Edith Sepp: Eesti filmil on loorberipärg peas ja ninast veri väljas

Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp ütleb muu hulgas, et see, kas kinopublik pärast piirangute lõppu naaseb kinosaalidesse, sõltub palju riigi antud sõnumist. Kas sõnum ütleb, et see on ohtlik, või hoopis, et see on turvaline.

Edith Sepaga jutuajamist alustades ei osanud ma mõelda, et taas kohtun inimesega, kes on puudutatud filmilavastaja ja -operaatori, filmiprofessor Jüri Sillarti tarkusest ja lehvivast vaimust. Selgub, et täna riiklikku filmiraha jagavat asutust juhtiv naine alustas tööd pärast keskkooli Tallinnfilmis. Lõi alguses klappi. Siis sattus filmi „Äratus”(1989) peale, Jüri Sillarti juurde režissööri assistendiks. Alles hiljem tulid kõrged koolid Poolas ja Suurbritannias, kus ta õppis filmirežissööriks.

Edith räägib Jüri Sillartist ühe iseloomuliku loo, öeldes, et mehel oli selline karisma, et kui ta suu lahti tegi, siis kõik jäid teda kuulama. „Sillartil oli kombeks koolis enne filmide käikulaskmist tudengite käest küsida: „Aga vabandage, palun, milline lõhn on teie filmil?” Sellepeale rääkis närvline tudeng filmi sisust, värvidest,vormist … Siis Sillart küsis uuesti, rahulikult ja vaikselt, et ma saan sellest aru, aga kuidas teie film lõhnab?”

Arvan, et meie vestlusest Edith Sepaga peaks lugejani jõudma mitmesuguseid Eesti filmi lõhnasid.

Kuidas meie filmiseltskond võttis vastu teate, et plaanitud kinolinnak jäi riikliku rahastuseta? Loe edasi Edith Sepp: Eesti filmil on loorberipärg peas ja ninast veri väljas

Kus me oleme ja kuhu me läheme…

Haigus nimega koroona on kogu maailma segi paisanud. Kellelgi pole kindlat vastust kolmandale peamisele küsimusele: kuhu me läheme? Mis võiks olla see, mis lisab me teadmisesse tulevikust selgust?

Me lähiolevikku iseloomustab vastandumise vaim, sellepärast on paslik meelde tuletada ka kahte, tõsi küll, mu meelest juba enne 21. sajandi katkuaega unustatud küsimust. Kust me tuleme ja kes me oleme?

Poliitilised kemplused on üsna kindlasti tupiktee. Või mis poliitika? Meil on raamatupidajate riik. Vaieldakse, ilmselt pigem kaubeldakse selle üle, kuhu lisada ja kust kärpida, unustamata ennast ja oma lähikondseid. Poliitilises mullis elamine ei ole aga see elu, mida elab suurem jagu meist.

Ega maksumaksjatele keegi ei seleta, kas kaitsekulutuste kärpe eest saaks osta neli või kolm raketti. Tean-tean, et asi on keerulisem kordades. Tean, et oleme praeguseks veelgi ettearvamatuma Venemaa piiririik. Loe edasi Kus me oleme ja kuhu me läheme…

Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega

Üksi olemine annab filmirežissöörile võime võtteplatsil tuhandet pisiasja märgata – nii saab lühidalt kokku võtta pikema jutuajamise režissöör Tanel Toomiga, kes 2019. aastal tuli välja mängufilmiga „Tõde ja õigus“ ning valmistub eeloleval suvel tegema järgmist filmi.

Tudengifilmide Oscari pälvinud ning „Tõe ja õigusega“ rahvusvahelise filmi Oscari eelnimekirja jõudnud Tanel Toom ütleb mu jaoks üsna ootamatult, et ei ole kursis tänavuste Oscarite jagamisega. See kuulub samasse ritta, et talle ei meeldi tegelda mitme asjaga korraga. Ta ütleb, et on nii palju tegemist olnud, et ta on rattalt maas juba paar kuud.

„Kui mõelda, mis see filmiesilinastuste edasilükkamine maksma läheb … Aina uuesti tehakse promokampaaniaid. Kõik kuni Coca-Cola purkide piltideni tuleb uuesti printida. Pudipadi, mis suuremate filmidega kaasas käib. Kui raske see võib samas olla režissöörile, loojale – et sa ei saa panna ühele etapile oma elust punkti. Film saab valmis siis, kui ta on esimest korda ekraanil rahva ees. Kuidas minna edasi, tegelda uue filmiga, kui see punkt on panemata?” arutab Tanel Toom olukorra üle suures filmimaailmas. Ta ise on üsna pea minemas uue filmi võtetele.

Äkki loomingust, inimese loomingust tekib mingi kübemeke juurde niisugust, mis maailmale kübeme kestvust juurde annab? Seda on raske uskuda, aga selle poole püüdma küll peab. Loe edasi Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega

Palka ei saa. Ravikindlustust pole. Elama peab

Vabakutselised loovisikud on piirangute tõttu kõige hapramas olukorras. Oleme seda viimastel kuudel tüütuseni korrutanud. Äsja tegi riik sammukese, mis lubab osale loovisikuist väikest leevendust.

Just jõustus loovisikute ja loomeliitude seaduse ning sotsiaalmaksuseaduse muutmise seadus, mis võimaldab maksta loometoetusi suuremale hulgale loovisikutele, ning seoses koroonakriisiga leevendada ajutiselt ka toetuse taotlemise tingimusi. „Loometoetus on kuue kuu jooksul makstav töötasu alammäära (584 eurot) suurune toetus,” seisab seadusemuudatuse tutvustuses.

Tundub, et asjad peaksid käima vastupidi, enne uurin ja siis seadusemuutused, aga kuna toetusemaksmisega on kiire ja vabakutselised hädas võib asjakäiku mõista. Kultuuriministeerium on tellinud uuringu, kus soovitakse teada, kuidas on loovisikud korraldanud oma loometegevuse, kuidas nad tulevad majanduslikult toime ning kuivõrd kättesaadavad on neile sotsiaalsed garantiid. „Kui saame adekvaatse pildi loovisikute olukorrast, saab riik edaspidi teha paremaid, võimalikult paljude loovisikute vajaduste ja ootustega arvestavaid otsuseid,” öeldakse uuringu põhjuseks. Uuring peaks valmima 2021. aasta septembriks. Loe edasi Palka ei saa. Ravikindlustust pole. Elama peab