Lavastaja Peep Maasiku Emajõe Suveteatris lavastatud „Ukuaru” on õnnestunud ruumipoeetiline suurvorm. Veera Saare ja Urmas Lennuki kirjutatud igavikuline argielupoeesia saab lõpmatuse mõõtme keset 80 aasta vanust, vähemalt 14 meetri kõrgust mastimännikut Tartumaal Vooremäel.

Võib nii ka öelda, et Peep Maasik lavastas metsa. Mets inspireeris näitlejaid ja häälestas publiku. Tulemus on järele mõeldes isegi pisut hämmastav, võimas mets ei söö inimsipelgate tegemisi ära, vaid hoiab neid ja võimendab kõike nii, et töö ja ka armastus muutuvad kunstiks.

Pulmad ja matused, kahemehesaag ja kahe aisaga vanker, allikas ja mesi, pill ja lapsed… See on Peep Maasiku lavastatud Ukuaru elu. Ja teises vaatuses lisandub metsaargielule veel sõjapaine. Näidendis ja lavastuses on puudutavalt märgitud kõik need märgid, mis elule mõõtmed ja mõtte annavad.

Loe edasi Ukuaru elu koos liimeistri* ja kahemehesaega →

Vaba Lava ja Vabaduse festival on vabaduse õhuaken Narvas ja mitte ainult seal. Märt Meos ja Allan Kaldoja käisid hiljuti Kiievis ja kevadel Kesk-Aasias, et leida lavastusi aasta pärast plaanitud teisele Vabaduse festivalile. Seda vaatamata sellele, et mehi vaevab väsimus tuuleveskitega võidelda.

Sõidame Märt Meosega Mäetaguselt Tõstamaale. Jutud on mu just nähtud lavastuse „Diktaator, naljamees ja liiderdaja” juures. Ühel hetkel ulatab roolis olev Märt mulle oma telefoni ja ütleb: Loe kõvasti. Loen talle kirja, mis algab sõnadega „Kallis sõber, tere.”

Dušanbe

Kirjast selgub, et olukord Tadžikis on hull. Ei möödu päevagi, kui kedagi ei vangistata. „Just pandi trellide taha kolm ajakirjanikku ja räägitakse nimekirjast, kuhu on kantud need, kes nüüd või kunagi on julgenud olla võimukriitilised.” Tõlgin ja mõtlen, et ma ei tea mitte midagi, mis on Dušanbes täna. Kiri läheb üldiselt konkreetsele. Ma ka kirjeldan seda teile oma tänaste teadmiste valguses, aga kui seda Märdile tõlkisin, oli kõik täiesti ootamatu.

Loe edasi Vaba Lava ja Vabaduse festivali saatus ikka lahenduseta. Dušanbe ja Kiiev →

Kraabin terava noaga värskeid kartuleid koorest puhtaks. See nõuab aega ja ma tunnen, kuidas aeg liigub. Mõtlen, kas kiiremini ei saaks, ja õnneks mõtlen kohe ka selle peale, mis ma teeksin siis, kui saaks. Vastus on, et ilmselt kõõluks arvutis. Ma ei mäleta, et minu isa oleks kunagi niimoodi kartuleid puhastanud. Ema mäletan seda tegemas. Isa ühmas alati, et selliseid kartuleid kõlbab ka koorega süüa.

Samas ei ole mõte kartuleid puhastades mitte puhastamise juures – see käib automaatselt nagunii –, vaid hoopis kunstnik Ants Laikmaa juures külas. Kujutan ette stseeni, kuidas tema ema –siis oli ülemöödunud sajand – lõi Vigala rahvarõivad selga, läks Pärnu ja šokeeris seal saksikut seltskonda muu hulgas korraliku saksa keelega.

Loe edasi Kunstnikuüksindus ja hõbehaigrud →