Enam kui kaks ja pooltuhat aastat tagasi elanud Hiina filosoof Konfutsius ütles: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Olen Narvas, Vaba Lava korraldatud Vabaduse festivalil, sõbra autoraadiost tulevad uudised ja ma kuulen – ei kuula, just nimelt kuulen –, et välisministeerium hoiatab Rootsi sõitjaid, sest seal on suur terrorismioht. Hiljem kodus otsin sellele hoiatusele kinnitust internetist ja leian paari päeva taguse teksti: „Rootsi kaitsepolitsei SÄPO hinnangul on terrorismioht Rootsis tõusnud, mistõttu soovitame olla tavapärasest tähelepanelikum ja hoiduda suurtest rahvakogunemistest.”

Seda nii-öelda ametlikku raadioteadet kuuldes olen just sõitnud piki Narva jõge ja taas nentinud, et seal käeulatuses on kurjuseriik Venemaa. Aga Rootsi on minu jaoks Pipide ja Karlssoni, Kalle Blomkvisti, Eva-Lotta ja ABBA maa. Või siis ikka, et oli.

Lavastaja Kertu Moppel ja Eesti Draamateatri näitlejad näitavad vaatajatele Noblessneri valukojas seda, mis võis juhtuda Onu Bella peas ajal, kui me ennast justkui vabaks laulsime. Näitavad vabadusega kaasnevat labasust ehk küsivad: kas hull oli Bella või hoopis meie, kes me seda, mis ta tegi, ülistades enese peadesse lasksime?

Esietendusel ei olnud veel seda kergust, mis tõstaks kerglase meeltlahutava elu maast kõrgemale, Bella paradiisi, kuhu ainult õndsad pääsevad. Vaatamata sellele –või õigemini just sellele toetudes –, et teoloog Toomas Paul on juhtinud täheepanu, et just tänu piibli tõlkeveale on me peadesse kulunud lause „õndsad on need, kes vaimust vaesed”, siis poolearulised. Toomas Pauli järgi on õige „õndsad on need, kes vaimus vaesed” ja see vaimus vaesed viitab pigem näljale, janule ja tühjusele.

Ainult tühjust saab täita ja Onu Bella seda teeb, pannes sinna mitte just bettialverlikud riimid. Näiteks panna tatti ja Fiatti. Etendus ei anna mu meelest vaatajatele ühest vastust, kas Bella tegi seda, mis ta tegi, selleks, et lõhkuda nõukogudeaegseid väikekodanlikke tabusid või hoopis selleks, et sai aru, kui lõbus seda teha on, kui lõbus on vaadata sellele järgnevaid reaktsioone.

Arlet Palmiste näidend ja lavastus Vargamäel „Issanda teener” on ennekõike tähtis ja tähenduslik kultuurilooliselt. Lavastuse teema ning Margus Grosnõi roll Vello Salumina olid võimsad ja tagasivaatena edasiviivad.

Kuigi ma ise ka 43 aastat tagasi Vargamäel peetud folgikontserdil osalemise ja Järva-Madise pastoraadimajas Vello Salumil külas olemise pärast Viljandi KGBs „jutul” käisin, ei osanud ma noorukesena siis tegeliku olukorra traagikat tajuda.

„Toonasest kontserdiõhtust” on teravalt meeles pilt öösse jäänud õhtusöögist Järva-Madise pastoraadis. Juhtus nimelt nii,et pika laua ühes otsas istus õpetaja Vello Salum, teises näitleja Lembit Eelmäe, kes juba oli kuulsaks saanud Põrgupõhja Jürkana, Vanapaganana Jaan Toominga Vanemuise lavastuses. Juba siis mõtlesin neid kaht vaadates pühadusest. Ja muidugi langes minu pühamehe-ettekujutuse aupaiste siis enam Lembit Eelmäe peale