Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!

Eesti teater tähistab oma suurmehe Voldemar Panso sünnipäeva. Näituste ja teatraalses vormis sündmuste seas esitletakse homme EMTA lavakunstikoolis Merle Karusoo kaheköitelist raamatut „Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium”.

Merle vahendab Voldemar Panso doktoritöö kaarte. Ühel on muu hulgas kirjas: „Aga juhuslik on ikka plahvatuslik. Sellele ongi ehitatud Stanislavski süsteem, grandioosne katse luua meetod, kus juhused korduksid seaduspärasustena, kuis teadlikult jõuda alateadlikuni.”

Selles teoses tsiteerib Panso ise Betty Alverit, öeldes: „Teised vaagigu Su vilju. Sa end ise tasahilju… Nii õige.” Loe edasi Voldemar Panso: Et juhus saaks seaduspärasuseks!

Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse

Reedel esilinastub uus Eesti mängufilm „Hüvasti, NSVL”. Nädal varem eelkaitses filmi operaator Elen Lotman edukalt oma doktoritööd „Kogemuslikud heuristikad mängufilmi operaatoritöös“.

Elen Lotman ütleb, et tal ei ole kunagi olnud probleemi sellega, et kunst tunduks nii müstiline, et seda ei tohi ega saa seletada. „Usun, et saab seletada, saab uurida ja selle toimimise seletamine ei võta kunsti mõju kuidagi vähemaks.”

Kuidas see juhtus, et looduskaitsjate laps hakkas filmi tegema?

Loe edasi Elen Lotman – filmioperaator, kes süveneb tajupsühholoogiasse

Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber

Küsisin psühholoog Tõnu Otsalt muu hulgas ka seda, mis tarkus on. Ta vastas pikemalt, aga mu jaoks jäi kõlama üks tunnus, et tarkus on oskus näha ka seda, mis jääb väljapoole su teadmisi. Tarkus on inimese võime määrata seda ka, mida ta ei tea.

Kristiina Ehin luuletab: „Ikka veel laulame jalgadega/ taevaste lugusid/”. Sealsamas Kristiina viimases luulekogus „Janu on kõikidel üks”, üsna viimati tsiteeritud luulerea lähedal on lugu, kus suguvõsa mehed metsavennapunkris õpetavad Kristiina viieaastast ema: „Kui kuskil inimesi näed/ viska rohtu pikali.” Seda praegu lugedes tekib paratamatult paralleel tänase 2 pluss 2 reegliga. Jah, kuidas õpetada lastele, et ärge suhelge? Kuidas teha selgeks erinevus, et distantsi hoidmine ei ole seotud usaldamatusega? Et kallistamata jätmine on ettevaatusabinõu selle eest, et viirus sind kätte ei saaks? Loe edasi Metsataimelapsed ja inimtaimelapsed me ümber

Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse

Tõnu Ots (79) on arvatavalt kõige vanem tegutsev psühholoog Eestis. Ta ütleb, et igasugune psühholoogia taandub lõpuks ühele – räägi teise inimesega!

Oma elutarkuste reas peab Tõnu Ots tähtsal kohal isalt kuuldut: „Iga mees peab püüdma elada oma isa üle” ja „Poole oma elust peab iga mees elama nii, et tema pojad tunneksid uhkust tema üle. Ja teise poole nii, et tal oleks põhjust uhkustada oma poegade üle.” Ta ütleb, et on elus püüdnud seda missioonilist põlvkondlikku arengut jälgida ja järgida.

Tõnu Ots rõhutab, et tänane sagedasem küsimus on, mis meist saab, mis maailmast saab?

Milline võiks olla psühholoogi kõige laiem üldistus praegusele ajale – 2020. aasta lõpul?

Julgen arvata, et sellist olukorda on kogu maailma ajaloos olnud harva või ehk isegi pole enne olnudki.

Praegused olud ei erine riigiti, kultuuriti ega geograafiliselt. See on ilmselt juhuslik, kuid praegu puudutavad pea igat arusaavat inimest kolm suurt kriisi – viirushaigus, kliimamuutus ja nüüd ka suur oletatav poliitilist maailma raputav muutus seoses Ameerika uue presidendi tulemisega. Ja selle tulemuseks psüühikas on totaalselt kõiki haarav seisund – marginaalsus. See on määramatuse, peataoleku, seletamatuse olukord. Näib, et mitte keegi ei tea mitte millestki mitte midagi. Me vaid näeme ja registreerime, et haigus on pidurdamatu, loodus vabiseb kliimailminguid ettenägematult ja poliitiliste areenide kismad on üha absurdsemad. Loe edasi Psühholoog Tõnu Ots dignoosib eneseväärikuse kadu ja kaldumist esoteerikasse

Elagu, elagu, elagu! Seda ei mõtle välja.

Esmaspäeval suleti Lätis teatrid taas. Meie meedia üldjuhul kuulutab, et ega meil maskide kandmine ei edene. Mul on maskikandmise asjus ka vastupidine kogemus. Käisin Draamateatris, täna just nädal tagasi, ja seal publikul olid enamusel maskid ees. Seda siia kirjutades mõtlen – missugune pööre.

Teatrit on alati maskidega seotud, naerva ja nutva maskiga sümboolselt, aegade alguses kanti rituaalseid maske… Nüüd on mask ees saalist lavale vaadates. Sellel, mis laval sünnib, on teatrirahvast sõltumata üks mõõde juures. Elu, mida laval näidatakse, on maskivaba elu. Igatsus vabalt hingata tuleb juurde paratamatult. Loe edasi Elagu, elagu, elagu! Seda ei mõtle välja.

„Suur Siberimaa” Draamateatris – istus hakk mu aknale

Draamateatris mängitud kirjanik Jaan Krossi lugu on lavastatud matemaatilise täpsusega. Lavastaja ja kunstniku koostöö loob lavale ruumid ja meelolud, mida iseloomustab tinglikkuse ja detailitäpsuse sümbioos.

Hendrik Toompere oma garderoobis koo Ervin Õunapuu grimmikavandiga Tambet Tuisule. „Tambet mängib Jaan Krossi ja Kross sai Siberis pikselöögi. Sellest tekkis talle rinna peale Lichtenbergi figuur. Veresooned muutusid nähtavaks. See on fakt.” Sven Arbet puildistas.

Minu jaoks kannab lavastaja Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu peentööd üsna täpselt luuletaja Edgar Allan Poe luuletus „Ronk”. Kogu luuletuse leiate internetist, panen siia salmi, mis iseloomustab nii lavastuses räägitavat ajalooks saanud aega kui lavastuse mõjukust: „/…/ Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti/ lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni./ Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,/ istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati/ Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti / istus – muud ei midagi…” Jäin mõtlema milla see Jaan Krossi elu saatev hakk ütles „ei iialgi”. Loe edasi „Suur Siberimaa” Draamateatris – istus hakk mu aknale