Argo Aadli – Harry “Titanicu Orkestri” juht.                                      Foto: teater R. A.A.A.M.

Lugu ilmus tänases Maalehes.

 

Kogu maailm tähistab täna rahvusvahelist teatripäeva. Tallinna Linnateatris võetakse kokku Eesti teatriaasta. Pidulikult, auhindadega.

Ma arvan, et kilomeetri pikkune järjekord mereäärsesse Lennusadama muuseumi on Tallinnas olemas ka täna. Rahvas tahab näha Titanicu näitust ja kuulda lugu uppumatust laevast, mis uppus. Olen kuulnud, et isegi sompus päeval on Tallinna loomaaeda järjekorras seismata võimatu pääseda. Mõni nädal tagasi muuseumiööl avanes Loodusmuuseumi ees pilt, mis meenutas edasi-tagasi rahvamatka – lapsed, noored ja vanad tahtsid näha tarantlinäitust.

Seda rada võiks jätkata. Üks põhjendus, miks nii, on võib olla see, et inimestel on tung pärisasjade järele kusagil geenikoodis. Virtuaalne elu ja kõik need poliitilised valed, mis igal päeval ja ööl me elu kipuvad matma, paneb inimesi instinktiivselt ehk tõtt otsima. Otsima ja leidma seda, mis elus on päris, on elus, aus, isiklik, silmast silma, vaid sulle ja su mõttekaaslastele ühtmoodi mõistetav, jagatav.

Kakukaamerad, seikluspargid, kõikvõimalikud ida tarkuste õpitoad, arvamusfestivalid… kõik selleks, et saada osa ja puudutada oma olemisega elu. Näha, tunda ja elada elusalt.

Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära! Elu ka on kaduv kunst. Ehk see ongi see fenomen, mis inimesed kogu maailmas õhtuti teatritesse toob. Näitlejad püüavad hetkeks hetki ja maailma olemust tabada koos publikuga. Ma kirjutan sellest, millest laval räägitakse meil. Ja on kummaline, et see isegi väga eluga kokku kõlab. Taevane ja maine.

 

Titanicu orkester mängib ka täna

Viimase aasta jooksul on meid argitasandil ja meedia vahendusel ärevuses hoidnud rongid. Rail baltic, kiirrong, mis meid Euroopasse viib. Siseliinide rongide 21. sajand. Kõik, mis seda puudutas, puudutas eestlasi. Aasta teatrinominatsioonide hulgas on bulgaarlase Hristo Boychevi Tapa jaamas mängitud apokalüptiline näidend „Titanicu orkester“. Selles loos rongid ei peatu, võtavad hoo maha. Hoog võetakse maha selleks, et saaks välja visata rongis sõitjate ülejäägid.

Sellest rongist kukub Tapa jaama perroonile ka Harry, keda mängib AArgo Aadli, ja tal on seal selline monoloog: „Te näete maagiliste kadumiste suurt meistrit Harri Houdinit, kes päästab end surma küüsist. Siin ta läheneb just metallist kastile ja tuhandete hämmeldunud vaatajate silme all heidab sinna sisse pikali. Vaatajate summast eristub vaimulik: „Houdini, sa mängid needusega!“. Kast keevitatakse kinni. Lastakse ookeani. Möödub minut, teine, kolmas… Naised kiljuvad, emad katavad laste silmad peoga kinni, meesterahval jookseb ninast verd… Rahvasmassis kogub hoogu üleüldine apokalüptiline karje. Ja sel hetkel viskub veest välja Harry Houdini. Suur Harry Houdini, kes oli surmast pääsenud. Ja ongi kõik. Homme järgneb teine seeria. (Väljub).“

Titanicu näitusel kinnitatakse, et orkester mängis ka veel siis, kui laev oli uppunud. Ükski orkestrantidest ei pääsenud. See jäi kummitama, et pääsenute hulgas oli kõige enam esimese klassi ülirikkaid reisijaid. Küllap uppus koos orkestrantidega ka dirigent.

Inimese üks suurimaid soove läbi aja on olnud elada igavesti, pääseda surmast.

Üks teine monoloog meenub, see kõlas läinud suveöödes Anija mõisa pargis. Lavastus „Tokerjad“ kandis mu jaoks Eesti maagilise realismi märki ja etenduse lõpu lähedal kõneles publikuga Kristjan Sarv, kes siis oli me maal elanud mõisnike koondtüüp Ungern…

Tüüp suitsetab oopiumit, koor laulab õrnast ööbikust, kes lahkel lehekuul vabana laulab, rahva pööratantsu tantsimisest nagu Notkel Nigulistes: „Õpeta õunapuude istutamist, kapsa kükitamist, korstna ladumist, sitamaja kasutamist, habeme- ja viinaajamist, lubjapõletamist ja perse pühkimist, koorislaulmist ja rehkendamist, haava sidumist ja kuuse tuppa toomist, püssilaskmist ja kapa kaunistamist – õpeta ikka õiguse ja kõveruse, valskuse ja kavalusega, ostmise ja müümisega, rentimise ja võlakirja peale andmisega, malaka ja kepiga – nagu oma lastele, aga eks te oletegi mu lapsed kõik, sai neid sitaseid külatüdrukuid nussitud hilisõhtust varavalgeni, vahel valgepäeva paistel ka aida taga või sahvris, kui proua ei näinud, lõpuks olid kõik oma nägu – peksjad ja peksetavad, tütred klaveri taga ja vaimutüdrukud rehetoas, pojad Saksamaa ülikoolides ja teopoisid sõnnikuveol.“.

 

Fenomen

Möödunud laupäeva öö hakul jalutasin Tallinnas Balti jaama. Öine Türi rong laseb selle suuna inimestel rongiga pealinnas õhtustel kontsertidel ja teatris käia vabalt. Ma tulin Hristo Bychevi mononäidendi „Fenomen“ maailmaesietenduselt. Lonkisin mõnuga lõbujanuses linnas. Mõtlesin nähtule ja Mait Malmsteni suurusele ‏‒ mängida napilt, kasutada vaid häält, silmi ja käsi. Andest mõtlesin ja andekusest. Ja siis Nunne tänaval Nukuteatri aknas hakkas laulma Ferdinand Veike „Mul Buratiino nimeks ja ärge pange imeks, et lõbus olen ma ja teisti ei saa.“. Võpatasin, sest meenus, et neli tundi tagasi tetrisse kõndides sealtsamast aknast möödusin ja seda tähele ei pannud. Üle õhtuse linnamüra kajas siis kusagil tänava alguses hüsteeriliselt, rõkkavalt ja lõppemata nooremapoolse ülimoodsa venelanna hüsteeriline naer.

Vaiko Eplik ja Priit Võigemast. “Muuseas, ma arvmastan sind”                 Foto: NO99

 

Kui sellest lummusest vabanema hakkasin, tuli meelde Priit Võigemast, kes paar nädalat tagasi NO teatri laval publikule Pinoccio loo jutustas või hoopis oma üliiskliku Buratiinoks olemise loo…

Priit kleebib endale publiku nähes ette pika nina ja mängib. Kõlama jääb, et papa Carlo saatis Pinoccio kooli, tema aga sattus teatrisse, kus on vennad. See, et näitleja ennast alasti võtab ja ikka märgatakse vaid tema pikka nina, kõlab kibedalt, kibedalt. Priiduga on laval tema sõber Vaiko Eplik, kellega koos muutub mitmeks lauluks, ürgseks elujanukarjeks Andres Ehini luuletus „Muuseas ma armastan sind“. See on noorte meeste kummardus olnule ja tulevale ja mu meelest ka soov kuulsuse rutiinsest nõiaringist edasi astuda. „/kui sa nõnda jooksed minu poole/ kuulen ma juba aja kilomeetri takka/ su ajuripatsi tilisemist/ ning tohutu täiskuu kallab sellele tilinale/ oma jääkülma intrigeerivat hõbedat/aga võib-olla armastan hoopis kedagi teist/ üle kõige armastan siiski su jälgi sadu ja sadu kilomeetreid/“ kirjutab Andres Ehin ja see mitte ainult ei kõla, vaid kummardab meile Epliku ja Võigemasti esituses ja esitustes.

Bachi toast räägib laval Vaiko. Mõte sellest, et igasugune looming sünnib Bachi toas. Seal on kõik olemas, täiuslikul moel. Katedraal. Me läheme sinna tuppa ja avastame asju uuesti, aga täiuslikkus jääb ikka kättesaamatuks. Kuidas seda taluda? Ilmselt armastades loomingulist protsessi. Publik aga ootab tulemust igal õhtul. Publik armastab klišeesid ja rutiini, publik armastab seda, mis tuttav, ja tundmatu tihtipeale peletav. Buratiinol on puust pea.

Oma seitse aastat kirjutatud mononäidendis, mis nüüd meie laval „Fenomen“, paneb Hristo Boychev aja tagurpidi käima. Surnud ärkavad ellu ja muutuvad iga hetkega nooremaks. Kõik võistlused lõpevad viigiga – null-null. Elu lõpeb sündimisega. Sõdades ei kaota ega võida mitte keegi. Kuidagi see ka tundus mulle tähtis, et see, mis kaua tehtud, püsib ses tagurpidi jooksvas ajas kauem.

Rongijaama orkester – Elina Reinold, Margus Prangel, Guido Kangur, Raomo Pass ja Argo Aadli.

 

Teater on pikk, elu lühike.

 

Tähtis on seegi, et Tallinna linnateater pidi Teatripäeva piduliku tähistamise oma õlgadele võtma 2010 aastal ja see pidi sündima äsja valiminud uues suures saalis.

• Madis Kalmeti lavastus teatri R.A.A.A.M. produktsioonis, „Titanicu orkester“ pälvis 2014. aasta teatrizüriilt viis nominatsiooni. Lavastuse, lavastaja, naispeosa ja kaks meespeosa oma.

• Jaanus Laagriküll on nomineeritud – kujunduste eest lavastustele „Tokerjad“ (Anija Mõis), „Vanad ja noored“ (Ugala Teater)

• Teised loos jutuks olnud lavastused jäävad ootama 2015.aasta teatripäeva