Mulle tundub, et Siim Kallas on oma suguvõsaraamatusse sisse kirjutanud ka oma maailmavaate. Võib öelda, et selle, kuhu ta on jõudnud. Veresugulased, kes kannavad aadet. Seega tasub raamatut „Torupill ja kirves” lugeda nii poliitika- kui kultuurihuvilistel.

Oma raamatus kirjeldab Kallas eesti keele ja meele saatust Euroopa ja Venemaa vahel. Selline lõpetamata dilemma. See on detailne ja paljudele allikatele toetuv polüfooniline lugu Eestist.

Siim Kallase emapoolne suguvõsa on Alverid. Eestlastest ehk kõige tuntum Alver on Betti, luuletaja üle aegade, kellel ei olnud lapsi. Ja on taluperemees Mats, kellel üheksa last. Aga sesse suguvõssa kuulub ka Haapsalu linnapea 1929–1940 Eduard Alver, Vabadussõja-aegne Kaitseliidu ülem, hiljem töötas lühikest aega Kaitsepolitsei ülemana ja juhtis 1935–1936. aastal ka sihtasutust Eesti Kultuurfilm, mis on Tallinnfilmi eelkäija. Siim Kallas on Eduard Alveri tütrepoeg.

Ja nüüd hõikab Siim mulle ukselt, selle peale, et olen temalt küsinud, mis untsus on, et ta reformierakonda enam omaks ei pea…, aga sinna me veel jõuame.

Kuna olen 2009. aastal Rahvuskultuuri fondi juurde asutatud Kristi ja Siim Kallase fondi – selle eesmärk on toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris – halduskogu liige, siis me sinatame.

Oled suur ooperisõber. Käisid oma Brüsseli aastatel järjepidevalt Pariisis ooperi maailma esietendustel. Tean, et käid Estonia teatris tänaseni. Kas teated Estonia pehmelt öeldes segadustest tulid sulle uudisena?

Tead, ei tulnud. Ei tulnud. Meil on Estonia kuldpilet, aga viimasel hooajal pooltel etendustel oleme poole pealt ära läinud. Midagi, nagu ütlevad sakslased, something is wrong (Et just sakslased, on muidugi nali – MM). Siin on küsimus mu meelest ka lavastajates ja repertuaari valikus. Probleem on tõsine. Keda lastakse laulma ja keda mitte – ma seda ei julge hästi kommenteerida, et kellel on õigus.

Oleme nüüd sellel hooajal kaks korda käinud ka Helsingis, üks kord „Toscat” vaatamas, elus neljandat „Toscat”, ja vaatasime ka Ludwig Minkuse balletti „Don Quijote”. Juba lava on kaks korda suurem kui meil. Eri Klas omal ajal ütles, et ta ei saa Maris Liepat Estoniasse tantsima kutsuda, kuna Liepa hüppab ja maandub kohe kulisside taga.

Vahepeal oli Estonias aeg, kus seal esietendunud ooperid ja balletid olid sündmused, mis kõlasid nii meil kui väljaspool. Praegu nagu…

Ma ise olen ajanud seda asja, et suuremat saali on vaja ja ei taha väga sõna võtta, aga tegelikult on asi ikka selles ka, et pole Aivar Mäed.

Tänases Ekspressi artiklis ka ütlevad meie maailmas kuulsad artistid, et Vanemuine neid kutsub.

Vanemuine on praegu väga hea.

Siin selles, et meie parimad on kuulsad ja teostavad ennast välismaal, on paralleel sinu uue raamatuga. Raamatus kõik eestlased on uhked, et kunstnik Johann Köler on oma Vene keisri õukonnas. Taluperemehed kasutavad seda ära oma palvekirjade toimetamisel keisrini. Aga baltisaksa mõisnikud ütlevad, et keegi ei tea seal, et Köler on eestlane, teda peetakse sakslaseks. Ja neil on õigus. Nüüdsest Ekspressi loost jäi mulje, et me need artistid, kes saavad Metropolitanis laulda, tahavad olla eestlased. Ja see on vägev.

Huvitav, kas nende kohta, kui nad Viinis esinevad, öeldakse, et eestlane, estonian? Kui meenutada oma kümmet aastat Brüsselis, siis tegelikult see oli uhkuse asi rõhutada, et olen iirlane, olen eestlane… Seda identiteeti keegi ei salanud.

Kuna securiti oli minu alluvuses, siis ma teadsin asju Euroopa terrorismist pisut rohkem, oli ülevaade. Araabia terrorism Iiri oma kõrval oli kahvatu. Iiri terroristid tapsid 3500 inimest. Muidugi, nemad tapsid ainult omasid. Ses mõttes, et teised pommitasid kõiki. See on huvitav teema.

Sa raamatus räägid eesti keele tähtsusest. Lased tegelastel dialoogi pidada, lähtudes sellest, et nii võis ju olla. Samas tõdetakse, et eesti keelega kultuurkeelena ei ole midagi peale hakata, see on nii väike. Ka täna oleme kahe maailma vahel.

Dilemma on sama: kuidas keelt hoida.

Sa oled Kallas, millal sa aru said, et oled ka Alverite suguvõsast?

Ema seda väga selgelt teadvustas. Seda ma teadsin lapsepõlves juba, sest mu ema oli kõigutamatult oma isa tütar ja oli kirjavahetuses Alveritega, me suhtlesime Haapsalu Alverite järeltulijatega. Käisime Alvre talus, mulle seal üldse ei meeldinud, anti meekärge süüa ja ma ei tahtnud. Igatahes üks asi, mis oli, ema jälgis Betti Alveri tegevust väga hoolega. Betti ju vaikis pikka aega. Esimene luulekogu, mis tal välja tuli, oli 1962. aastal Loomingu raamatukogus „Mõrane peegel”. Ja siis ema pikemalt seletas meile Betti Alveri lugu. Ka Heiti Talviku lugu. Ja muidugi ma siis ka lugesin Alveri asju, tema „Jevgeni Onegini” tõlget. Ta oli ikka väga terav, nüüd mõeldes. Kummaline kuju. Ta elas Tartus, kui ma seal õppisin, ja mul ei tulnud pähegi, et lähen koputan ta uksele. Ta ei tahtnud olla suur täht. Hoidis omaette joont. Ei läinud poes tutvuste kaudu süüa kauplema, nagu nõukogude ajal kombeks. Ja milliseid luuletusi kirjutas. Elu oli tal ehk nukker, aga looming on võimas.

Lugesin kõrvuti nüüd venekeelset Puškini „Oneginit” ja Betti tõlget, nad mõlemad kirjutavad lihtsas ja elegantses keeles.

Meil oli selline suur kast, kus oli puhas voodipesu. Kui tõstsid selle pesu üles, siis pesu all oli Kotkarist, oli „Eesti rahva kannatuste aasta”, oli „Nimed marmortahvlil”. Seda viimast lubas ema mul kohe lugeda, aga „Kannatuste aasta” kohta ütles, et seda ei loe enne kui kooli lõpus. Vanaisa medalid olid seal.

Isa tegi nalja… Isa oli pillimees ja tema tööriie oli frakk. Kord meile tulid külalised ja isa pani Kotkaristi ja midagi veel rinda. Sõbrad ehmatasid esimesel hetkel ära.

Mis raamat sul veel meeles on, mida noorena lugesid?

August Gailiti „Ekke Moor”. See polnud muidugi kastis peidus. See on üks minu lemmiklugusid läbi aegade üldse.

„Torupillis ja noas” sa räägid küll oma suguvõsa inimestest, aga annad sinna juurde selle aja tausta, mis ajal ta elas, ja just see taust mu meelest teeb raamatu huvitavaks.

Mulle tundus, et pole mõtet kirjutada tavalist perekonnalugu, et sündis, suri, sai lapsi, maeti maha. Aga see, mis on ajastu taga ja sees… Olen seda õppinud… Mulle meeldib Raimond Kaugver. Temal on romaanides väga palju ajastut. Mulle meeldib ka Paul Kuusbergi „Andres Lapeteuse juhtum”, see on peaaegu kõige adekvaatsem kirjutis sellest ajastust, mis mullegi tuttav – nõukogude ajast. (Romaan ilmus 1963. aastal MM)

Tead, kuidas ma tahan tegelikult kultuurist rääkida, aga kedagi ei huvita.

Kui siin kriitiline olla, siis selles on sinu osa ka, et ajakirjanikke ja ilmselt ka lugejat huvitab rohkem, mida Siim Kallas arvab presidendivalimistest kui kirjandusest. Ka täna veel kuuleb juttu, et teeme majanduse korda, siis räägime kultuurist ja anname kultuurile, mis tema osa. Aga tundub, et majandus ei saa kunagi nii korda. See tuleb välja su raamatus ka, aga seal on aktsent küll mu jaoks just haridusel ja kultuuril. Tegelikkus on teistmoodi.

Eks me üht-teist oleme ju teinud ka. Jah, huvitav on teistpidi, et kui ma vaatan telest kultuurisaateid, siis mul on ikka niisugune tunne, et olen võõras. Eestis on 350 kirjanikku.

Ma ennast olen lohutanud sellega, et kui ma ei tea tänaseid noorte iidoleid, siis ega nemad ei tea enam meie vanu iidoleid. Paul Kuusbergpolnud ehk küll iidol, aga noored teda kindlasti ei tea.

Seda küll, aga kas nad August Gailiti „Ekke Moori” teavad. Võiks. Nipernaadist on film. Sofi Oksaneni teatakse. Ma loen praegu uuesti Andrei Ivanovi „Harbini ööliblikaid” (romaan, mis räägib kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi vene emigrantide kogukonnast. MM), see on briljantne raamat, imehea. See on ka üks huvitav fenomen, et Sofi Oksanen ja Andrei Ivanov niipalju eestlased kui nad on.

Meil on superstaarid Niina Petrõkina ja Tanja Mihhailova ja iluuisutajad… see on suurepärane. Seda peaks alla joonima, et nii saab ka. Alika Milova. Andrei Ivanov on see kirjanik, kes ulatub väljapoole Eestit. Paljud – kui palju nad ka ei pinguta – ei ulatu.

Rahvusliku eliidi teema sa tood esile selles raamatus ja kirjutad valusalt: „Kui vaenlane taipab ja tahab rahvust hävitada, siis ta kas hävitab kõigepealt eliidi või lahutab eliidi esindajad oma perekonnast, lõhkudes suguvõsa sidemed, mis on see võrgustik, mis eliiti koos hoiab.“

See on väga tähtis teema minu jaoks. Aga ma ei tea, kas keskmine Eesti publik võtab seda teemana.

Või süüdistab teema tõstjat eneseupitamises. Sa oma raamatus rahvuslikuks eliidiks oled kirjutanud 19. sajandi kooliõpetajad.

Jah, haritlased. Tegelikult on selgelt näha raamatus, et Alverite suguvõsa pani sihiku haridusele. Pojad ülikooli, naised tütarlaste koolidesse. Nad surusid seda, et selle kaudu tõusta. Mitte saada saksa paruniteks, vaid olla haritud.

Tead, ma 30 aastat olen kuulnud, et meie õpetajatel on väike palk. Seda, et õpetajad seisaksid mingite väärtuste eest, kuuleb haruharva.

Lugesin mingist välismaa lehest, et haridus käib alla kogu maailmas. Valmistatakse ette käsitöölisi, jäetakse kõrvale filosoofia. Ja just filosoofia on see, mis peaks sulle andma väärtuste skaala. Sellest, kui õpid ainult ametit, jääb väheks. Haritusest jääb puudu.

Mis teha? Meil on haridusasjad keeruliseks ja ülekonstrueerituks aetud. Mis kell peavad koolid alustama. Näiteks Viimsi inimesed töötavad Tallinnas, see tähendab, et nad tahaksid kohvi juua oma lastega varem, et lapsed jõuaksid kooli ja nemad tööle.

Mu lapselaps lõpetas nüüd, ma olen väga uhke, 21. keskkooli ja sai matemaatika riigieksamil 100 punkti sajast. Lugesin ta eesti keele kirjandit. Seal ta ei saanud nii väga häid punkte, aga ma lugesin ja ahmisin õhku. Saad aru, kui tänase Eesti keskkooli tüdruk kirjutab Erich Maria Remarque’i romaanist „Läänerindel muutuseta” ja Hendrik Ibseni „Nukumajast”ja kirjutab briljantses eesti keeles. Ta läheb arstiks õppima.

Lugesin raamatust Alverite suguvõsale osaks saanud vangistamistest, mahalaskmistest, küüditamistest ja lugedes mõtlesin su tütre Kaja peale. Ikka kuuleb süüdistusi, et ta ei ole putinistide suhtes küllalt diplomaatiline, on radikaalne oma nõudmistes. Kaja ju teab seda oma suguvõsa lugu, siis ei saagi, ei tohigi teistsugune olla.

Suurt sõprust, jah, ei saa tahta.

Ta võiks sellest vereliinist seal Euroopas rääkida, ehk siis saadaks aru?

Ta on tegelikult rääkinud oma ema Kristist, kes on 10 aastat Siberis olnud. Omal ajal Toomas Hendrik Ilves korraldas Brüsselis ühe ürituse ja ütles, et võta Kristi, oma naine, kaasa rääkima. Ja siis Kristi rääkis, kuidas neid viidi rongiga ja sellest kümnest aastast. Kuulajad olid šokeeritud. Nad ei suuda seda alla neelata ega uskuda.

1988. aastal olin Rahva Hääle ajakirjanik ja anti võimalus sõita Ida-Saksamaale. Koos lastega. Pildistasime Brandenburgi väravate ees. Taga kaugel olid näha ka okastraadid. Ja siis mina olevat öelnud, et lapsed, hingake nüüd siin õhku sisse, selles puhub vabaduse tuul. Kaja on seda kasutanud oma kõnedes. See pilt on ka alles.

„Me tunneme hästi praeguse süsteemi puudusi, aga uue süsteemi puudused on meile täiesti tundmatud.“ Olen raamatut lugedes selle tsitaadi endale välja kirjutanud. Taas kõlksub see kokku meie ajaga.

Seda ütles tsaari rahandusminister, kes oli tegelikult sakslane. Ütles selle peale, kui taheti reforme teha.

Nojah, sa ka ütlesid Postimehele, et reformierakond ei ole enam sinu erakond, aga ega keegi ei küsinud ja sa ka ei seletanud, mis sind häirib.

See ei ole väga dramaatiline. 1995. aastal, kui reformierakod loodi, olid teistsugused vaated. See kontsept oli neoliberalistlik, see täna ei tööta enam.

Kas see kõik on nii läinud või on lastud nii minna?

Hea küsimus. Nii ja naa. Kogu selle süsteemi plussid on jäetud kasutamata. Miinus on see, et ühel hetkel hakkas voolama sisse Euroopa raha. Ja siis see tegi elu mugavaks.

Meie ettevõtlus on hakanud minema riigiusku. Kui loed ettevõtjate intervjuusid, siis paned tähele, et nad kogu aeg õiendavad valitsuse kallal. Näiteks Ameerikas sellist asja ei ole. Seal kellelgi ei tule pähe minna paberiga omavalitsusse ja nõuda toetust. Kogukond hoiab kokku. Meil siin oli see õpilaste muuseumide ja teatrite külastamise asi, et ei saa vanemate oma raha eest. Seal, kui on vaja minna, siis minnakse, ja kui mõnel lapsel pole raha maksta, siis kogukond paneb selle raha ja minnakse koos. Mastaap on teine.

(Nüüd tuleb see koht, millele ma loo alguses viitasin, Siim hüüab korraks välja minnes ukselt:) Seda ma teadsin juba siis, kui ma Brüsselis olin. Ameerika majandus ei võta laenu. Investeeringuteks võetakse laenu väga vähe. Kaks korda vähem kui Euroopas. Pangalaen seob liiga ära. On palju hoopis paindlikumaid võimalusi, selliseid, nagu meil on Hooandja näiteks.

Su raamatu juurde tagasi tulles: omalaadne ajalooraamat, aga mind teeb see ka kurvaks, sest ta kuidagi kinnitab, et kõik hääbub.

Kas tõesti kõik hääbub? Kusagil ikka-jälle midagi sünnib ka.

Päris algusesse tagasi tulles: Estonial on olnud ka varem mõõnasid, aga on olnud ka hiilgelaegu ja tohutuid tõuse.

Taas seesama, mis käib ka raamatust läbi, tõusud ja mõõnad. Suguvõsadel…

…riikidel, inimestel…

…reformierakonnal?

Reformierakonnal. Nii on. Ma hakkasin kirjutama kõnet, pealkirjaga „Eesti demokraatia lõpetamata lugu”. Vaatame, mis välja tuleb.

Eraldi, kui mahub

Betti Alver

Kroonika

Meie suguvõsa vapil

seisis torupill ja nuga.

Paristajad, rehepapid

olid minu esiisad,

laisad kündjad, kanged kütid,

topsisõbrad, vihas visad,

nii et viin ja verejuga

pritsles segi meie hütis.

Surid türmis, monopolis,

laadakaklejate jõugus.

Minu vanaisa oli

uhke kotkas kaarnakarjas:

tõllad roomasid kui tõugud,

torne tõusis kirdes, kagus,

kui ta kõrgel majaharjal

katusele sindleid tagus.

Vanaema, pooldist pime,

kraapis rikkust, müütas-ostis,

pidas sõprust saatanaga,

kuni poos end voodiposti.

Tema lapselaps käib aga

priiskajate kõrgis killas,

röövib igalt hetkelt imet,

kuigi ta kõik tuulde pillab.

(1934)

2013 .aastal koos Kristi Kallasega.

Ilmus Maalehes, pildistas Karl Mikovitš