Internetiaeg, euroaeg, müraaeg, kogu see muutunud aeg tekitab tihti tunnet, et tuleks end üle häälestada, uuesti häälde panna.
Kergtee üks kilomeeter ja rahvusvaheline Vabaduse festival Narvas on ühes hinnas. Mõlemad maksavad 200 000 eurot. See võrdlus võiks olla plahvatav.
Veel üks 200 000 jäi hiljuti negatiivselt silma. Sellise raha eest tehti läinud suvel Tartus rokkooperit „Johnny”. Selle läbikukkumisest ja produtsendi võlgu jäämisest räägitakse väga kõva häälega. Üldse on tendents meil selline, et kultuur jõuab ajalehtede esiuudiseks enamasti siis, kui tegu on läbikukkumisega või palaganiga. Ma siin nüüd „Johnnyst” ei räägi vaid, aga kunsti tehes on üldisemalt raske olla kindel selle tegemise majanduslikus edus. Nii-öelda kindla peale minek eeldab alati mingeid mööndusi, mis omakorda on tiibade kärpimine.
Kergtee ühest kilomeetrist ei räägi keegi. Ei räägi kõrgendatud toonil, ei räägi sosinal. Vabaduse festivalist räägiti ja räägitakse kindlasti ka aastate pärast. Kui mitte muidu, siis selles kontekstis, et 2021. aastal tehti seda esimest korda. Vaba Lava juht Märt Meos ütles enne festivali: „Festival on tähtis, et me, eestlased oleksime jälle esimesed, toomaks tähelepanu üha kasvavale tsensuurile, ja mitte ainult ida pool, vaid ka läänes, näiteks Poolas ja Ungaris.”
Meenub, et kui Vaba Lava Narva linnalt tegevustoetust küsis, oli neile vastatud, et parem kulutame selle raha asfaldile. Järelikult sobib asfalt asendama kultuurinähtusi! Vabaduse festival kestis Narvas viis päeva. Selle vältel anti 11 etendust. Väliskülalisi oli 116, sealhulgas Kasahstanist, Ukrainast ja Valgevenest. Ka Ameerikast ja Peterburist. Tsensuuriteemalised arutelud toimusid iga päev. Festivali hääl kõlas, julgen öelda küll, et maailmas.
Hääled ja hääletus
Kui ma mõtlen oma elus kuuldud häältele, siis on neist väga erilisena mällu jäänud mõned: Heino Mandri, Aarne Üksküla, Tõnu ja Mikk Mikiver, Voldemar Panso, Ita Ever, Fred Jüssi. Muidugi, heal näitlejal ilmselt ongi mitmeid hääli varuks või hoopis on nii, et uus hääl tuleb koos uue osaga. Hääl tekib mõtlemisest. Mikk Mikiver, kui ta pidas kõnet või luges isamaalist luuletust, ei teinud seda häälega, millega küsis suitsu peale tuld.
Kindlasti on ka praegu eestlasi, kes mõttekat teksti parema meelega laulavad kui kõnelevad, sest viis või rütmistamine annab sõnadele veelgi kaalu. Võtkem kõneõpetaja Tõnu Tepandi lauldud Karl Ristikivi luuletus „Arkaadia teel”: „Minagi olin Arkaadia teel, / kuigi ma sündisin saunas. / Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel, / muretu nooruk Arkaadia teel, / marssalikepike paunas.”/ Tuleb ju meelde? Sellepärast, et hääl ja see tundetoon, millega Tõnu seda laulab, on teine. Keemistemperatuur on teine ja see teeb hääle eriliseks, eristab kitsast häälest.
Olen endale üles kirjutanud Maarja Vaino tsitaadi, mis mu jaoks iseloomustab nüüset aega, mida saab nimetada ka hääletuseks: „Meie saatust ei määra üks suur juht, vaid nähtamatutest võrgustikest kujunenud kõlakojad, kus võimenduvad erinevad pominad ja sosinad üldiseks müraks.” Marginaalsus, see kummaline sõna, tähendas mu jaoks läinud sajandi seitsmekümnendail midagi sellist, mis eristas üksikut massist. Marginaalil oli oma hääl ja see oli kuuldav. Praegu tundub, et kõik on marginaliseerunud. Miski ei eristu. Hääl on, aga see on kui tapeet, mida ei märka. Või märkad ehk siis, kui seda maha kistakse. On niisamamoodi nagu kultuuriga, mis esiuudiseks jõuab vaid siis, kui on negatiivset sõnumit.
Heliloojad ja dirigendid on rääkima hakanud, et kõige ilusam muusika on vaikus. Missugune oleks maailm siis, kui biitlid oleksid vaikinud? Kui Mozart oleks mõelnud, et ilu on vaikus? Üsna selge, et mõtete avaldamisel on nende pärale jõudmiseks teiseni tähtis ka hääl ja selle toonid. Mõtlen, kes võiks olla see tuntud poliitik, kes ilusa häälega rumalat juttu ajab ja just häälega hääli võidab. Pagan võtaks, ei tule pähe. Või ma ei oska enam kuulata?
Appi, hunt on karjas!
Tõnu Tepandi kirjutab oma raamatus „Alguses oli hääl”, et õppis parlamendis olles nägema olukordi, kuidas ei tohi käituda ja tegutseda. Sai teada, kuidas õpetajana õpetades ei tohi olla. Ta võtab selle õppetunni kokku nii: „Sa mitte ei kasvata puud, vaid puu peab saama kasvada.” Kui kasvava puu peale väikesest saati vaid karjuda, siis – olen selles veendunud – ta jääb kängu.
Samas tean tüüpe, kes kõigest, mis nad näevad ja kuulevad, räägivad suure õhinaga. Alguses võib see isegi huvitav olla ja mõtled, et oh sa, vaata kui palju temasse mahub! Oh sa, kus ta on hea inimene! Aga läheb aeg ja oled harjunud ja enam ei kuule, ei kuule õhinapõhisust.
Kuidagi seesama fenomen, mis sel vanal tuntud lool, kus karjalaps kuulutas kõva häälega, et appi-appi, hunt on karja kallal. Valetas, tegi ennast huvitavaks, peletas igavust… Talle joosti paar korda appi, aga siis, kui hunt tõesti karja kallal oli, tekkis vaikus, keegi ei tulnud abistama. Seda vanas jutus ei olnud, aga tahaksin lisada, et hunt sõi maiuspalaks peale lammaste ka karjalapse ära. Julm muidugi.
Saja-aastane janu
18. veebruaril möödub 100 aastat Lenini preemia laureaadi, kirjanik Juhan Smuuli sünnist. Smuul oli nii andekas mees, et kirjutas ka punast korda ülistavaid poeeme ja luuletusi nii, et need kõlasid nagu luule, mitte nagu propaganda vaid.
Tema näidendis „Kihnu Jõnn ehk Metskapten” on janu stseen. Laev on merel ja vesi hakkab otsa saama ja meeskond kipub mässama. Kas Smuul seda mõtles või mitte, aga janu tekkimist saab üldistada. Janu rahustava hääle järele näiteks. See janu saab paisuda nii suureks, et me tulevastel valimistel äkki ei vali enam neid, kes kõige kõvema häälega karjuvad. Ei vali kehva häälega loosungeid karjuvaid tüüpe. Andestage, aga unistada ikka võib.
Jaan Toominga Ugalas lavastatud „Kihnu Jõnnis” mängis Jõnni Lembit Eelmäe. Ka sellel mehel oli oma hääl. Ta ilmus paar tundi enne etendust teatrisse ja siis tund enne kõndis lava taga. Valmistus etenduseks ja oli vait. Et siis janu stseenis Smuuli sõnadega jutlust öelda mässavale meeskonnale: „Ei juhtu imesid, ütlen mina. Toit on vilets – ma tean. Aga ärge oodake, et homme on „Fortuuna” tekile mannat sadanud. Kas mina tõin teid siia, kus kõhus koerad urisevad? Teid ja mind tõi siia igapäevane leib, mis selles kurjas maailmas inimest taga kihutab paremini kui piits. Kui ma ka hommikust õhtuni taevast paluksin, ei tule tekile Pärnu jõge ega Geneetsareti järve. Veega on asi tõsine. Ma olin pillaja, kui ma toobi päevas lubasin. Homsest päevast on hinge peale kolmveerand toopi vett. Ei taha teid ega teie lapsi janusse suretada, aga siin ma seisan ja teisiti ma ei või. Kui me tahame kallast näha, ei tohi „Fortuuna” peal olla mingisugust irisemist ega korralagedust.”
Kindlasti küsib nüüd nii mõnigi, miks see tsitaat siin. Aga selleks, et vaatt, just sellistest kõnedest ja kaptenitest on meil puudus. Sellistest, kellel on hääl. Jõnn viis meeskonna, kes oli lootuse kaotanud, sadamasse. Tõsi küll, see juhtus mitte ainult tänu vägevale jutlusele, vaid ka sellele, et lõppes tuulevaikus. Lembit Eelmäel aga oli hääl, mis vägev!
Raamatutel on hääl
Tahtsin tegelikult siia kirjutada ka sellest, kuidas mu raamatukapp alla andis raamatute häälele ja kaks riiulit tappidest kokku kukkusid. Kapi tagasein ka tuli kinnitustest lahti. See on omaette ooper, kuidas selleks, et ühte kappi parandada, tuleb välja laduda selle kogu sisu. Ja peaaegu igal raamatul ongi oma hääl. Või on see kirjaniku oma. Kloppisin tolmu ja avastasin neid hääli taas. Mõnda vaatasin, teist kuulasin. Raamatud on hääli täis, kui nad on head raamatud. Looduse hääled ja lapse hääled ja täiskasvanute hääl, sosinad ja karjed.
Ühe käsikirjalise materjali leidsin raamaturiiulit remondiks tühjaks tõstes, sealt loen: „Sest mida rohkem on kantseliiti, seda ühetaolisemalt ja hallimalt inimesed mõtlevad.” Antud loo kontekstis siis: seda igavam on nende hääl!
lmus Maalehes.