Eeva Mägi teine mängufilm „Mo papa” on nii eriline, et sellest tavalisel moel arvustust kirjutada oleks ülekohus selle loojate vastu. Loomingulise jõuga tehtud film
Filmis on sürreaalsust, elu absurdi ja maagilist realismi. Film on ühteaegu karm ja hell. Selles on palju intensiivset sisemist valu kõrvuti sooviga tunda rõõmu ja rõõmustada lihtsatest asjadest. Seda see film ka tuletab meelde oma tasasel näitaval moel, et inimestel on olemas südametunnistus.
Ly Ehin sõnastas hiljuti ühes me vestluses kuidagi nii, et igal järgmisel põlvkonnal on kohustus rääkida ära need lood, mis eelmisel põlvkonnal rääkimata jäid. Eeva Mägi ja tema meeskond mu meelest räägivad selles filmis, kuidas inimese saatus võib olla ette määratud. Inimene tahab andeks saada ja teistelegi andestada, aga unustab endale andestamise. Ja rabeleb selles väljapääsmatuse rattas. Karma! Jah, muidugi ei saa öelda, et see mõte oleks uus. Meenutame Sisyphose müüti, õigemini karistust. Tal tuli ülesmäge veeretada suurt kivi, mis mäetipust alati alla veeres. Ja nii kestis see lõpmatult. „Mo papa” on samamoodi inimeksistentsi absurdsusest. Kõneldud müüdist ehk selle vahega, et see lugu jutustatakse tänapäeval arusaadavas keeles ja keskkonnas.
Eeva Mägi režissöörina annab vaatajale aega vaadata ja tunda, mis on mu meelest üsna haruldane asi. Kusjuures see ei tee filmi igavaks ja aeglaseks. Mind hämmastab, kui palju elu mahub selle pooleteist tunni pikkuse filmi sisse. See, kuidas üks peategelastest, Jarmo Reha mängitud, siin võib öelda ka oldud, Eugen Lumi trammis sõidab ja linn kulgeb akende taga. Liigub. Mulle meenus Juhan Viidingu trammisõidu film, kus lisaks luuletuste Tallinn samuti akende taga endast märku andis. Ja Juhani traagika, saatus…
Seda filmi tasub vaadata juba ainult Jarmo Reha ja Ester Kuntu pärast. See, milline tunnete skaala nende nappides dialoogides avaldub. Jah, just tingimusteta armastus ja selle kasvamine millekski veel suuremaks. Inimsuhted ja valitud muusika, mängukeskonnad ja -kooslused annavad filmile pühaduse oreooli. Elu on püha. Kui tihti me sellest veel mõtleme?
Ma ei fikseerinud, kuhu see film jõudnud oli, aga peast käis läbi mõte, et oleksin tahtnud kui selles filmis olla vana mees, kes tantsib noore naisega.
Filmis on palju ilusaid ja suuri kujundeid, ühe toon näiteks. Jarmo Reha Eugen, tal on ilmselt külm, hakkab jäisel tänaval tantsima. Algul liigutab niisama jalgu siuh-säuh ja aeglaselt saab sellest „liulaskmisest” üsna pöörane tants, kus väljendub noore muutuda ja muuta tahtva mehe sisemaailm. Kuni kukkumiseni. See on päris. Seekord Eugen veel tõuseb püsti.
Ma üsna mitmeid päevi pärast filmi nägemist mõtlen, kus oleme omadega meie, kus olen mina. Tean, kui raske on endale andestada… Me kõik igatseme kindla kodu järele. Igal ehk oma unistus. Ja ometi see kodune maailm aina laguneb.
Vaatamata sellele kõigele, mis siia kirja sai, on filmis palju helgust ja lootust. Minge, vaadake ja te leiate selle endagi jaoks.
Ilmus Maalehes.