu, et mine ikka, Mari, proovi vähemalt. Eks ma koolis tegin ka näitemängudes kaasa.

Dagmar Normet?
Jah. Ta elas kaua, fantastiline naine.

Sul on elus väga vedanud. Tahtsid arstiks saada ja su üks tütar on arst. Said näitlejaks ja su teine tütar on samuti näitleja ‒ Elisabet Reinsalu.
Jah, ühel tütardest on ikka päris elukutse, ei ole mingi veiderdaja. No on vedanud, jah.
Tõnu Aav rääkis, kuidas ma olla noorena öelnud, et mina ei kavatse küll oma vanaduspõlve Õismäel akna peal kõhutades ja välja vahtides veeta. Ma ise seda juttu ei mäleta. Aga et ma selle Andineeme maja ära tegin, see on ka õnn. Ma ei tea, kui palju plaane ma sellest majast joonistasin.
Mind ei seo linnaga suurt midagi. Oma korteri Õismäel müüsime maha. Mul ei ole hirmus palju tööd ja oma autoga linna vahet sõita ei ole mingi vaev. Kui vaja, siis sõidad.

Mõtlesid sa kaua, kui sulle pakuti „Libahundi” vanaema rolli?
Ei, ma ütlesin kohe jah. Kuna ma oma lavateed alustasin kurttumma ja pimeda Helen Kelleriga, siis nüüd oleks paslik mängida pimedat vanaema. Mõtlesin, et vanaema on küll tähtis roll, aga seal palju teksti ei ole, jõuan ära õppida. (Mari Lill liitus trupiga hiljem ja tema roll valmis 16 päevaga ‒ MM.) Siis võtsin „Libahundi” kätte ja ehmatasin, kui palju seal teksti oli. Teised mängisid juba peast.
Aga kohe, kui me siin, Viinistul lavastaja Sergei Potapoviga kohtusime, tundsin ta ära. Esimesed sõnad… kõndisime, külg külje kõrval, ei vaadanud teineteisele näkku, ei rääkinud suurt midagi. Aga tundsin lihtsalt, et ta on usaldusväärne. Seda ei saa sõnadega seletada.

Ja siis?
Ja siis mobiliseerid ennast. Teatris teeme kaks kuud proove, sellega võrreldes… Lavastaja teadis täpselt, mida ta tahab, iga proov oli huvitav…
Maailm on üks. Pea kümne tuhande kilomeetri kauguselt tuleb šamaani pojapoeg, kes tunneb ära eestlaste ja siinse elu olemuse ‒ see ju on selle kinnitus, et maailm on üks! See on tunnetuse küsimus. Kellel on, sellel on, kellel pole, pole.
Kui lavastaja usaldab sind ja sina lavastajat, siis tekib koostöö ja see ei ole väsitav. Potapoviga nii oli.

Palju sul selliseid lavastajaid on olnud?
Neid on olnud… Voldemar Panso, Adolf Šapiro, Mikk Mikiver… No ega palju rohkem ei olegi. Igasugust tööd on olnud. Selliseid, keda… Nojah, see oli kõik, nagu Heino Mandri ütles: „Eto bõlo davno i mozhet bõt ne pravda”. („See oli ammu ja ei pruugi olla tõsi.” ‒ MM..)

Sa oled mänginud koos Eesti teatri suurte legendidega.
Anst Eskola, Heino Mandri, Jüri Järvet, Linda Rummo. Ma olen nii vana ka juba, sellepärast.

Nojah, mina arvan, et mina olen vana.
Mina ei arva, et ma vana olen selles mõttes. Olen lihtsalt nii kaua elanud, et mäletan neid. Mitte ainult ei mäleta, vaid olen nendega ka koos olnud.

Kuidas sa oma tütart vaatad teatris. On tal olnud näitlejaõnne?
On-on, on jah temal… Mõne kohta öeldakse, et pole andekas, aga kui pole midagi tehtud, pole lavale saadudki. Näitlejat viib edasi töö. Uued rollid, erinevad lavastajad ja head lavastajad. Nagunii on iga näitleja ise enda lavastaja.
Sa pead ju tunnetama, kus sa laval oled, et sa ei jääks teisele ette, et teaksid, mis tähtis on, millal sa oma tegevuse lõpetad. Sa ei saa sellel ajal, kui partneril on tähtis koht, oma kõhtu kratsida. Sellistest asjadest ei ole vaja rääkida, need on näitlejal olemas. Vähemalt peaksid olema.

Tänapäeval teeb näitleja televisioon. Ja samas lörtsib ära ka. Kas sa oma lapsega ei riidle, et liiga palju telet teeb?
Ta ei tee liiga palju, ta lihtsalt ei saa sealt välja. Seriaal üha kestab ja ei lõpe. Miks „Ohtlik lend” hea oli? Sellepärast, et ta lõppes. Aga kui rahvas nõuab…

Kord Ivo Uukkivi mulle tegi selgeks, et on vahe, kas teha sarja või seriaali. Sarjal on planeeritud lõpp.
See on sama, miks mina vaatan Inglise sarju. Seal on kümme-kaksteist osa, sisu ja head näitlejad, on dramaatikat ja nad lõpevad ära.

Te käisite Tõnu Tammega vaatamas oma tütart Madis Kalmeti lavastuses „Kassiraba”. See on üks õudne lugu sellest, kuidas naine tapab oma lapse, antiiktragöödia „Medeia” iiri variant. Mul seal jäi tunne, et Elisabethi mängitud naine teeb seda, et ta last ei tabaks samasugused kannatused nagu tal endal. Miks just selline lugu on koos inimestega liikunud sajandeid?
Ma ei tea. Ma ei oska vastata. Arvan, et ma võiksin küll tappa mehe…

…armukadedusest, armastusest… ?
Ei, selle mehe, kes mu lapsele on liiga teinud. Seda ma kujutan ette. Aga et oma last ‒ ei.
Üsna hea on muidugi öelda, et oh, mina ei tapaks kedagi, aga me ei tea, mis me mingis situatsioonis võime teha. Tore on öelda ja mõelda, et ma olen nii hea inimene. Mina tean, et ma ei tea, milline ma olen ja mis siis saab, kui on selline olukord… jah, suures hädas. Ma isegi ei oska selle üle filosofeerida.
See mõte, et ta kardab lapse pärast ja tapab ta, et tema ei peaks seda elu elama, mis tema on elanud… (Pikk paus)

Eile „Libahundis”, kuulates, kuidas Tiina ahastab „ema, emakene, miks jätsid mind ilma elama, ennemini viinud mu vesile, kandnud kalajärile, pistnud tüki mürgijuurt mu suhu…” Mõtlesin, kumb siis õigem on? Elada on õigem, ütlevad elavad.
See on küsimus, keeruline. Kui näitleja peab seda mängima, siis tekib hoopis muu asi. Siin laua taga sellest rääkides…

…jääb jutt sõnakõlksuks.
Kui aga teed rolli, siis hakkad selle peale teistmoodi mõtlema. Elad sellesse situatsiooni sisse. Mina lihtsalt inimesena ei oska seda praegu lahata.

Kui palju roll näitlejat muudab?
Olen seda ennegi öelnud, et mitte mina ei tee rolli, vaid roll näitleja. Rollid avavad näitleja ka iseendale, aitavad endast aru saada. Paljud rollid on mind puudutanud rohkem kui mina neid.

Ütlesid, et maailm on üks. Palju räägitakse sellest, et maailm on muutunud. Samas on 104 aastat tagasi kirjutatud „Libahunt” minu meelest ka täna ja just täna väga aktuaalne.
Nii ongi, inimesed ei ole muutunud. Tehnika ja moraal on muutunud, inimese loomus – auahnus, kadedus, armastus, rõõm… – need on samad. Tunded on jäänud.

Mulle tundub, et tunded on asendunud pragmatismiga. Kaastunnet on vähem.
Eks hoolimatust ole alati olnud. Ja alati on olnud neid, kes seda kummardavad. Kõik kindlasti mitte. Kadedus ja põlastus on tegelikult üks ja seesama tunne.

„Libahunt” on religioonikriitiline. Pealesunnitud usu kriitiline.
Ega Eesti rahvas ei ole kunagi mingi usklik rahvas olnud. Minu vanaema, ta sündis 1883, ütles küll, et ei ole tema tõsiusklik ja ei olnud seda ka tema ema. Oli traditsioon, millest kinni hoiti ja peeti. Eesti rahvas, jah, ei ole kunagi olnud, rind kummis, usu kuulutaja ja järgija.

Õnneks. Igasugune fanatism ole ohtlik. Fanaatiline headus on ju ka jube.
Jah, hea peab ka oskama olla.

Mind muidugi ajab muigama, kui mõtlen, et oled seitsekümmend.
Mind ka. Ega ma ei ole ka veel. Aga tagasi nooreks ma ei taha. Kui laulev revolutsioon oli, siis oleksin küll tahtnud olla kümmekond aastat noorem.
Aastad pärast seda on läinud nii kiiresti. Mis see vene aeg oli… vilets elu, joomine, filosofeerimine. Ära on unustatud kehvad asjad. Muidugi, olime noored ja noorus on ikka ilus.

Kas sul on mänguhimu suurem kui mängimisvõimalusi?
Ei ütle.

Lihtsalt ei vasta?
Ei vasta jah.

On sul seda aega, et lihtsalt pilvi passida?
On. Käin õhtuti päikeseloojanguid vaatamas.

Oskad mitte midagi teha? See on suur oskus.
Kui vanemaks lähed, siis teed kõiki asju ilmselt aeglasemalt. Mäletan, kuidas mu ema ütles: ma enam ei jõua nelja asja korraga teha, mõni asi kõrbeb ära. Mina pean kõik valmis tegema kiiresti, et lugema hakata diivanil.

Sul hakkab kohe, poolteise tunni pärast etendus. Oled sa selline näitleja, kes ennast etenduseks ette valmistab, on tund enne kohal ja keskendub?
Ikka jah. Ega ma ise seda ei teadnud. Aga mu isa oli kord öelnud ühele me sugulasele, kes tahtis mulle külla tulla, et ära mine, Maril on täna etendus. Isa käis meil hommikuti kohvi joomas ja ju ta siis märkas, et olin etendusepäevadel teistmoodi. Ma ise seda ju ei tea. Ega ma ei karjunud ja ei närinud küüsi ja isa ka ära ei saatnud, aga ju siis midagi on.
Muidugi ma ei taha enne etendust puhketoas plära ajada. Ega ma ei taha seda muidu ka. Aga must loor üle pea, ka ei istu. Kui saan olla oma mõtetega ja ennast välja lülitada kärast, ja ma saan, siis on korras.

Jah.
See on huvitav, mis toimub inimeste vahel. Kui ma Šapiroga esimest korda kohtusin, olin ta peale õudselt tige. Ma pidin sõitma Tšehhi, mul oli Moskva rongi pilet ostetud ja siis öeldi, et Mari, sa pead hommikul proovis olema. Porisesin, et mis, kas mina olen nüüd siis kõige tähtsam „Kirsisaias”. Oi, ma olin tige, see oleks olnud mu esimene välismaareis, preemiareis millegi eest.
Mäletan, et Salme tänaval oli suur kolme aknaga garderoob. Mul oli kampsun seljas ja käed rusikas, seisin süüdistavalt. Tema seisis ühes nurgas, mina teises, temast nii kaugel kui võimalik. Ta küsis paari asja ja me lähenesime teineteisele. Kui olime keskel koos, olin ta ära tundnud. Juba vabandasin, et oskan vene keeles rääkida igapäevaasju, aga ei oska oma tundeid ja mõtteid väljendada.
Hiljem, ükskõik, mida tegime, piisas ta ühest sõnast ja juba me mõistsime teineteist.

Ilus.
Samamoodi tundsin, kui kohtusin Sergei Potapoviga. Tundsin, et usaldan teda. Tunnetus on tähtis nii elus kui teatris.

Lugu ilmus 23.juuli Maalehes.