Raudtee, millel pole rööpaid

Rail Balticu trassi, kehakaamera küljes, Iklast Tallinna läbi matknud Hanna Samoson on muidugi kihvt tüdruk. See oli selge enne Marianne Kõrveri ja Levila raudteefilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse”.

Üsna selge oli mul enne tema rännakut ja selle interneti otseülekannet ka see, et megaraudtee ehitus kurnab me väikest Eestimaad. Kui lugesin, et Marianne Kõrveri film ei anna hinnangut, jäin mõtlema, milleks see hea on. Pärast filmi esilinastust märkasin seda kajastavatel fotodel Artur Talvikut. Kirjutasin talle ja ta ütles alguses napilt: „Hea film”. Seepeale tekkis huvi vaadata. Vaatasin ja veendusin, et n-ö positsioonitus teebki filmi hoopis eriti huvitavaks.

No eks Artur vana reklaamihaina mind ikka meelitas ka, et filmi vaataksin. Ta kirjutas, kui juba vaatasin: „Muidugi vaata, minu alastistseen ka ju filmis sees. Seks müüb.” Hiljem ta seletas, et ei saanud ühest laiast ojast üle peenikest palki pidi. Siis otsustas ujuda, arvates, et tüdruk on oma kaameraga kaugele ette jöudnud. „Aga ta jõudis tagasi ja filmis seda.”

Kirjutasin Arturile, et tüdruk on tänapäevane ja nüüd vaatan kindlasti. Vaatan selle pilguga, kas Talviku alastistseen varjutab tulevase elurikkuse kadumise. Nüüd saan öelda, et ei varjutanud. Sai hoopis selgeks, et raudteekoridori ehitus teeb maale ja sellele, mida me juba oskame nimetada looduslikeks kooslusteks, kahju

149 tundi

Ilmselt oli see just Artur, kes mulle ütles, et pooleteisttunninine film on kokku lõigatud 149 tunnist mustast materjalis. Titaani töö. Lisaks siis see, et mu jaoks oli tegu loodusfilmiga, kus midagi ei ilustatud. Eks me ole ammu harjunud jehoovatunnistajalike kaadritega, kui näidatakse meie loodust. Harjunud ka seda ilu nägema. Raudteerada, mida Hanna meile näitas, ei olnud klantspilt, oligi loodus.

Siis jäin mõtlema, kui Arp Müller Vikerraadio jaoks Hannalt küsis, kas ta loomi on palju näinud, ja Hanna rääkis, et mitte. Mõtlema jäin sellest, kuidas loomad ja linnud metsas vaid siis ennast näitavad, kui see neile ohtlik pole. Hanna muidugi ei olnud ohtlik ja teda kõik hirmutasid karuga. Aga ta käies tegi loomulikult nii palju müra, et linnud ja loomad ilmselgelt temast kaugele hoidsid.

Ja veel üks tähelepanek: inimestele ikka veel läheb enam korda inimeste ja nende kodude saatus, seoses raudteega. Vähem on muretsemist looduseasukate kodude pärast. Teod ja samblikud – ma küll olen õppinud neid märkama.

Oehh! Oehh

Loen Rapla valla viimasest lehest pealkirja „Sikeldi viaduktiehitustööd tulevasel Rail Baltica raudteetrassil”. Sealt saan teada, et ehituse maksumus on 2,7 miljonit eurot. Rajatava viadukti kogupikkus on 79,2 meetrit. „Varbola tee kerkib võrredes praegusega „kenaks mäeks””. Selgub, et viadukti pealesõitudel ulatub tee muldkeha kõrgus kuni kümne meetrini. Meenub nõukogude aeg ja see, kuidas siis jõgesid tagurpidi voolama pandi. Objektijuhi lugu lõpeb nii: „Töövõtja poolt soovime kõikidele puudutatud asjaosalistele rahulikku meelt ning koostöövalmidust.”

Levila Daniel Vaarik on öelnud: „Meie lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis.”

Mu jaoks on see üsna selge ja mu jaoks ütleb seda ka Marianne Kõrveri film: „Oma tuleb hoida!”

Ilmus Maalehe veebis. Filmipildid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.