Mind Pealtnägija lugu maa- ja metsaomanik Leili Mihkelsonist puudutas rohkem kui Ene-Liis Semperi suur metsakaitsekontsert-protestiaktsioon. Ene-Liisi kunstnikuvisiooni me planeediga sündivast nägin võimsamas ja kujundlikus, mitte plakatlikus võtmes teatris, Draamateatri ja lavaka lavastuses „Kuningas Ubu”. Ja Leiliga juhtunu on nagu üks stseen sellest lavastusest.

Me maailm kui punaste päästevestide prügimägi, kus üsna masinlikult toimetavad veel ellujäänud hingamismaskides inimesed. Moraalses mõttes on see kujund täpne ka nähes ja kuuldes, mida tehti eaka metsanaisega. Siin ei loe mingid seadused, ainus reegel on – nii ei tehta!

Oleme Leiliga sõbrad olnud üle kahekümne aasta ja ta on mulle ikka olnud eeskujuks võtta, kui kuulen või näen lohakat suhtumist loodusesse. Siis tean, et kõik ei ole sellised.

Olen ta metsas metsa istutamas käinud ja loodusretkedel, olen ta oja ääres suurte puude all laulnud. Viimati olime pikemalt koos augustis erametsaomanike kokkutulekul. Seal ta mulle taas kinnitas, et mets on vastutus, vastutus looduse ja teiste inimeste ees.

„Kuningas Ubu” lavastuse ühes üsna näpuga näitavas monoloogis on tekst: „Nii me hingame oma saastatud õhku ja joome oma saastunud vett ja teeskleme, et keegi teine päästab meid selle demokraatia apokalüpsise eest. Päästab meid selle demokraatia apokalüpsise ratsarügemendi rünnaku eest.”

Leili Mihkelson kirjutas Maalehe veebis üle 2400 metsaloo. Ta pidas oma metsablogi aastail 2008–2022 ja pange tähele, 2018. aastal on ta kirjutanud: „Aeg ja kogemused on metsaomanikuks olemiseks liiga napid olnud, et võiksin endiste põllu- ja karjamaade metsastamise kohta põhjalikke järeldusi teha.”

Keegi noorem võiks nüüd kohe korraldada üleriigilised metsaistutamise talgud Leili Mihkelsoni ja Ene-Liis Semperi olemise auks, näitamaks, et aeg ja kogemused me rahvale midagi on õpetanud.