Anne Veski: enamik artiste mõtleb ju ise endale skandaalid välja. Mul pole seda õnneks vaja olnud

Tahtsin näha ja tunda, mis mind 14–15aastaselt selles blondis klassiões võlus. Kas see on alles pärast ta kõrget lendu? Äsja valiti ta ta üheks me sajandi naiseks… Tegelikult piisas argise Anne Veski nägemisest tema koduväraval, et teada: jah, see kõik on alles. Aga ma tulin ju vestlema.

Anne on pisut resoluutsem kui omal ajal Raplas plikatirtsuna. Tema käskudest ja soovidest ei saa keelduda.

Kui ennast tema juurest minema sättima hakkan, ütlen, et üht ta käsku ma ikkagi ei täitnud, susse jalga ei pannud. Annet ajab see naerma – mehed!

Vaata nüüd, kuidas sa oled õppinud mehi taltsutama. Ma tulin sinuga rääkima, aga sina oled juba 10 minutit lasknud mul endast rääkida.

Me ei ole nii ammu näinud. Ma pean ju teadma, mida sa vahepeal teinud oled.

Jah, ütlesid, et kuidas mina jõuan, aga mind hoopis hämmastas, mida sina kõik jõudnud oled. Lugesin su nii-öelda CVd.

Lugesid. Kas sa ei teadnud siis, millega ma tegelnud olen?

Loe edasi Anne Veski: enamik artiste mõtleb ju ise endale skandaalid välja. Mul pole seda õnneks vaja olnud

Aastalõpu essee; Kui kurjuse tasakaal jõustub, kas siis on tasakaalus ka headus?

Põhjust pessimismiks on. Ega keegi seda selgesõnaliselt välja ole öelnud, et maailm tegeleb taas kurjuse tasakaalu loomisega.

Kolm aastat tagasi – täiemahuline sõda Ukrainas polnud veel alanud – kirjutasin siinsamas, et Eesti otsib lahendusi ja kogu maailm otsib lahendusi. Eks mõtlesin siis kriisidest väljumist. Kahjuks muud pole leitud, kui alustatud sõdasid.

Eestis ei ole ka rumalust vähemaks jäänud. Kahjuks. Käiakse küll maailma kõrgetes koolides ja ma ei kahtle, et saadakse targaks. Aga see tarkus ei jõua me riigivalitsemisse. Või kui mõni tark jõuab, põletavad lollimad ta kiiresti läbi. Ehk siis nii: öelge mulle üks intelligentne inimene, kes ütleks täna oma noorele andekale, väärtusi austavale sõbrale, et võta sõbrad kaasa, aita me riiki. Lähed, ja sind pillutakse rumalusega sandiks ja see pole inimväärne.

Ma nii mõtlesin juba 2011. aastal, kui kinos Sõprus asutati Eesti Kultuurikoda. Noori andekaid inimesi oli palju koos. Mõtlesin veel: läheks ometi nii, et nad saaksid teha seda, mida armastavad – oma kunsti.

Loe edasi Aastalõpu essee; Kui kurjuse tasakaal jõustub, kas siis on tasakaalus ka headus?