Klaudia Tiitsma -Sal on “Vereliini” vanade meestega väga selgroogupidi koos Fotod Heigo Teder
Vereliin, mille Ugala teatrirahvas lavastaja Margus Kasterpalu ja kunstnik Liisa Soolepa juhtimisel Olustvere heinaküünis loob, on maailmamudel.
Teatri vereliin ei katke, kui temast räägitakse. Lavastus „Vereliin” annab rääkimiseks põhjust ennekõike koos mõtleva ja tegutseva meeskonna tõttu. Teine põhjus on mu meelest see, et tegijad on ennast vaistul juhtida lasknud (pole teinud teatrit nii, nagu peab ja on kombeks, samas pole läinud niisama reeglite rikkumise teed) ja tulemus on lavastus, mis räägib. See on habras etendus, mis püsib kogu meeskonna loomingulisel tundlikkusel. Tunnetusel, et see, mida tehakse, on tähtis. Teate küll, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli.
Ajaa – pärand
„Ajaa… Ega see, et sa Iirimaal ringi hulgud, ei tee sust veel iirlast. See ripub ära geenidest. See on tava… oiak. See on uhkuse asi… Pärand!“ ütleb oma saja-aastale pojale tema isa. „Ajaa” on selles näidendis väga tähtis sõna, näitlejate suus on sellel kindlasti rohkem kui 50 varjundit, seda peab kuulma. Ajaa. Kusjuures näidendi autor ei ole mitte ühegi remargiga näitlejatele ette öelnud, kuidas see „ajaa” peaks kõlama. Üks on kirjanikul küll näidendis täpne ‒ etenduse muusika pikkused on antud sekundilise täpsusega.
Karusell, pöörlev maailm, rong ja õunad.
Rong. Ajaa.
Jakuudi lavastaja Sergei Potapov ütles nädalapäevad tagasi, kui rääkisime väikerahva keelest ja meelest ja selle säilimisest, et see on neil alles peale külma tänu sellele, et neil ei olnud raudteed, nüüd on. Tõnu Õnneplu näidendis „Sajand“ tuleb Eestimaa mõisale lähenev raudtee käsikäes katastroofi, sõjaga…
Olustvere mõisa heinaküünis mängitav Iiri näidend on kirjutatud 2004. aastal. Seal saja-aastane poeg on oma isaga kalmistul asuva õunapuu all. Poeg saab kasutada vaid ühte kätt (teisega mingi häda) ja isa vaid ühte jalga. Ja sealt kõrvalt sõidab läbi rong (a´la Rail Baltic). Isa eestvõttel loobitakse seda kiiruse, progressi ja uute aegade sümbolit seljakotti korjatud õuntega. Don Quijote ja tuuleveskid. Lisaks Godot´ ootamine… See Olustvere küünilavamaailm on täis valusat nalja, mida meil harjutud absurdihuumoriks nimetama.
Isa – Meelis Rämmeld (paremal) ja poeg – Rait Õunapuu on partnerid laval. Nad muutuvad, nad on teel. Jälgivad teineteist ja on kohati milleski väga-väga sarnased. On isa ja poeg. Nad ei ela selle maailma reeglite järgi ja ometi on siin. Neid rolle on huvitav luua ja see näitlejail ka õnnestub. Mehed ei ole laval näitlejad Meelis ja Rait, neil on lavamaailmas teised, võimendunud valud ja tunded, oma uhkus ja rõõm, mis neid kannab. Sellest ka argisest erinev väline joonis. Sisemise joonise olemasolu tunnistab usutavus. Nad on meie mõistes igivanad, kuid kordi rohkem elus kui paljud meist.
Mulle tundub ‒ ehk on trupp sellest isegi omavahel rääkinud ‒, et need näitlejate mängitavad tegelased on osa loodusest. No sellised igaveses liikumises paigal püsivad kivid nagu me kõik peaksime oleme, aga ei oska. Sellised kaks ülimust, keda ma olen uskunud vahel kusagil istuvat, hoidmas maailma tasakaalu.
Isa ütleb, kui poeg temalt küsib, miks ta kunagi pole ära käinud: „Raha on üksnes pilet, mis viib ädade küüsi.” Kuigi isa-poja teekond, mida me näeme, kulgeb üsna selgelt poja umbes 70aastase poja otsinguil, et vereliin saaks jätkuda ja isa rahus surra, juhivad teekonnal juhtuv ja räägitu selleni, kuidas tähtis on, et lugu ei katkeks. Isa ütleb selle ka välja: „Me leiame ta. Ja kui ei leia, leiame loo ning vereliin läheb edasi ja meie saame rahus puhata… „
Meeskond õnnestub
„Vereliini“ iseloomustab õnnestunud tõlge!
Kujundus on lisaks mastaapsusele ootamatusi pakkuv. Selliseid üllatusi, mida tsirkuses on kombeks mustkunstiks nimetada. Põhk ja õunad…
Elav muusika, üks kitarr ja 21. sajandi helitehnilised võimalused sulavad lavastusse ning on hingepuudutavalt täpsed!
Lavastajatarkus avaldub muu hulgas selles, et pole rõhutatud selle loo päevapoliitilist aktuaalsust. Just nii see pärale jõuab, valusamaltki!
Sellel lavastusel, lavastajal ja kogu meeskonnal, ka lavatagustel, on õnneks olnud ka raas õnne.
„Vereliin“ Mark Doherty
Tõlkija: Laur Lomper
Lavastaja: Margus Kasterpalu
Kunstnik: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Video- ja valguskujundus: Kristjan Suits
Muusika: Ain Agan
Liikumisjuht: Raido Mägi
Osades: Isa -Meelis Rämmeld, Thomas – Rait Õunapuu, Sal – Klaudia Tiitsmaa ja Isa Rice – Peeter Jürgens
Kõlab elav muusika Ain Agana või Jaanis Killi esituses.
Lugu ilmus 26.06 Eesti Päevalehes