Dokumentaallavastus „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud” on lisaks kõigele muule hoiatus selle eest, et ei korduks aeg, nagu oli 1987.aastal, mida lavastaja Merle Karusoo siiskirjeldas: „Ma tahan teada, ma tahan aru saada. Kas me oleme kogu aeg elanud – hoia suu kinni, seisab nahk terve?”

See, mida meile näidatakse, on aeg 36 aastat tagasi. Oli see alles või ammu?

Lavastus puudutas ja liigutas, muutis olemise hellaks. Raske on teiste publikukaaslaste eest rääkida, aga minu erilise liigutuse üks põhjustest oli kindlasti see, et olen ise Pirgu kroonikutega koos sel ajal elanud, sellest ajast läbi tulnud ja ellu jäänud. Ka kaastunde säilitanud.

Rail Balticu trassi, kehakaamera küljes, Iklast Tallinna läbi matknud Hanna Samoson on muidugi kihvt tüdruk. See oli selge enne Marianne Kõrveri ja Levila raudteefilmi „Trail Baltic. Väljasõit rohelusse”.

Üsna selge oli mul enne tema rännakut ja selle interneti otseülekannet ka see, et megaraudtee ehitus kurnab me väikest Eestimaad. Kui lugesin, et Marianne Kõrveri film ei anna hinnangut, jäin mõtlema, milleks see hea on. Pärast filmi esilinastust märkasin seda kajastavatel fotodel Artur Talvikut. Kirjutasin talle ja ta ütles alguses napilt: „Hea film”. Seepeale tekkis huvi vaadata. Vaatasin ja veendusin, et n-ö positsioonitus teebki filmi hoopis eriti huvitavaks.

Selleks, et anda alljärgnevale kirjutisele sobilik atmosfäär, mõelge hetkeks gruusia vanasõnale, mis ütleb: lambad kartsid kogu elu hunti, ometi sõi nad ära karjus.

Mu meelest iseloomustab see ülalkirjutatud reaalsus üsna täpselt seda, mis juhtus me naaberriigis Venemaal.

Sõjasõnumid ei peaks ju tegelikult sünnipäeva tähistamise pidulikkusega kokku käima. Samas on me riigi sünnipäeva tähistamise üks tähtis osa ikka olnud sõjaväeparaad Vabaduse väljakul. Peab lisama, et me sõjaväge nimetatakse kaitseväeks.