„Me ei osanud kõike seda ette näha,“ ütleb Kaido Kama 35 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Ta ei pea silmas toonaseid poliitilisi sündmusi, vaid maailma, millesse me oma riigi üles ehitasime. Lääne tüüpi demokraatia, tarbimise kasv, tehnoloogia ja inimkonna kasvav energiavajadus on toonud kaasa probleemid, mida toona ei osatud ette kujutada.

Tänagi on Kaido Kamas ühendatud ratsionaalne mõtleja ja romantik. Ta on Argo Ideoni kirjutatud ja peagi ilmuva raamatu „Eesti riigi tegemine” peaosas.

Kaido tuleb Saaremaalt. Tuleb päev varem kui plaanis. Sest „meri oli karvane”. Ja siis räägime mesilastest. Selgub, et Karulas, kus Kaido elab, olid veel 20 aastat tagasi tarupedajad. „Tarupedajad – kasvavasse puusse on inimene õõnsuse sisse teinud. Sinna tulevad mesilased ja siis sealt lõigati sügisel kärge.”

Üks meid ühendav joon on kindlasti see, et me kumbki ei taha olla vinguv vanamees.

Kas see, et sa sattusid Eesti riigi taasiseseisvumise juures tugevalt kaasa kõnelema, oli juhus või ettemääratus?

Kes seda oskab öelda. Mõndapidi on elus kõik üks suur juhus. (Naerab) Kuidagi läks kõik loogilist rida pidi. Algas see muinsuskaitseliikumisega, millele tulid kohe loogilise jätkuna järele kodanike komiteed ja siis kasvas kõik edasi. Mina olin tol hetkel ikka selline radikaal, et rahvarinde asjadega ma kunagi ei tegelenud. See ei olnud minu jaoks, kuigi ma tunnistan ja tunnustan ka seda, et rahvarindel oli oma roll ja see oli vajalik, eriti, kui seda vaadata praegu. Tollal see poolpeeretamine polnud minu jaoks.

Ega sul diktofon ei käi veel?

Käib ikka.

(Muiates) Aa, ma pean hakkama sõnu valima.

Me räägime 1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest. Loen raamatust „Eesti riigi tegemine”, et see erakond, mille sina tegid, n-ö esimene EKRE, oli ainus erakond siis, kuhu ei võetud liikmeks endisi kommuniste.

Mina ei mäleta, et meil oleks olnud reegel, et ei võta, aga minu meelest nad lihtsalt ei tulnud meie juurde. (Naerab)

Selle koha pealt ma ülim radikaal ei ole, olen hiljem mitmete kommunistidega päris hästi läbi saanud ja ma ei arva, et nende kõigi üle tuleks kohut mõista.

Siis tuli põhiseaduse tegemine ja selle juures tuli ju ikkagi n-ö endistega koos tegutseda?

Niivõrd kuivõrd. Põhiseaduse assamblee oli puhtalt kahe esinduskogu pealt kokku pandud. Seal olid isegi Ülemnõukogu venelased esindatud, kes ei olnud üldsegi Eesti riigi sõbralikud. Eesti komitees sellist seltskonda ei olnud, aga oli ka seda, teist ja kolmandat.

Leppisid selle teise ja kolmandaga?

Eesti komitee oli rajatud väga selgele juriidilisele põhjale. Need, kes seal olid, olid demokraatlikult valitud rahvaesindajad. Kui rahva hulgas oli olemas selline seltskond, kes valis endale need esindajad, siis seda tuli aktsepteerida.

See on nii nagu tänapäeval – me võime riigikogu kiruda või kiita, aga ta on rahva esindus ja rahva valitud. Selles mõttes ma ei tõmmelnud.

Esinduskogude inimesed ei peagi üksteist väga armastama, ei siis ega täna. Esindusdemokraatia lihtsalt on selline. Ükski esinduskogu ei ole sõpruskond. Isegi erakonnad ei ole sõpruskonnad, rääkimata esinduskogudest.

Mis vahe seal on?

See on demokraatia ABC. Erakond peaks koondama ühe mailmavaatega inimesi ja siis vastavalt valijate soovile on esinduskogus need maailmavaated esindatud suuremal või vähemal määral.

Tänases mõttes siis koalitsioon on esinduskogu?

Koalitsioon on esinduskogust juba järgmine aste. See on see seltskond, kes suudab saavutada esinduskogu enamuse, leppida kokku mingisuguses valitsemise programmis.

Siin maailmas on erinevad näited. USAs ei ole kunagi koalitsiooni presidenti. Võidavad kas vabariiklased või demokraadid ja nemad valitsevad.

Nii tol ajal kui praegu takkajärgi ma arvan, et see on hea, et meil ei tekkinud ja ei kujunenund kahe partei süsteemi. Ükski erakond ei olnud suuteline ei siis ega praegu võtma parlamendis 51 kohta.

See pigem on meie noorele demokraatiale hea, et ikkagi peab olema oskust ja suutlikkust läbi rääkida, kokku leppida, teha kompromisse.

Mul on viimastel aastatel küll tunne, et kompromisse teha väga ei taheta ja ei osata.

Ausalt öelda tänapäeva poliitika kallale selles jutus väga minna ei tahaks. Mitte, et mulle tänapäeva poliitika väga meeldiks, aga ma ei taha ka ühineda selle siunajate ja kirujate seltskonnaga.

Ega see jah edasi ei vii, aga vaadata pealt, kuidas allakäik süveneb…

Jah. Just olime merel koos Tiit Riisaloga. Tema oli minu nii öelda lahingpaariline ümbermaailmareisi ajal. Tema tüürimees, mina madrus, olime poolteist aastat alati koos vahis. Ja nüüd just olime pool ööpäeva koos vee peal.

Purjekaga?

Väikse purjekaga. Meenutasime, kuidas me paarkümmend aastat tagasi olime koos sellise laeva peal, mille nimi oli „Ruhnu karu” ja viisime laulutuld Tallinna. Sõitsime Roomassaarest Haapsallu. Meil oli laevas täiskoosseisus puhkpilliorkester. Öö läbi törtsutas rõõmsaid lugusid. Tiit võttis mälestuse kokku, öeldes, et olime vaesemad kui praegu, aga meeleolu oli parem. Ja see kehtib laias laastus väga hästi meie praeguses olukorras. Aga veel kord: rohkem ma seda tänapäeva poliitikat puudutada ei taha.

Tegelikult oleks sinust võinud omal ajal saada Eesti peaminister.

Tegelikult ikka ei oleks võinud. Läks teisiti ja siin me võime igavesti spekuleerida, kas see oli juhus või kõrgemalt poolt määratud.

Aga ikkagi, kui sa oleksid saanud peaministriks, mis sa siis teistmoodi oleksid teinud? Jajah, sa ei spekuleeri, aga kui ma küsin nii, et praegused erakonnad lubavad enne valimisi muutusi, õiget suunda ja siis võimule saades neid muutusi teha ei ole võimalik. Miks nii on?

Lähen sellele vastamisega laiemaks. Olen sellest ka kirjutanud Akadeemias, loo üldpealkiri on „Demokraatia hiilgus ja viletsus”. Just see, mille pärast me siin oma pead murrame ja mõtleme. See, millele sa viitad, ei ole mingi meie eripära, see toimub enamusdemokraatiaga lääne tüüpi riikides kõikjal maailmas.

See on süsteemi olemuslik häda. Meil ei ole mingit mõtet näidata näpuga Jüri, Jaani või Juhani peale – või tänapäeval tuleks öelda mõni naisterahva nimi ka siia juurde, et oleks poliitiliselt korrektne – ja siis öelda, et ta on selline või naasugune. Küsimus ei ole persoonides, vaid küsimus on süsteemis. Ei ole võimalik mõistlikult ühiskonda korraldada sellise süsteemiga, kus iga nelja aasta tagant vajatakse mandaadi uuendust. Ja selle mandaadi uuenduse saab see, kes suuremad pudrumäed kokku lubab.

Jah.

See lihtsalt ei tööta. See häda oli olemas juba siis, kui meie sellest Vene riigist lahti saime ja oma riiki taastasime. Ainult me tol hetkel seda ei teadnud. Meie tulime Nõulogude süsteemist ja me kõige suurem, peamine eesmärk oli sealt välja saada. Lääne tüüpi demokraatia oli meie ainuke võimalus, kuhu minna ja mida üles ehitama hakata.

Ja siis üsna pea juba tollal, minule isiklikult suure üllatusena, ilmnesid need hädad, millest me siin praegu räägime.

Need hädad on selle möödunud 35 aasta jooksul mitte vähenenud, vaid ainult süvenenud, süvenenud ja süvenenud.

Kuule, see, et sina ei teadnud, küllap teised ka ei teadnud… Kas see ongi põhjus, miks te olite aatelised? Nüüd on see kadunud.

Aatelisus ei tööta poliitikas. Aatelisuse eest sulle keegi järgmistel valimistel hääli ei anna. Meie seda tol hetkel ei teadnud. Ja siis me – ma ütlen meie, ei teagi, kas peaksin ütlema mina – saime oma vitsad kätte, et demagoogia ja propagandaga on võimalik sinust üle rullida. Sa võid olla nii aateline kui iganes, aga kui avalik arvamus sust teerulliga üle sõidab, siis ei ole neist aadetest midagi kasu. Poliittehnoloogiad on tollest iseseisvumise ajast peale (LISASIN) läinud ainult täiuslikumaks ja hullemaks.

Üks lugu sellest ajast räägib, kuidas meie Põhiseadus oli juba peaaegu valmis ja siis tuli Kaido Kama, kes lasi sinna kirjutada, et Eesti riik on selleks, et kaitsta Eesti rahvast ja kultuuri aegade lõpuni?

See on tõestisündinud lugu. Selle rea eest Põhiseaduse preambulis oleme tänu võlgu Alfred Käärmanile. Tema küsimus minule oli tegelikult väga lihtsalt sõnastatud… Siis Põhiseaduse assamblee töötas, Põhiseadus oli tegemise peal. Me saime Alfrediga Võrumaal kokku ja siis ta küsis minu käest: „Kas seda siis ei olegi Põhiseaduses öeldud, et Eesti riik on Eesti rahva jaoks?” Selle peale mina kirjutasin Põhiseadusesse lause, mida kõige rohkem tsiteeritakse.

Jah, aga see on kõige vähem realiseerunud.

Kahjuks. Aga vähemalt on Põhiseaduses koht, mida meelde tuletada.

Kuidas see ikkagi võimalik oli, et olid justiitsminister ilma juriidilise hariduseta?

Olin Ülemnõukogus, kus toimus tegelik seadusloome ja see paar aastat, mis mina seal küünarnukkideni sees olin, andis väga hea kogemuse, mille pealt oli võimalik edasi minna. Ilma selleta oleks see olnud oluliselt raskem, ma ei ütle, et võimatu.

Ja võib-olla natuke eneseupitamine, aga igas olukorras – alati aitab törts tervet talupojamõistust.

Ma imestan su julgust võtta selline vastutus. Kas sa tänases vanuses julgeksid-teeksid seda?

Praeguses vanuses ma selliste väljakutsetega ei tegele. Ma ei oska julgemise või mittejulgemise skaalal üldse vastata. Ma vaatan praegu kogu maailma asjade peale hoopis teistmoodi. See suur tahtmine ise midagi ära teha ja maailma parandada on üsna ära kadunud.

Aga Karulas?

Jah, ikka.

Siis väike on suur, nüüd.

Just-just. Eks seegi ole nii, et seda teevad suuremalt jaolt teised ja minust nooremad inimesed, aga kus ma saan natukenegi panustada, siis oma koduümbruse elule ma proovin kaasa aidata.

Täna inimesed lähevad ikka veel maalt linnadesse. Mul on tunne, et teil Karulas on teisiti. Sinna tuleb noort rahvast juurde.

Viimase paarikümne ja rohkem aasta jooksul on tõesti nii. Me naerame, et meil on kinnisvarabuum, meil omale elamist leida on väga raske. Otsitakse võsa vahelt mingid vundamendid üles, sest ehitada tohib ainult vanale taluasemele. Mingeid uusarendusrajoone meile teha ei saa.

Mulle isiklikult see väga meeldib, aga see ei tähenda, et meie riigis oleks hea regionaalpoliitika. Karula on väga suur erand.

Miks ühes kohas saab ja teises ei saa? Karulas ei ole ju ka lennuvälja ja ülikoole, pole suuri teid…

Ei ole. See on küsimus, mis inimest mingi paigaga seob. Loomulikult meeldib, kui tee ei ole väga auklik ja kuskilt oleks võimalik internet ka kätte saada. Aga ma ei ole kunagi uskunud seda süsteemi, et me teeme elukeskkonna valmis ja siis ütleme, et palun tulge ja hakake siin elama. Niimoodi see asi ei käi. Enne peab inimesel olema mingi asi, mis teda paigaga köidab. Inimene oma igapäevaelu ja tegemisega tekitab enda ümber elatava keskkonna. Tehete järjekord on teine.

Karulas oli algne tõukepunkt üheksakümnendate esimeses pooles rahvuspargi loomine. Tol ajal oli rahvuspargil oma administratsioon, praegu pole sellest enam midagi järel. See on kõik maa pealt kadunud, aga siis andis see võimalusi pakkuda töökohti noortele bio-geo inimestele. Lisaks neile oli seal terve rida inimesi, kes olid selle paigaga päritolu pidi seotud ja võtsid omandireformi käigus omale maid tagasi ja sättisid elu sisse. Tekkis selline tuumik, mis juba meelitas inimesi juurde. Tulid sõprade sõbrad. Seltskonna pärast, muud põhjust polnud.

Sina jäid ka sinna pidama.

Pärast seda, kui minu poliitikategemine lõppes ja hakkasin uuesti n-ö igapäevaelu elama kodus. Kodu on mul seal muidugi kogu aeg olnud, käisin ka poliitiku aegadel Karulast Tallinnasse tööle. Aga pärast seda olin pikka aega Võru instituudi pealik, mis tähendas iga päev Võrru tööle käimist. Sealt edasi proovisin ikkagi rohkem teha kaugtöid ja need olid siis mõned ka niisugused, kus ma olin pool nädalat Tallinnas ja ülejäänud poole kodus arvutis. Neid nõunikuameteid oli erinevaid kuni lõpuks riigikontrolöri nõunikuni välja. Nüüd olen juba ammu pensionil.

Sinu näitel on võimalik elada maal ja teha tööd näiteks Tallinnas.

On, tõsi mitte iga tööd ei saa nii teha. Ministeeriumi osakonnajuhataja töö, kus sa pead pidevalt inimestega töötama – seda maalt teha ei saa. Aga kus on vähegi tegemist mingisuguse analüütilise tööga, on see ajakirjandus või seaduseelnõu, seda kõike on võimalik kaugelt teha.

Olid omandireformi tegemise juures.

Alati on inimesi, kes ei ole rahul. Omandireform oli nii suur ja kõikehõlmav reform, mis puudutas Eestis praktiliselt iga inimest. See ei läinud kellestki mööda. Nii suurte reformide puhul ei ole ei teoreetiliselt ega praktiliselt võimalik, et pärast kõik õnnelikud oleksid. Kuskil saab ikka keegi haiget.

Mina olen seda enda jaoks püüdnud mõelda nii, et rahulolematuid on enam-vähem võrdselt mõlemal pool. Reform on tehtud keskele. Ühes veeres on need rahulolematud, kes mingil põhjusel oma eestiaegset varandust tagasi ei saanud. Teises ääres on need, kes oma nõukogude ajal kasutuses olnud asjadest ilma jäid.

Aga suurt pilti vaadates julgen ka praegu arvata, et see asi läks meil hästi. Üleminek nõukogude ajast tänapäeva ühiskonda on alati raske. Selle omandireformi tulemusena tekkis meil Eestis tugev keskklass. Meil ei olnud niimoodi, et veneaegsed funktsionäärid oleksid muutunud suurkapitalistideks ja käristanud vahed ühiskonnas tohutu suureks.

Oligarhe meil ei tekkinud. Ma mõiste oligarh all mõtlen kõigepealt seda, kus tekib raha ja poliitika seos. See seos on päris kindlasti meil ka olemas, sellest päris vabaneda ilmselt ei ole võimalik, aga niisugust asja, et suure rahaga võiks osta poliitikat, Eestis ei ole. Tee, mis tahad – ei ole.

Teine teema on keskkond. Me raiskame palju ja kõike.

Ja tahame iga päev järjest uusi asju. Kõigepealt ma ei jõua ära imestada, kui suured muutused on toimunud majandusliku heaolu koha pealt minu eluaja jooksul. Ühe inimese elu peaks suure ühiskonna pildis olema lühike aeg, sekundi murdosa ja sähvatus. Aga kui mõelda kas või sellele, et plastikumajandus on tulnud meie eluajal. Kui ma olin koolipoiss, läksin pood ja ostsin sada grammi Komeedi kommi, see keerati kohapeal pabertuutu sisse, kaaluti ära, kui vaja, pandi üks komm juurde või võeti vähemaks, et oleks täpselt sada grammi. Mingisugust kilemajandust ei olnud. Praegu on ookeanis plastikusaared.

Millised tohutud muutused on toimunud! Nüüd me räägime inimkonnast laiemalt, mitte Eesti ühiskonna hädast, me oleme lihtsalt üks osa sellest. Meie isu on täitmatu. Me tekitame endale väga lühikese ajaga juurde uusi tarbimisharjumusi, ilma milleta me üsna pea enam elada ei oska.

Ilma milleta?

Ilma arvuti ja mobiiltelefonita. Vajadused kasvavad ja niimoodi me võime jäädagi vaidlema selle üle, kas fossiilsed kütused või taastuvenergeetika. Praegu kogu maailma pilt on selline, et ränga tõusujoonega kasvab nii taastuvenergeetika – tuul, päike, hakkepuit – kui ka fossiilsete kütuste põletamine. Me energianälg kasvab nii kiiresti, et pole enam küsimust, kas kivisüsi või tuulikud. Mõlemat on vaja ja ikka tuleb puudus. See on inimkonna arengus tupiktee ja mina oma mõistusega ei suuda välja pakkuda lahendust. Eriti ei suuda seda lahendust välja pakkuda kohas, kus iga nelja aasta tagant valitakse järgmist parlamenti, kes lubab järgmisi pudrumägesid.

Just lugesin, et Eestisse plaanitakse tehiaru andmehoidlat, mis tarbib kohutavalt energiat.

Meil esitletakse seda, andmehoidlad Eestisse, nagu saaksime tohutu meepoti juurde. Investeeringud ju tulevad. Tegelikult on need andmehoidlad maailmas juba praegu – see tehisaru asi alles algab – selline, nagu omal ajal sokutati oma prügi ära teise riiki. Otsime Aafrikas riigi, kes on nõus meie prügi endale võtma, maksame talle selle eest. Andmehoidlatega käiakse maailmas praegu niisamamoodi ringi, et kust küll leiaks lolli, kes oleks nõus need sisse laskma. USAs on osariigid, kes on andmehoidlate ehitamise ära keelanud.

Põhjus on energiakulu?

See on nii energiamahukas ja maailmas pannakse andmehoidlatele pidurit sellepärast, et ülekandeliinid ei ole sellele energiakogusele ette nähtud. See tähendaks seda, et kui meil isegi oleks energiat kuskilt võtta, mida võrku sisse toppida, siis me peaksime hakkama kogu võrku uuendama.

See tähendab ka, et läheb veel mingi aeg mööda, lühike aeg, ja me ei suuda ette kujutada, et suudaksime elada ilma tehisaruta. See on jälle tupiktee. Ja jälle ei ole see mingi Eesti oma- või eripära, vaid oleme üks osa suurest tupikteele läinud liikumisest. Oleks vaid natuke rohkem mõistust, et mitte kõiki lollusi esimeses järjekorras ära teha.

Kindlasti on tehnoloogiad teinud inimkonnale palju head. On võimaldanud väga head elu, väga palju paremat kui siin elati mõnedsajad aastad tagasi. Mõnedsajad aastad on inimühiskonnas väga lühike aeg.

Huvitav, kas eelseisvatel valimistel tuleb jutuks, et me ei lase neid andmekogusid oma maale?

Vaata, ega poliitikud ei ole lollid. Poliitikud teevad täpselt seda, mille eest nad saavad hääli. Selle jutuga, et andmehoidlaid pole Eestisse vaja, sa hääli ei saa. Praegu me tormame järele kogu maailma hullusele ja tunneme hirmu, et äkki jääme maha.

Võib-olla see pole ilus, aga ma ikka ütlen selle veel kord välja, et olen jõudnud sinna, kus ma ei tegele iga päev maailmaparandamisega ja ma ei arvagi, et see oleks minu asi. Loen uudiseid ja mul on nende kohta oma mõte ja seisukoht, aga maailmaparandamist peavad praegu tegema nooremad generatsioonid, kes peavad selles parandatud maailmas elama.

Mind üldse ei ahvatle selle targutaja vanamehe positsioon, kes õpetab noortele, kuidas tuleb elada.

Sul on endal palju lapsi ja lapselapsi. Mis neid ees ootab? Uuesti taasiseseisvuda? Kas nende seas oleks selliseid, kes selle ära teeksid?

Ma ei oska vastata. Küll olen mõelnud järeltulevate põlvede peale ja mul on neist kahju. See aeg, mis ees tulemas on, ei ole midagi ilusat. Rääkides jälle suurest maailmapildist: meie jõudsime pidulaua taha siis, kui suur osa sööki oli juba söödud. Natuke jätkus veel. Aga nüüd järgmistele põlvedele ja mitte üldse kaugetele põlvedele, vaid neile, kes juba elavad, jääb arvete maksmine. Sellist pidu ja pillerkaart, mis on peetud selle ümmarguselt seitsmekümne aasta jooksul, mis meievanused on maailmas elanud, pole olnud kunagi varem ja ei tule ka tulevikus.

Eraldi:

Kaido Kama

• Sündinud 18. detsembril 1957 Viljandis

• Õppinud kunstiinstituudis arhitektuuri

• Eesti Kongressi, Eesti Komitee ja põhiseaduse assamblee liige, Eesti Vabariigi ülemnõukogu liige ja omandireformikomisjoni esimees.

• Valiti 1992. ja 1995. aastal riigikogu liikmeks, teisel korral loobus mandaadist.

• 1992–1994 justiitsminister

• 1994–1995 siseminister

• 1997–2004 Võru instituudi direktor

• Töötanud ka metsnikuna, toimetajana, olnud peaministri, kaitseministeeriumi ja riigikontrolöri nõunik.

• 1999–2001 purjetas Lennuki meeskonnas ümber maailma ja kirjutas sellest võrukeelse raamatu „Ümbreilma reisikirä”. 2019–2020 oli Admiral Bellingshauseni meeskonna vahetusliige Antarktise avastamise 200. aastapäeva ekspeditsioonil.

• Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler

„Oma riigi tegemine. Kaido Kama elu poliitikas 1987–1995”

• Autor Argo Ideon

• Kirjastus Hea Lugu

• 352 lk

Kaido Kama ütleb, et ajalugu ei ole ju kunagi selline, nagu seda mäletab üks või teine või kolmas inimene. „Kui nüüd mõelda mingi ajalookäsitluse peale tulevikus, siis mingigi võimalus läheneda teatud objektiivsusele saab olla siis, kui on erinevaid algallikaid. Usun, et selle raamatu, veel ühe algallika ilmumisega on minu panus tulevikku tehtud..”

Raamatu idee ja Kaido veenmise eest tuleb tänad Tiit Pruulit.