Venemaa suurte teatrite logodele on ilmunud rahutuvi kujutised.

Vene väga tuntud teatrikriitik Tatjana Tihhonovets, kes elab Permis, kirjutas tekkinud olukorda silmas pidades: „Ärme hakka üksteist sõnadega tapma. Ka see on ohtlik.” Facebookis liikus ringi linna kultuuriosakonna kiri, kus keelatakse teatrite töötajatel midagi seoses Ukraina sõjaga kommenteerida. Kiri kinnitas, et see on riigireetmine.

24. veebruaril kell 13.30 – seega ajal, kui enamikule polnud veel kohale jõudnud Ukrainale kallale tungimise kuriteo suurus – kirjutas Moskva Meierholdi teatrikeskuse direktor Jelena Kovalskaja oma Facebooki seinal: „Sõbrad, protesti märgiks selle vastu, et Venemaa tungis Ukrainasse, lahkun riikliku teatri, Meierholdi keskuse juhi kohalt. Ei ole võimalik töötada mõrtsuka heaks ja saada temalt palka. Kõik alustatu viin lõpule ühiskondliku tööna.”

Kohtusin Jelena Kovalskajaga viimati läinud aasta augustis Narvas Vabaduse festivalil. Muu hulgas ütlesin talle, et mind ei puudutanud üks tema teatri lavastus sellel festivalil – „Säh, õgi!”. Selle peateema oli matus ja söömine. Tark naine siis ütles, et lavastust oleks tulnud vaadata kui diktaatori matust.

Alles nüüd saan aru, miks see vormi- ja mõttemäng teda vaimustas ja mind tookord mitte. Need paatoslikud ülistuskõned, silmakirjalikkus igal sammul… Hetkel räägitakse läänemaailmas üsna lahtise tooniga sellest, kuidas diktaatori surm võib kuritegeliku sõja lõpetada.

Kardan selle targa naise pärast, olen püüdnud talle helistada ja kirjutada, aga telefon on levist väljas ja Facebooki ta ka pole vaadanud, vist. Lisaks kõigele muule tean, et Jelena Kovalskaja on pärit Krimmist…

Valu, hirm, häbi

Kirjanik, tõlkija ja stsenarist Ljudmila Ulitskaja kirjutab päev pärast sõja algust ajalehes Novaja Gazeta, et tunneb valu, hirmu ja häbi. „Need on hetke tunded.” Ta ka selgitab oma tundeid, öeldes, et tunneb valu, sest sõda puudutab kõike, mis elus – rohtu ja puid, loomi ja loomalapsi, inimesi ja nende lapsi.

Ulitskaja tunneb hirmu selle pärast, et meis on üldine bioloogiline instinkt, mis sunnib säilitama enda ja järglaste elu.

Ta tunneb häbi oma riigi juhtide pärast, nende pärast, kes vastutavad selle katastroofilise hädaolukorra tekkimise eest.

Sõda hävitab kõik

Lavastaja Dmitri Jegorov Peterburist, kes meil Eestis on teinud kaks lavastust – „Peatage muusika” ja „Keegi KGBst” –, kirjutab muu hulgas, et kõige raskem ja arusaamatum on praegu see, kuidas jätkata elu uutes tingimustes. „Kas on üldse võimalik minna ja teha oma rahulikke asju, nagu seal paljude kilomeetrite kaugusel polekski sõda, kus venelased tulistavad ukrainlasi, tulistavad üksteist?” Tema lavastuses „Peatage muusika” oli stseen sellest, mis juhtus, kui meie muusikud saadeti Tšernobõli.

Näitleja ja lavastaja Julia Aug kasutab iga võimalust, et rääkida, kuidas Venemaal ollakse sõja vastu. „Maailm peab aru saama, et Vene kodanikud ei toeta seda sõda ega toeta presidenti,” ütles Julia Aug ühes telesaates, kus sõja vastu astusid oma näo ja häälega välja tuntud filmiinimesed.

Moskvalane Aleksandr Plotnikov on 26aastane lavastaja ja dramaturg, kelle kirjutatud ja lavastatud näidend „Lotman” esietendub 4. märtsil Narva Vabal Laval. See on maailmakuulsa semiootiku lugu. Küsimusele, kuidas ta suhtub Ukraina sündmustesse, vastas noormees, et see on koletu. „See on kuritegu, pole sõnu, mis seda kirjeldaksid.”

Selgus, et Aleksandril on sugulased Ukrainas Hersonis, teiste seas 68aastane vanaema. Küsimusele, mis märgi Ukraina ründamine Venemaale annab, vastas noor tark lavastaja nii: „Mulle tundub, et siin ei ole asi üldse märkides. Sõda on nii rumal, et kõik märgid kaotavad mõtte. Kõik kaotab mõtte. Ka kogu kultuur kaotab mõtte.”

Lavastaja lisas, et ainus, mida ta praegu tahab teha, on see, et anda kõigele kasvõi kaheks tunniks, kuni kestab Lotmani etendus, tagasi mingigi mõtte. „Ma ei tea, kas kultuur või teater suudab midagi muuta, aga tuleb vähemalt proovida anda mõtetele mingi valgus.”

Vene kultuuritegelased on hakanud Putini tegevust üha tihedamini nimetama peeglitaguseks maailmaks, kus valge muutub mustaks, hea kurjaks…

Eraldi:

Vene intelligents jaguneb neljaks

Oleg Lojevski, teatritark Jekaterinburgist

Vene intelligents jaguneb, nagu ikka, neljaks. On valjuhäälselt karjuvad patrioodid, kes aktiivselt võrgustikes kirjutavad ja Ukraina pärast siiralt muretsevad. Peale nende on otsustusvõimetud kenad inimesed, ükskõiksed inimesed ja võitlejad. Viimaseid on rohkem mõtlevate noorte hulgas, aga leidub ka teistes põlvkondades. Nemad osalevad protestides, neid pekstakse ja pannakse vangi, aga nad lähevad jälle demonstratsioonidele. On ka sellised ergastunud kangelased nagu Jelena Kovalskaja, kes protesti märgiks lahkus Meierholdi keskuse direktori kohalt, ja Mindaugas Karbauskis, kes keeldus pealinna eduka Majakovski-nimelise teatri peanäitejuhi kohast.

Millised on emotsioonid seoses sõjaga? Emotsioonidega tuleb toime tulla. Esmalt tabab sind abituse tunne, soov pugeda teki alla, mitte liigutada, mitte midagi teha, apaatia ja mõttetus. Siis tekib tahtmine otsida ja vaadata kõiki uudiseid, vaadata ja panna kinni, vaadata ja panna kinni – nii tundide viisi. Sa üha ripud kõigil uudistekülgedel. Ja ainult tahtejõuga sunnid sa end töötama, tajudes samas inimese abitust selles maailmas. Aga ikkagi tuleb töötada ja vastu panna.

Ilmus Maalehe veebis.