Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks? Loe edasi Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber →

Esmaspäeval suleti Lätis teatrid taas. Meie meedia üldjuhul kuulutab, et ega meil maskide kandmine ei edene. Mul on maskikandmise asjus ka vastupidine kogemus. Käisin Draamateatris, täna just nädal tagasi, ja seal publikul olid enamusel maskid ees. Seda siia kirjutades mõtlen – missugune pööre.

Teatrit on alati maskidega seotud, naerva ja nutva maskiga sümboolselt, aegade alguses kanti rituaalseid maske… Nüüd on mask ees saalist lavale vaadates. Sellel, mis laval sünnib, on teatrirahvast sõltumata üks mõõde juures. Elu, mida laval näidatakse, on maskivaba elu. Igatsus vabalt hingata tuleb juurde paratamatult. Loe edasi Elagu, elagu, elagu! Seda ei mõtle välja. →

Draamateatris mängitud kirjanik Jaan Krossi lugu on lavastatud matemaatilise täpsusega. Lavastaja ja kunstniku koostöö loob lavale ruumid ja meelolud, mida iseloomustab tinglikkuse ja detailitäpsuse sümbioos.

Hendrik Toompere oma garderoobis koo Ervin Õunapuu grimmikavandiga Tambet Tuisule. „Tambet mängib Jaan Krossi ja Kross sai Siberis pikselöögi. Sellest tekkis talle rinna peale Lichtenbergi figuur. Veresooned muutusid nähtavaks. See on fakt.” Sven Arbet puildistas.

Minu jaoks kannab lavastaja Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu peentööd üsna täpselt luuletaja Edgar Allan Poe luuletus „Ronk”. Kogu luuletuse leiate internetist, panen siia salmi, mis iseloomustab nii lavastuses räägitavat ajalooks saanud aega kui lavastuse mõjukust: „/…/ Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti/ lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni./ Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,/ istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati/ Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti / istus – muud ei midagi…” Jäin mõtlema milla see Jaan Krossi elu saatev hakk ütles „ei iialgi”. Loe edasi „Suur Siberimaa” Draamateatris – istus hakk mu aknale →