„Suur Siberimaa” Draamateatris – istus hakk mu aknale

Draamateatris mängitud kirjanik Jaan Krossi lugu on lavastatud matemaatilise täpsusega. Lavastaja ja kunstniku koostöö loob lavale ruumid ja meelolud, mida iseloomustab tinglikkuse ja detailitäpsuse sümbioos.

Hendrik Toompere oma garderoobis koo Ervin Õunapuu grimmikavandiga Tambet Tuisule. „Tambet mängib Jaan Krossi ja Kross sai Siberis pikselöögi. Sellest tekkis talle rinna peale Lichtenbergi figuur. Veresooned muutusid nähtavaks. See on fakt.” Sven Arbet puildistas.

Minu jaoks kannab lavastaja Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu peentööd üsna täpselt luuletaja Edgar Allan Poe luuletus „Ronk”. Kogu luuletuse leiate internetist, panen siia salmi, mis iseloomustab nii lavastuses räägitavat ajalooks saanud aega kui lavastuse mõjukust: „/…/ Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti/ lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni./ Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi,/ istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati/ Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti / istus – muud ei midagi…” Jäin mõtlema milla see Jaan Krossi elu saatev hakk ütles „ei iialgi”.

„Suure Siberimaa” lavastuse mõlemas vaatuses ilmub piltidesse hakk, mitte ronk. Teda mängib, mulle on see hästi tähtis, Sulev Luige poeg Markus Luik. Mu jaoks tähendab sõna saatus – ja Jaan Krossi saatusest see näidend räägib – ka paratamatust. Aga Markus Luige mängitud hakk kannab endas üsna paratamatult aegade sidet, mis teeb kõik mitmekihiliseks, ka seal Krossi suurel Siberimaal ja 1950ndate Tallinnas. Saatus kui ettemääratud tulevik.

Üleminekualad

Ervin Õunapuu ja ilmselt ka lavastaja Hendrik Toompere jõudsid teatri juurde siis, kui meil veel black box lavasid ei olnud. Nad on saanud meistriteks just klassikalisele lavale kujundust tehes ja lavastades. Neilt on, mida õppida, sest kapitalismi viljastavates tingimustes hakkab just selline kunst hääbuma. Seda meisterlikkust Draamateatri laval on ülipõnev vaadata. Kaks meest juhivad vaatajad ja ka oma näitetrupi ühest lavapildist teise ning see, et mõlemad tajuvad ja oskavad suure lava sügavust näha, annab laval kulgevale sure kaalu ja mastaabi. Teisisõnu on see oskusluua lavapilte, mis asetavad suurte mõtetega inimesed kõiksuse ette, kus nad mõjuvad tolmukübemetena.

Piltide vahetusel panevad mehed liikuma pöördlava, sellega koos plangujupid. Taevas on äkki päikesevarjutus, valguse muutus vilksatab vaid hetkeks. See muutuse hetk on kirjeldamatu, aga ta on mõjus selles lavastuses ja laval. Looduses ju ka on mõjusaimad just need hetked, kui päev läheb üle ööks, kui meri läheb üle maaks, kui mets läheb üle põlluks… Seal just on peidus elurikkus. Ja Jaan Kross oli sunnitud asumisel söerikastaja, ülekantud tähenduses ka edaspidises elus ju ka.

Ja see alati mõjuv kontrast, kuidas tühja sügava lava ette, eeslavale kerkib maitsekas esimese vabariigi aegse eliidi elutuba. Koht, kus pole midagi, mida ei oleks valitud. Just seal hakkab mõjuma detail, kuidas Tambet Tuisu mängitud, Siberist tulnud Jaan Kross automaatselt valge riidest salvrätikuga supilusikat puhastama asub ja siis ise sellest aru saab, mida ta teeb. Milline kujund!…

Üks detail lavastajatööst või nägemisest näiteks veel: lillekimp, mille toob juuditar Prohažkat mängiv Britta Soll, ei jää lavale vedelema. Selle viib ära seesama kimbu tooja ja just selle hetkel, kui tegelane otsustab eeslava servas selle kaasa võtta, ilmub lava tagumisse nurka Almat mängiv Merle Palmiste.

See on nüüd pisut teisest ooperist repliik, aga eks üleminekuala seegi, etmu meelest on suure edasimineku oma näitlejateel teinud Jüri Tiidus. See, milline kummaline energia teda kannab asumisel oleva armeenlase rollis, on tähelepanu väärt.

Näpuga näitav mitmemõtteline

Üks esimese hooga ehk näpuga näitamisena tunduv kujund siia näiteks veel – Siberimaad ümbritsevad plankaiad. Ühes lavaküljes on aias värav, mis on tegelikult luituma hakkav pühapilt, tahvelikoon. Ja teise seina toob Tõnu Kargu kirjaoskamatu ahjumeister Krossidele „kingituseks” tagasihoidlikus raamis Stalini portree. Kui mõelda, siis tõesti – kumb on sümboolsem, kas värav kuhugi või poliitilise juhi portree, olgu ta siis või diktaator.

Väravaks pandud pühapildiga seoses meenub kõigele muule lisaks 2010. aastal vaadatud Hendrik Toompere „Kirsiaia” lavastus, kus Ervin Õunapuu maalis kapile üsna sarnase, küll mitte luitunud pühamehe portree… Tšehhov on selle „Kirsiaia” raamatukapi saja-aastaseks kirjutanud.

Eespool viitasin, et Toompere ja Õunapuu on kuidagi vana kooliga tandem. No ongi, aga nad ei jäta kasutamata ka ühtegi tänapäeva tehnilist võimalust. Siberimaas on kogu tagalava sein suur ekraan, kus jooksevad maitsekad kaadrid nii loodusest, Tallinnast kui filmist „Valgus Koordis”. Mul ei lähe meelest, kuidas seal kusagil Siberimaal seisvas pikas looduskaadris vilksatavad hetkeks kaks väikest lindu. Tahaks öelda, et nii, nagu elus – tuleb oodata ka seda, et lind sinu silmade kaadrist läbi lendaks. Ja muidugi see imeline laas, mis oma argimüstikas lavastuses kohe alguses olemas on, aga mida kohe ei oska märgata. Tagasi mõeldes on lavastaja ja kunstnik seda maagilist realismi läbi lavastuse silmas pidanud.

xxx

Ma ei saa lõpetada mõtteta, mille lavastuse kontseptsioonist välja lugesin: Stalini-aegsed andekad kirjanikud teadsid täpselt, et tegelevad jamaga, ülistades kolhoosikorda ja suurt juhti. Sellised olid näiteks ka nii Juhan Smuul kui Aadu Hint. „Suur Siberimaa” on rikas lavastus igas mõttes.

Suur Siberimaa

Autor : Jaan Undusk

Lavastaja → Hendrik Toompere

Kunstnik → Ervin Õunapuu (külalisena)

Helikujundaja → Lauri Kaldoja

Liikumisjuht → Siim Tõniste (külalisena)

Videokunstnikud → Tauno Makke ja Ann Einberg

Osades → Tambet Tuisk (külalisena), Merle Palmiste, Raimo Pass, Jüri Tiidus, Britta Soll, Tõnu Kark, Markus Luik, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Viire Valdma.

Esietendus 15. veebruaril 2020 suures saalis.

Ilmus Maalehes. Fotod; kunstnik Ervin Õunapuu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga