Artur Talvik: Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt

Artur Talvik on juba kaks kuud loonud oma mereäärses kodus Tapurlas permapõlde. Mõelnud, kuidas suurendada elurikkust päriselt, ilma parteilist jama ajamata. Päeval ehitab ja õhtul õpib permapõllu hingeelu, näiteks süsiniku ja lämmastiku võimalikku taskaalu.

Kirjutan siia me jutu algusesse kaks Artur Talviku mõtlema kutsuvat tsitaati, mis tiksusid diktofoni siis, kui me jutt peateemast näiliselt kõrvale kiskus:

– „Meil palju on rääkima hakatud teaduspõhisest maailmast. Ma kogesin seda riigikogus – laua ühes otsas istusid ühed ja teises teised teadlased ja rääkisid 180 kraadi erinevat juttu. Ja saadki aru, et nad on väga kitsa valdkonna spetsialistid. See on suur häda. Ma tänu tütrekesele, kes on kosmoseagentuuris, kuulen, kuidas nemad asjadele lähenevad. Lihtsalt väljendades: kõigele lähenetakse komplekselt. Väga palju mõeldakse sellele, et kui me viimegi inimelu kuhugi teisele planeedile, kuidas siis asjad toimima hakkavad. Loodusteadused, inseneeria, filosoofia, sotsioloogia… Kuidas süsteemid kompleksselt toimivad? Sinnapoole peaks ka meie kooliharidus liikuma. Kui kool teeb permapõllu, siis see ei ole vaid bioloogiaõpetaja sõu. Sinna peaksid sekkuma keemiaõpetaja, kunstiõpetaja… seal peenra ääres saab kõik ained, isegi majanduse ära rääkida. Õpetada tuleb terviklikkust.”

– „Ma ennast ökoloogiks ei pea, aga mõttelaad, see, et kõik kõigega seotud on, see on tähtis. Ka see, et sa oma mõtted saad päris asjadele suunata läbi tegevuse põllul. See ei ole tühjade liigutuste tegemine, vaid lõpuks võiks sulle ka toidu lauale tuua. Põllu peal tekib muu huvi. AK-d enam ei vaata nagu varem ja ma pole mitte midagi kaotanud.”

Ütled, et magasid sisse. Kuidas töötu saab sisse magada? Hea pealkirja saaks…

(Enne kui ma oma lause jõuan lõpetada, viibutab Artur mulle noomivalt sõrme.) Juba aastaid enne Riigikogu tegin oma töid nö kodu baasil. Nüüd vist öeldakse kodukontoris. Mul lapsed küsivad, et issi, miks sa tööl ei käi. Ma neile siis seletan, et näete ju ise, et panen igal hommikul endale traksidega püksid jalga ja lähen põllule. Vahel siiski käin ära ka- merepraktikal. Otsustasin peale Riigikogu endale kutselise kapteni paberid teha.

Jah, mitte ei käi tööl, vaid teed tööd.

Mul üks selline töö ka, mis annab mulle piisava sissetuleku. Lapsed muidugi arvavad, et tööl peab käima ka, mitte kodus olema ja nende elu segama.

Töö mõiste on palju muutunud. Kus sa siis käid, kui käid tööl? Igav mul kindlasti ei ole, kuigi ma tööl ei käi.

Ma ei saa sinu käest küsimata jätta, kus sa poliitikuna alt läksid?

Ma ei läinudki. Altminek minu puhul on äraspidine mõtlemine. Mina ajasin poliitikat sedamoodi, nagu minu arvates seda peaks ajama. Poliitika…ühiskond on muutunud niivõrd keeruliseks süsteemiks ja enamus poliitikuid ei oma generaalset vaadet. Holistilist vaadet. Tegeldakse näilisusega. Võetakse mingi väike sektor, arvatakse, et on ülitark seda muuta. Andmata endale aru, mõeldes, mis see endaga kompleksses muutuses kaasa toob.

Mind isiklikult häirib, et poliitika ja ka muu maailm on üles ehitatud vastasseisule. Ei ehitata koostoimimise maailma. Valitseb antagonism. Poliitikas on palju juriste. Mulle tundub, et see jurisprudence õpetab demagoogitsemist ja positsiooni, et minul on alati õigus. Ei ole argumenteeritud arutelu, sest kehtib see minu õigus ja see on ainuke õigus maailmas. Seda on ropult palju ja see mind väsitab. Väsitab kõiki, mõttetu kraaklemine. Tegelikke asju, mida tegema peaks, on palju, aga need on keerukad ja raskesti tajutavad, nii et nendega ei viitsita tegelda.

Too mõni lihtne näide?

Maanteed on vaja ilmtingimata ehitada neljarealised! Iseenesest tore, saan Tartusse sõita 120-nega. Tegelikult see ajavõit, mis maantee ehitamisega saavutatakse, on väike. Aga kahjud on tohutud: kaevandused, looduselt ära võetud ruutmeetrid. See maksab meile valusalt kätte. Ka rahaliselt.

Sellest räägitakse, aga otsutajad seda juttu ei kuula.

Kurb. Tegime toreda nimega erakonna ja seda tänaseks enam pole. See kontingent riigist, kellele meie sõnum kohale läheb, on liiga väike, et olla suures poliitikas. Seega elurikkusele tuleb tülgastav poliitiline ideologiseeritus külge nööpida. Seda aga pole vaja. Kõigest, mis meie elu ümbritseb, saab rääkida elurikkuse kaudu. Aga Elurikkuse erakonna aktiiv oli äge, inspireeriv. Kuid meie moodi poliitikategemiseni läheb veel aega. Rohepesu vaba looduskeskne poliitika, otsedemokraatia, alt üles ehitatud riik, kogukondlik mõtlemine jne.

Ma olen viimasel ajal mõelnud nõukaaegsele loosungile, et me ei oota looduselt armuande, me võtame ise.

See on lääne industriaalne mõtlemine, mida sovetid küll teise ideoloogilise katte all – täpselt samamoodi ära kasutasid. Siin pole mingisugust vahet sellega, mis sünnib praegu.

Mõttelaadi muutmine on kõige raskem ülesanne. Olen seda kuskil öelnud, et poliitikasse tasuks tagasi tulla siis, kui sa saad aru, et suurtes mõttemallides on toimunud muutus.

Poolikud lahendused… Naeruväärne on käitumine, selleks, et kuskil saaks industriaalselt tegutseda, paneme mujale vastukaaluks totaalsed piirangud peale. Me saaksime mõnusas tasakaalus kõike teha. Selge ju, et meil on vaja ressurssi, et näiteks olemasolevad teed korras hoida. See, et väga äärmuslikku taskaalustatakse väga äärmuslikkusega, on vale. Kokkuvõttes kõik kaotavad.

Tasakaalu otsimine ei mahu imselt meid ümbritsevasse maailmapilti

Ma tegelikult olen terve elu üsna tasakaalutu tüüp olnud, aga kuskil alateadvuses ma tajun, et otsin tasakaalu. Selleks, et sellest aru saada, peab ka pendli äärtel ära käima. Ma oma elu saan küll nimetada tasakaalu otsinguteks.

Ja kui otsid oma olemuses tasakaalu, siis see ei mahu poliitmaailma pilti. Seal arvatakse, et kui ühed on liberaalid ja teised konservatiivid, siis ongi tasakaal. Kui vaadelda loodust, vaat siis tema on konservatiivne süsteem. Temas toimuvad ka muutused, aga need võtavad aega. Kui muutus saab aja, siis ta sünnib niimoodi, et ei kahjusta suurt pilti. Ei kahjusta teisi isendeid. Me peame ka sotsiaalsetele muutustele aega andma, seda vajadust tajuma.

Kõik need veidrad ideoloogilised vaidlused on meile sisse imporditud. Tahetakse kiiresti väga progressiivseid asju. Ei tajuta aga seda, et looduses nii ei käi.

Mis tähendab permapõllundus?

Nali selles, et kui ma siin kohalikele räägin, et ehitan permapõldu, siis nii mõnigi küsis, et oot, oot spermapõldu? Päris hea nali ju. Covidi ajal, naine on linnas, mina lastega maal ja ehitan mingit imelikku põldu.

Permanent agriculture, vastukaaluks tavalisele industriaalsele põllumajandusele, mis tapab huumuse ära, kurnab maad. Jätkuv põllumajandus rikastab maad.

Permakultuur?

See vaatleb maad oluliselt filosoofilisemalt, mitte ainult agrotehniliselt ja agrofilosoofiliselt. Seesama asi, et kõik on kõigega seotud, täiendavad üksteist. Kuidas saada kokku suur pilt? Selle poole minekuks hakkadki peale väikestest asjadest. Väikestest kogukondadest algab kõik peale. See on kogukondlik filosoofia. Ellujäämise filosoofia.

Mida see sinu rajatav permaaed endast kujutab?

Permakultuuri filosoofia on seesama, millest me sinuga siin räägime. Mõtle globaalselt, aga tegutse lokaalselt. See on üks teesidest. Selles eetikas on lähenemine maakeskne. Emake maa on see, kes meile elu annab ja me ei tohi temasse halvasti suhtuda. Peame parandama tema olekut. Liigse inimliku ahnuse tasakaalustamiseks mõeldud, ka aus kaubitsemine käib selle juurde.

Sa ei tee seda aeda või põldu hobi pärast. Sa teed seda toidu pärast. Sellepärast, et oled osa süsiniku ringlusest. Oled osa loodusringlusest. Oled sündinud, et surres olla kellegi toiduks, et see tekitaks uut elu. Maa päästmine parimaid tarkusi üle maailma kokku pannes, aga lähtudes eelkõige kohalikust eripärast, kohalikust pärandist.

Kas see pole urbaniseerunud laisa mehe hobi?

Hobi ei ole, aga see, et sa ei pea rohima ja kaevama, see mulle meeldib. See toob sisse selle teema, miks maalt linnadesse kolitakse. Sellepärast, et maal on nii raske. Nüüd võiks hakata ringiga tagasi tulema. Permapõldu ei pea käima iga päev isegi kastmas, kui oled oma peenrad õigesti ehitanud. Sa ei pea ostma kallist väetist, vaid see väetis on sinu ümber, sinu aias olemas.

Arusaadav on see, et kui sa väikeses koguses seda põllundust teed, siis sa ainult sellest ei ela.

Ütlesid, et disain on vaatlus?

Ei, läbi vaatluse sa disainid oma põllu ära. Kogu oma elamise. Keskses tsoonis on inimene. Järgmine tsoon on see, kus sa väga tihti käid ja endale ka süüa võtad. Siis kaugemad tsoonid kuni puutumatute tsoonideni välja.

Väga põnev on vaadata looduse mustreid ja siis saad neid jälgides oma tegevust arendada.

Kuidas?

Võtsin kätte ja joonistasin endale põllu. Ma teadsin, et ma ei taha sirgeid vagusid. Ei taha sarnaseid peenraid. Kui jää läks siit 10 000 aastat tagasi, siis see osa, kuhu ma nüüd põldu teen, tõusis mingi 5000 aasta tagasi merest välja. Siin on hästi kivine.

Permakultuuris äärealad, näiteks see, kus meri ja maa kokku saavad, on eriti väärtuslikud alad.

Jah, piirialad on väekad.

Rannarahvas on oma põldusid ikka toitnud merest. Ma olen oma pojaga sellel aastal siia vedanud no vähemalt sada kärutäit adru. Õppisin kompostimise teooriaid. Ja tuli meelde, et siinsed vanad inimesed – siis, kui mina laps olin – panid kartulit maha ja viskasid iga kartuli juurde ühe räime. See on kõik olnud, tuleb vaid üles korjata ja süstematiseerida. Permakultuuri viljelejad on jälginud vanu kultuure, maiasid ja maoore, sealt parema kokku korjanud ja selle kompleksseks filosoofiaks muutnud.

Kui ma oma põldu tegema hakkasin, siis ma ei teadnud mustrite osast suurt midagi. Eile sain valmis oma üheksanda peenra ja ütlesin, et selleks aastaks on mul peenrad ehitatud. Vaatan mustrit, mis on moodustunud, ja tunnetan, et siin on kood sees.

Mis kood see on?

Ma ei oska sulle vastata. Ei taha sõnastada. See tuli intuitiivselt äge. Ma saan kreatiivse laksu. Olen tegelnud loominguga, loonud mustri… Ja nüüd hakkab sealt mustrist igasuguseid olendeid välja tulema – taimi, putukaid ja vihmausse… Ma jälgin seda, seda suurt väikest maailma ja see on ägedam kui filmi tegemine. Tõsiselt.

Aga see sinu kohatine kärsitus?

Jah, kui ma väga ortodoksne oleksin olnud, siis oleksin pidanud seda kõike aastatega kasvatama. Huumusekihti koguma. See oleks mul aastaid aega võtnud, vanus on ka juba turjal… Ja selleks, et tulemust kiiremini näha, tegin ebaortodksse sammu, mis on kõige kallim osa – ostsin mulda.

Selgus, et kõik mullamüüjad võtavad mulda vanadelt põldudelt. Oli selge, et see on seesama kurnatud muld. Ja ma ei või kindel olla, kas seal on kaasaegsed mürgid sees. Tellisin mulla ja tunnistan, et see ei olnud säästlik energiakasutus, mis on permakultuuri üks osa. Pidin seda tegema.

Milline see peenra ehitus on?

Põnev. Kihiti. Siit kooritud muld on ka peenras sees. Kõige all on puit, jämedad oksad, mul 15-20sentimeetrised. Selle peale käib orgaanika, siis muld ja siis adru, siis kokkuriisutud orgaanika ja alles siis ostetud muld. Seal peaks nüüd kõik protsessid ise käivituma. Eesmärk on, et tekiks kooslus, mis moodustab võrgustikke ja lähtub loodusest endast. Seda ei künta ümber ja protsessid toidavad ise mulda. Millessegi ei tohi suhtuda halvasti. Komplekssus ja süsteemitaju peab olema selline, et sa ei lähe maa kallale mürkide ja sõjaga. Igal olendil on looduse tasakaalus keegi, kes teda sööb või ära ajab.

Kui me inimeste käitumises ka sellest aru saaks, et vahel on vaja lihtsalt ebameeldivat lõhna lasta, et vastikust tüübist lahti saada, mitte temaga vaielda ja sõdida. Või mingi muu nipiga naeratades edasi liikuda… Ja siis sina istud puu all ja vaatled seda kõike.

See on jah raske töö. Sest muid ahvatlusi on palju ümberringi. Mina ka ilmselt kirjutan seda me juttu üles ajal, kui kõik me aias silmnähtavalt kasvab.

Sa võtad ennast rattalt maha ja vaatled. Tajud asju siin ilmas iga korraga paremini. Pead tegema järeldusi ka, et vaatlusest mingisugune mõte tekiks ja permapõllu puhul ka praktikasse läheks. Vaatluse roll on ülitähtis.

Ugrilik või luterlik töökultuur, et me peame hirmsasti rügama ja siis tuleb tulemus… tahtsin öelda, et see ei ole nii. Aga jah, samas ma olen viimased paar kuud rüganud küll ja selles rügamises on nii suur kaif. Sa teed seda loominguliselt, vaimustusega. Natukene põlv valutab, aga mis siis.

Vabadus on see, et kui teed, teed enda jaoks.

Süda on mul maal. Ja aasta-aastalt olen näiliselt hooletum, näiteks niitmisel ja see on nii huvitav, mis tüübid sealt siis välja tulevad, kui maja ümber kasvavad angervaks ja põdrakanep, raudrohi. Nimekiri on pikk. Muru asemel on nüüd lilledega niit. Ka ohakas oskab ilus olla. Püüdlikult niidetud muru on roheline asfalt. Kahju, et seda ikka veel nii vähe mõistetakse.

Võiks ju olla nii, et kui sul on inimeserikkus ehk raharikkus, siis sa võiksid tajuda, et on olemas ka elurikkus. Sa võiksid sellesse panustada. Kahetsusväärselt on see vastupidi. Rahaga võetakse looduselt elupaiku vähemaks.

Mulle veel mõni aasta tagasi üks tüüp soovitas, et jäta niitmine, et tema teeb kõik oma kodused teeääred glüfosaadiga üle, siis pole vaja niita. Masendav.

Mis puid ja põõsaid sa oled oma põllu äärde istutanud?

See on õpitud tarkus, et tuleb ehitada nii-öelda päikeselõksud. Et köögiviljapeenar peab olema hullude tuulte eest kaitstud. Tänu meretuultele on meil ka kevad sinu Rapla kandist üks-kaks nädalat maas. Tähtis on kaitsta aeda külmemate tuulte eest ja niimoodi, et sa ei varja päikest ära. Ja paned viljakandvaid puid.

Me panime nüüd mureleid, ploome, õunu, pirne, kuslapuid, arooniaid, ebaküdooniaid…

Kui see nüüd kõik vilja kandma hakkab, mis sa siis saagiga teed, müüd kogukonna poes maha?

Jah, see on ka inspiratsiooni andnud. Meil on Leesi pood, kogukonna pood, sellisel poel on raske konkureerida suurte poekettidega. Me oleme Harjumaa servas ja ka siia tuuakse kõik koju kätte. Kogukonna poe mõte on innustada kohalikke inimesi oma kasvatatut või toodetut müüki panema. See suvi on plaanis ka paar turuletti poe kõrvale panna, kus saaks seda müüa.

Ma üldse ei välista, lastele kindlasti meeldiks. (Artur küsib sealsamas poeg Tormilt, kas talle meeldiks, kui tuleb hea saak, seda Leesi turul müümas käia. Torm vastab napi „ja”.)

Uhke.

Selles mastaabis, mis mina teen, jääb kindlasti pere vajadustest üle. Mul väga head maakeldrit ei ole. Keldris on kino, aga seda veel ümber tegema ei hakka. Mingeid asju säilitad, midagi teed sisse, midagi paneme külma. Ja tõesti, mingid asjad võiksid ka müüki minna. Kui oled energiat sisse pannud, miks sa seda ei võiks – lisaks sellele, et sa seda sööd – tagasi saada.

Mina olen algaja permapõllu fänn ja õpin veidi ka oma naiselt Anneliilt, kes siin tavapõllundust on praktiseerinud küll üle 10 aasta.

Iga sellise sammuga sa võtad turgu ära tööstuslikult tootmiselt, mis on ressurssi hävitav. Mis lähtubki sellest, et turg reguleerib kõike. Sina tuled väikeste sammudega ja võtad neilt turu ära! See on ideaalis nii, aga idealismi peab hoidma ja säilitama.

Permapõld aitab reaalsust tajuda

Artur Talvik

Mulle just kirjutas katalaan, kes kirjutab raamatut nende Katalaani ketist, mis sai inspiratsiooni meie Balti ketist. See oli neil mõned aastad tagasi. Ja see katalaan seal raamatus kirjutab ka seda, mis ma rääkisin ühel kohtumisel nendega. Et see, et maailmas on nii palju erinevaid kultuure ja keeli, on elurikkuse osa. Nad ei pea olema kõik koondunud üheks suureks väga halvasti kontrollitavaks riigiks. Võiks olla väikesed riigikesed, kes koostöös omavahel võivad ka kosmost vallutada, kui vaja. Miks see nii ei võiks olla?

Kui Nõukogude liit lagunes, siis see oli normaalne. Nüüd Šotimaa tahab võibolla uuesti iseseisvusreferendumit teha. Aina enam räägitakse, et Põhja-Iirimaa tahaks Iiriga ühineda. Ükski neist iseseisvuse soovijatest ei välista koostööd. Koostoime on ka permakultuuri oluline osa. Ja vaadeldes õpid tundma selle koosmõju. Tootsi põld on kordades vastupidavam kui monokultuursed hiigelpõllud.

Minu jaoks on ülioluline, et nende popiks muutunud permapeenarde kaudu tekiks ka mõttelaadi muutus maailmas. Et näpud mullas olek ei oleks põgenemine reaalsusest kuhugi ära, vaid vastupidi – just see koht oleks see, kust sa saad erakordset jõudu reaalsuse tajumiseks. Reaalsuses olemiseks. Ma ei arva, et kogu maailm toidetaks lähiajal permapõldudega ära, aga selle mõttelaadi levikut võiks rohkem olla. Ja see ei pea ilmtingimata olema permakultuur. Sarnaseid loodust ehk elu hoidvaid mõtteviise on maailmas veel mitmeid. Õnneks on.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga