Mihkel Muti vastne raamat „Juhani evangeelium“ on ajalikku elu elama pidava inimese vaimusuurusest, see pole enesetapu raamat. Samas ei saa väita, et Mutt ei otsi põhjusi, miks Viidingu elu just nii lõppes.

Autor formuleerib mu otse väljaöeldu peenemalt, pannes raamatule ka alapealkirja „Looja ajatuultes iseendana“. Peenus ja kihilisus iseloomustab muidugi kogu raamatut. Ja see ajatuul… Kuidagi jääb lugedes tunne, et Viidingul oleks tulnud samade asjadega rinda pista, olenemata ajast, kuhu ta sündinuks.

Juhan Viiding oli mees, kes ei mahtunud kivile, ja nii Mihkel Mutt oma raamatu ka üles ehitab. Raamat koosneb 357 pildist. On laastud, on novellid ja on esseed, pikkuselt ja mõttesügavuselt erinevad. Mõnest asjast lendab Mutt üle, mõnes kohas läheb sügavale. Samas, ka ülelend võib olla sügav. Mind köidab lugedes lisaks Viidingu saatuse jälgimisele ka see, mida arvab Mihkel Mutt, ja ka see, kuidas ta oma arvamusi esitleb.

Näiteks on raamatus pisike mõttearendus pealkirjaga „Vabadus“. See algab lausega: „Juhan oli vabaduse fanaatik.“

Ja eelmises pikemas laastus ütleb Mutt, et Juhan võiks vabalt olla mees Edvard Munchi ikooniliselt maalilt „Karje“. „See on Elu sild ja too traagiline isik seal võiks vabalt olla Juhan.“ Ja sellele järgneb kokkuvõte, et Viidingut ei nörritanud mitte ta luulekogu pealkirja muutnud mehe parteiline kuuluvus, vaid see, et muutja polnud elus ainumatki luuletust läbi lugenud.

Ja juba järgmises lõigus pealkirjaga „Eesti“ selgitab Mutt näidete varal, kuidas Viiding on hillitsetult irooniline meie maa vaimuelu suhtes. „Ses mõttes on Viiding Runneli antipood,“ kirjutab Mihkel Mutt.

Need kolm näidet on siin sellepärast, et tahtsin illustreerida, kuidas Mutt oskab erinevaid laaste siduda ja neile ootamatuid tõlgendusi anda. Jah, muidugi, need laastud on tegelikult fragmendid. Fragmendid ühest erakordsest elust.

Kunst

Kuna ma lugesin ja loen seda raamatut oma elu sellisel perioodil, kus just kunst, täpsemalt kujutav kunst, on mind taas oma võrku püüdnud, märkan, kuidas loen nii, nagu vaataksin kunstinäitust.

Sama kummitab mind teatris ja selle järgi siis tekib ka hinnang. See kunstinäitus, mille Mihkel Mutt kolme aastaga valmistas ja siis jupikaupa ka üles pani, on ilmselgelt kultuurisündmus, mis jääb. Isegi kui lugejat ei puuduta Juhan Viidingu saatus, on seda raamatut/näitust mõnus lugeda. Lugeda Eesti ja maailmakultuuri seoseid, mida Mutt leiab, uurides väikest kasvu eesti suurmehe loomingut ja elu.

Ja kultuur siin mõlemal – nii Viidingul kui ka Mutil – juhib elu.

Viidingul on luuletus Draamateatrist ja selles read:

See maja seisab keset Südalinna –

ei kaitse ingel teda, vaid kultuur!

Ja just kultuuri kaitseb Mihkel Muti raamat nende ridade autori silmis.

„Morbiidsus“

Selles pildis kirjutab Mutt, et kurbus kuulub orgaaniliselt inimmaailma ja on ses mõttes elujaatav. See on nii pagana täpne, lihtne ja arusaadav sõnastus. On lohutav.

Mõnus on siin lugeda, kuidas Muti ja Viidingu iroonia kokku langevad.

Mutt räägib loovisikute puhul levinud sügisearmastusest. Ütleb, et enamasti pole tegu värvikirevuse nautimise, vaid hoopis sellega, et sügis on elu kaduvuse võrdkuju, „hääbumise ilu imetlus ning kaasneva hingeahastuse hellitlemine“.

Mutt toob näite Jüri Üdilt:

siis mingem tapma Martin Kingi

ja mingem rukist lõikama.

Et selline rõõmus morbiidsus siis.

Viidingu fenomen

Mihkel Mutt ei pööra oma raamatus tähelepanu sellele, et Jüri Üdi / Juhan Viidingu luuletused said üsna kohe eesti keeles rokkmuusika alustekstideks.

Ma kuulun 70aastaste põlvkonda, Viiding oli minust pea kümmekond aastat ees. Mina, jah, lugesin ka luuletusi, aga ma olen veendunud selles, et Üdi/Viidingu luuletuste ja tema enda autorikuulsus sai hoo sisse just tänu ansamblile Ruja. Viidingu luuletusi viisistasid Rein Rannap, Margus Kappel ja Jaanus Nõgisto. Ja muidugi laulis need luuletused kuuldavaks Urmas Alender. Laulis nii, et korrata saavad neid mõjusalt vaid väga suured isiksused.

Meelega ei kasuta siin sõna lauljad. Näitlejate kohta meil on ajakirjanduses levinud väide, et neid on palju, mu meelest on lauljaid rohkem.

Juhan Viiding oli isiksus elus ja teatris, ta luule on niisugune, et sellest saab rääkida nagu elusorganismist. (Mihkel Mutt oma raamatus mu meelest seda ka teeb.) Inimene ei ole ju ainult pea ja süda, tal on ka kõik muud inimest inimeseks tegevad elundid.

Juhan Viiding tahtis inimeseks saada, kordab Mutt raamatus. Seepärast ei piisa, et neid lugusid lauljad lihtsalt laulaks.

Tõnis Mägi on sellega hakkama saanud, ühe luuletuse laulmisega lausa kahel erineval moel, ülimõjusalt, aega tunnetades.

Esimene kord oli, kui ta laulis 2009. aastal rokkooperis „Ruja“ Rannapi laulu „Õhtunägemus“, kus Juhan Viidingu tekst:

Vaene väike somnambuul kõnnib Toompea müüril.

Kondori rasvases ajus küpseb üks kavatsus,

ta haarab lennult musta luige ja viib ta riidekappi.

Võõra naise valges kapis on mustal luigel nii pime,

on mustal luigel pime, nii pime, nii pime, nii pime.

Heldus! Päike on loojas.

Loojasse tõmbunud.

Teine näide on sama laulu esitusest sel aastal Ene-Liis Semperi metsaaktsioonil. Kaks täiesti erinevat esitust…

Aga kuidas mõjub see heldus päike, mis on loojasse tõmbunud. Viimati laulis Tõnis Mägi seda nii, nagu oleks päike inimeste juurest Looja ehk siis Jumala juurde varju läinud. Kas Viiding võis nii mõelda?

Ka Mihkel Mutt arutleb oma evangeeliumiraamatus, kas Juhan Viidingule anti tema geniaalne luule kusagilt kõrgemalt.

Ilmselt on põhjusi palju, miks tema luule oli revolutsiooniline siis, kui sündis ja ilmus, ja on sügavusi, mida me leiame lugedes alles täna ja ehk ka homme. Mihkel Mutt elustab oma käsitlusega elusalt elatud elu vaimusuurust ja inimlikkust, et me ei unustaks.

Eluraam

Arvestades Juhan Viidingu kogu loomingut teatris ja kirjanduses, ei tohiks nii teha, aga ma ikkagi teen – asetan ta elu kahe luuletuse vahele. Võib-olla aasta pärast oleksid need luuletused teised ja ka need oleksid päris.

Luuletuse „Klaperjaht“ on kirjutanud ta ise 1976. aastal.

laske lapsukestel kaevikusse tulla

ütles kolonel ja saigi kindraliks

lapsed tulid siis ta kraapis peale mulla

pühkis higi näolt ja muutus kartuliks

kartul õitses aga sõda oli käimas

sõda käis ja käis ka tunnimees

kähku käis kui oli vaja välikäimlas

millest läbi lasti kaotas palju mees

tema olematuid poegi viidi sõtta

kustus vaimustusetormis elu taht

kuna pojapoegi kuskilt polnud võtta

tädipoegadele tehti klaperjaht

Ja teine luuletus oleks Viidingu lemmikpoeedilt Heiti Talvikult. Selle nimi on „Blasfeemiline ballaad“.

Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,

su kitsas redel viipab otse taeva!

Et kiita kõigile sind pillitorust,

mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.

Eestlased on olnud õnnelik rahvas – folkmuusikud, võtsid 1970. aastatel oma laulutekstideks me luuleklassika. Rokkmuusikud samal ajal vaimustusid Juhan Viidingu loomingust, arusaadavast kaasaegsest luulest.

Juhan Viidingu fenomen on, et ka nüüd, kui ta on klassik, on see, mille ta kirjutas, nüüdisaegne. Just seda selgitab Mihkel Mutt oma raamatus. Mihkel Muti käsitlus Juhan Viidingust ja ajast, milles ta elas, on põlvkondade- ja poliitikaülene. Lehvigu inimvaim.

Ilmus Maalehes.