Kaheksa päeva pärast esietendub Saueaugu teatritalus „Kotka tee taeva all”. See on autor ja lavastaja Priit Põldma (29) kolmas näidend, mis kirjutatud just siin. „Kõiki kolme läbib teemana looming, vaimne pürgimus, igatsus millegi poole, mis on endast kaugemal, endast väljas – avarus.” ütleb Priit ise.

Sätin ennast selle loo üleskirjutamiseks seisma. Tunnetuse pärast. Olen oma maakodus kuuri all. Laual, jah, on arvuti, peas on mul kõrvaklapid, aga vähemalt ma ei istu mugavalt tugitoolis.

Tegelikult pean tunnistama, et sellisest kirjutamisest – püsti seistes arvutisse – ei tule minul midagi välja. Aga just nii kirjutas „Kotka tee” kirjanik oma kuulsaid teoseid. Seisis kirjutuspuldi taga, mis meenutas maalipukki. Selle lavastuse kunstnik Kristjan Suits nägi sellist pilti lapsena Viljandimaa metsade vahel ja ta ütleb selle mälupildi üheks põhjuseks, miks temast sai kunstnik, mitte puutöömees.

Priit Põldma, see on su kolmas töö Saueaugu teatritalus. Mis tähendus on sinu jaoks Saueaugul ja siin tehtaval teatril?

Saueaugu on oaas. Tuled siia, hakkad tegema ja mingis mõttes unustad ära isegi selle, et keegi tuleb „siin tehtavat teatrit” vaatama. Kõige paremas mõttes. Teed endale ja üksteisele. Püüad tabada tunnet, mitte kellelegi meeldida. Siin on tore see, et publik, kes tuleb, saab ka omaks. Neid on palju ja sa ei jõua kõigiga tutvuda, aga nad käituvad siin nagu külalised, mitte nagu teatripublik.

Kõige esimene mälestus siit on ajast, kui olin kaheksa ja siin mängiti Priit Pedajase „Punjaba potitehast”. Ema võttis mu kaasa.

Ja siis ma ei olnud enam kaheksa ja 2013. aasta suvel mängiti „Tasandikkude helinaid”. Olin siis 19 ja see lavastus oli oma nappuses ja karguses, samas ka suures emotsionaalsuses ja traagikas mu jaoks kuidagi hästi liigutav. Tuli väga-väga lähedale.

Siis hakkasin Tartus semiootikat õppima. Kohe sügisel oli draamafestival ja läksin sinna vabatahtlikuks. Sattusin sealtkaudu järgmise festivali korraldustoimkonda, mille kuraator oli Tõnu Õnnepalu. Ja sattusin Tartus seltskonda, kus oli ka Saueaugu peremehe Margus Kasterpalu vanem poeg Kristjan Martin, kes õppis arstiks… Selle kamba ja siis festivali koosolekute kaudu, mis vahetevahel toimusidki siin, teatritalus, juhtus nii, et 2014. aastal olin juba Saueaugu vabatahtlik. Pesin pinke ja kõrtsilaudu, müüsin leti taga õlut. Samal suvel sain lavakasse sisse. Paar aastat hiljem Margus küsis, kas ma ei tahaks Saueaugul midagi teha…

Ja sa ütlesid muidugi, et ei iial?

Tead, ma kooli astudes mõtlesin, kus see ideaal mu jaoks on, kus ma tahaks teatrit teha. Mõtlesin siis, et kui Eesti teatris midagi teha, siis unistuste koht oleks Saueaugu. Ja siis Margus pakkus… See oli unistuse täitumine.

Kirjutasin näidendi „Ilmavõõras” (2018), mille lavastas Ringo Ramul. Seda mängisime kaks suve.

Teisel suvel rääkisime Marguse ja Sassiga (Aleksander Eelmaa), et Saueaugu teatritalul tuleb 20. sünnipäev ja võiks teha midagi ekstra selleks sünnipäevaks. Pakkusin neile välja „Kadunud kodu” mõtte. Olin siis juba mõelnud Ernst Enno tekstide peale – et tahaks nende põhjal midagi kirjutada. Nii läkski. (Aleksander Eelmaa suri pärast „Kadunud kodu” esietendust. Trupp otsustas tema auks edasi mängida ja Sassi osa tegi Meelis Rämmeld, kellel selles lavastuse nagunii mitu osa oli. – M.M.)

Nüüd on siis minu kuues suvi siin ja „Kotka tee taeva all” on kolmas tükk.

Saueaugu seostubki siis suvega?

Ei, suvede vahepeal olen kolm korda olnud umbes nädala jagu siin ka talvel. Üksi. Kirjutanud. Mõelnud. See on nii teistmoodi. Saueaugu on suviti koht, kuhu tullakse, et saada kokku, olla koos. On plats, kuhu saab autosid parkida. On suured supipajad.

Aga see, kuidas pilved on talvehommikul või kuidas päike paistab akendesse talvepäeval… Vaatad ja mõtled, et kui mina seda praegu ei näeks, siis keegi ei näekski. Ja samas on talvel siin olemine ikkagi täis suvemälestusi. Ja lootust ja häälestumist järgmiseks suveks.

Lugesin su uut näidendit ja nüüd nägin ka üsna algusjärgus esimese vaatuse proovi. See mõte ei anna rahu, et su eelmistes näidendites oli peategelane Sass Eelmaa. Nüüd Sassi ei ole enam ja peategelane kirjanik su uues näidendis ka lavale ei astu …

Jah, ma kirjutades nii mõtlesin… Mõte sellest näitemängust oli juba paar aastat tagasi olemas, nii et ma jõudsin sellest hästi esialgsest ideest Aleksandrile rääkida. Mulle tundus, et see meeldis talle. Kui ta oleks praegu elus, siis ilmselt see peategelane tuleks füüsiliselt lavale ka. Nüüd tundus kuidagi ainuvõimalik, et ei tule. Siis ongi näidendis nii, et ta on kas surnud või eemal. Ja on kogu aeg kohal.

Kuidas sa enda jaoks kirjutamise ja lavastamise lahku lööd?

Kirjutades mõtlen lavastamisest mingil määral, aga vähe. Kui proovidesse lähen, siis mind huvitab eelkõige see, mida näitlejad ja kunstnik sellest tekstist välja loevad. Ma kirjutades ei kujutanud ette, mida kunstnik Kristjan Suits lavale välja mõtleb. Andsin talle mingid märksõnad, mingites asjades leppisime kokku, aga see ruum on ikkagi tema loodud, tema kujutlus selle näidendi maailmast. Ja nüüd me püüame koos näitlejatega selle, mis ma olen kirjutanud, Kristjani loodud ruumis ellu äratada. Nüüd püüan seda näidendit näha näitlejate kaudu.

Ma kirjutades ei piira ennast eriti sellega, et mis on võimalik, mis võimatu. Aga enamasti ma tean juba siis, kes mängima hakkavad. Ka seda tean, mitu näitlejat trupis on. Selles näidendis on kümme tegelast, aga lavastuses on kuus osatäitjat. See, kuidas näitlejatel sünnivad üleminekud ühest rollist teise – need asjad ma küll mõtlen kirjutades läbi.

Kuidas sa ise seod oma Saueaugu triloogiat: „Ilmavõõras”, „Kadunud kodu” ja „Kotka lend taeva all”?

Ma ise seda väga triloogiana ei taju. Nad on kolm erinevat näidendit erinevate tegelastega, täiesti eraldi lood. Aga jah, kõiki kolme läbib teemana looming, vaimne pürgimus, igatsus millegi poole, mis on endast kaugemal, endast väljas – avarus. Minek kuhugi suunas. Ja selle kõrval siis inimsuhted ja igapäevaelu. Ja keskne küsimus, kuidas need kaks tasandit on või ei ole ühendatavad. „Kotka tee” puhul on vahest kõige olulisem selle lennu jälg teistes inimestes.

Kui palju sa ise usud, et meie elu keegi juhib, olgu see siis kasvõi juhus?

Ma pigem usun, et meid juhitakse – miski, mingisugune süsteem, või keegi… Aga ma ei usu väga, et me oma elu jooksul teada saame, mis süsteem see on või kes meid juhib. Vähemalt praeguses eluhetkes ma ei tegele eriti selle äranimetamise või äramõistatamisega. Ma ei looda väga, et ma sellele saladusele jälile jõuaksin. Vähemalt teadvuse tasandil.

Aga seda, et midagi on veel, seda usun küll.

Oli üks „Ilmavõõra” suvi – lavastus oli valmis, etendusi juba mängiti. Ühel hommikul istusime seal üleval, nii-öelda näitlejate rõdul Sassiga kahekesi. Rääkisime teatrist ja miskitest muudest asjadest ka. Vaatasime seda vaadet, mis sealt paistab, siit ärasõidu teed, avarat välja… Ja Sass ütles: „Ega koos ei olda siis, kui vaadatakse üksteisele otsa, vaid siis, kui vaadatakse ühes suunas.” Ma arvan, et just see on see kõige olulisem tunne siin Saueaugul teatrit tehes. See on andnud lootust ja tahtmist seda tunnet otsida ja veel kogeda. Tänu neile töödele siin olen saanud teada, et see on võimalik.

Oled sa juba mõelnud järgmisest näidendist siin?

Tõesti ei ole. Vähemalt mitte praegu, kui teeme „Kotka teega” proove ja esietenduseni on natuke üle kahe nädala. Selles mõttes mõtlen ma neist kolmest näidendist küll kui triloogiast, et samal teemal ja samasse kohta ma neljandat lugu ei kirjuta. See, kuidas „Kotka tee” lõpeb, on mu enda jaoks tunnetuslikult mingi punkt. Aga ma ei mõtle kindlasti ka nii, et enam ma siin mitte kunagi midagi ei tee. Väga hea meelega teen, kui tuleb idee või kui keegi mind kaasa kutsub.

Mille järele sa vaatajana teatris käies igatsed?

Ma igatsen seda, et ükskõik kas inimlikul või ühiskondlikul tasandil pannakse mind silmitsi seisma või selgemini otsa vaatama sellele, mis päriselt toimub. Kas minu sees või minu ümber. Et seda ei peideta minu eest ära. Vorm võib selleks olla milline tahes, ta võib vabalt olla ka komöödia. Ka kerges vormis on võimalik tegeleda üsna keeruliste teemadega.

Kas lähed analüüsima, oled kriitiline? Või suudad teatrit vaadata ka lihtsa vaatajana?

Ma enda arvates suudan vaadata teatrit üsna lihtsa vaatajana. Kui miski mind vaimustab, mingi energia, mis sünnib näitlejate vahel või esitajate ja publiku vahel, siis ega ma suurt ei analüüsi. Ma ei lähe teatrisse analüüsima või millestki aru saama. Ma vähemalt püüan nii, et ma ei läheks teatrisse mitte aru saama, vaid midagi kogema.

Kui on vaja, siis pärast analüüsin.

Eraldi:

Piiritu igatsus

Priit Põldma

Selles näidendis loeb ema oma lastele ette isa kirju, mis on suuresti kokku pandud Nikolai Baturini kirjade põhjal, mis ilmusid paar aastat tagasi Loomingus ja Baturini kunagise abikaasa Inna Leitsalu raamatus „Piiritu igatsus”. Baturini kirjade lugemine oli üks oluline impulss selle näidendi kirjutamiseks – neis kaugelt koju saadetud kirjades on nii palju sügavat lähedust, äraolemise kurbust ja samas koosolemise võimatust. Jah, tõesti piiritut igatsust, nagu Inna Leitsalu oma raamatu pealkirjastas.

Algul mõtlesingi kirjutada teksti Nikolai Baturini loomingu põhjal, aga töö käigus hakkas tunduma, et seda teemat on huvitavam käsitleda avaramalt kui ühe inimese keskselt. Suhe isaga, kes on ühel või teisel põhjusel eemal, puudutab ju väga paljude inimeste elusid.

Nii jäidki Baturinist näidendisse ainult katkendid ta kirjadest, kõik muu aga on puhas fiktsioon. Lisaks Baturinile kõlavad lavastuses veel Fred Jüssi ja Artur Alliksaare tekstid.

Veel eraldi:

Kotka tee taeva all

Autor ja lavastaja: Priit Põldma

Kunstnik: Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)

Helikujundaja: Raido Linkmann

Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Osades: Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Andres Mähar (Vanemuine), Sander Roosimägi, Oliver Valk ja Madis Martin Kasterpalu

Esietendub 14.juulil Saueaugu teatritalus.

Ajasime juttu Saueaugul. Ilmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam.