„Vereliin” on väega sõna ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu. Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna „reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.
Arhiiv kuude lõikes: juuni 2015
Isa ja poeg loevad kalmistul legende
Klaudia Tiitsma -Sal on “Vereliini” vanade meestega väga selgroogupidi koos Fotod Heigo Teder
Vereliin, mille Ugala teatrirahvas lavastaja Margus Kasterpalu ja kunstnik Liisa Soolepa juhtimisel Olustvere heinaküünis loob, on maailmamudel.
Teatri vereliin ei katke, kui temast räägitakse. Lavastus „Vereliin” annab rääkimiseks põhjust ennekõike koos mõtleva ja tegutseva meeskonna tõttu. Teine põhjus on mu meelest see, et tegijad on ennast vaistul juhtida lasknud (pole teinud teatrit nii, nagu peab ja on kombeks, samas pole läinud niisama reeglite rikkumise teed) ja tulemus on lavastus, mis räägib. See on habras etendus, mis püsib kogu meeskonna loomingulisel tundlikkusel. Tunnetusel, et see, mida tehakse, on tähtis. Teate küll, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli. Loe edasi Isa ja poeg loevad kalmistul legende
Tontide kuningas Surm me selja taga
Viio Aitsami fotod.
Kui lähedased surevad, on raske edasi vaadata. Vaatad paratamatult tagasi. Üha enam saab selgeks, et mingid asjad me elus peavad jääma sõnastamata. Ehk vaid siis ei pea, kui valad romanssi…
Mingid mõtted peavad jääma kivimustritesse ja rukkiräägu laulu sisse. Olen endale lohutuseks üsna ammu juba mõelnud-rääkinud mõtet, et leinas on võimalik vaid üks ‒ valu romanssi valada.
Mida see tähendab? See ka ju on, mida üheselt ei sõnasta ära. Ainult pakun, et võib-olla näiteks midagi sellist, nagu kirjutasin kord oma noorpõlve metsavahielust.
Elujanu
Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks, kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Loe edasi Tontide kuningas Surm me selja taga
„Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks
Sergei Potapov
Pildistas: Mats Õun
•Lavastaja ja režissöör Sahha vabariigist
•Sündis jakuudi külas 1975. aastal; saab jaanipäeval (Eestis olles) 40-aastaseks.
•Vanaisa oli šamaan, isa on ökonomist-raamatupidaja, ema jakuudi keele ja kirjanduse õpetaja.
•Tal on kaks last, poeg ja tütar, mõlemad suhtlevad sahha keeles.
•Töötab Jakutski akadeemilises draamateatris lavastajana. On olnud ka selle teatri näitleja, peanäitejuht. Näitlejaks õppis Jakutskis, lavastajaks Moskvas.
•Ütleb end armastavat oma lavastusi nagu lapsi. Jälgib nende kasvamist, täiskasvanuks saamist ja vananemistki. Armastab vaadata oma lavastusi koos publikuga, et siis publiku reaktsiooni järgi neid kohendada. Lavastusi on teinud üle kolmekümmne. Lisaks filmid.
•On õpetanud teatrikoolis, kuid katkestas selle töö, sest tundis, et annab endast rohkem kui tagasi saab. Unistab uuest näitlejate põlvkonnast, kes ei ole enam mõjutatud nõukogude ja vene teatrikooli traditsioonidest. Kavatseb võtta teatrikoolis oma kursuse ja noori selles suunas õpetama hakata.
•Juhib tähelepanu kliima soojenemisele. Siberis sulab igikelts ja talved pole enam nii külmad. Ta lapsepõlve jääb aeg, mil talviti võis õhutemperatuur ka üle 60 miinuskraadi olla. Loe edasi „Libahunti“ lavastav jakuut: Võib-olla on see näidend teie rahvale hoiatuseks
Psühholoogiadoktor Andero Uusberg: aju tunneb vale ära
Tänapäeva psühholoogid mõõdavad emotsioone ja tunnistavad, et suur osa psüühikast toimib väljaspool teadvust.
Kohtusime psühholoogiadoktor Andero Uusbergiga Tartu ülikooli vanas kohvikus, mis nüüd Oleg Pissarenko käe all on Jazzmuusika klubi. Ses saab ühe euro eest hommikusööki. Mulle seal pööraselt meeldib ‒ nii eurone hommikusöök kui muusikavalik.
Ütlen kohe ära, et kohtuma läksin huviga teada saada, kuidas teater inimesteni jõuab, mis seaduspärad seal töötavad, aga me jutt läks kiiresti sinna, mismoodi üldse tänapäeval psühholoogid meid, inimesi uurivad. .
Siin on hea istuda. Kuidas psühholoogid seletavad sõna „meeleolu”?
Esimesena tuleb pähe, et meeleolu ei ole sama, mis emotsioon. Emotsioonil on alati mingi objekt, mis teda põhjustab, ta on alati reaktsioon millelegi. Meeleolul on olemas samad komponendid, mis tekitavad emotsiooni, aga need ei ole nii selgelt mingi objektiga seotud.
Äkki tood mõne näite?
Hirmu ja ärevust emotsioonina tekitab näiteks see, et mõtled raske vestluse peale ülehomme hommikul. Sa tead, miks hirmu tunned.
Ärevus meeleoluna on seisund, kus paned keskkonnas tähele ohu märke. Pingetase ja vererõhk tõusevad, aga need kehalised sümptomid ei ole vähemalt teadvusele kättesaadavalt ühest asjast põhjustatud. Loe edasi Psühholoogiadoktor Andero Uusberg: aju tunneb vale ära
Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse
Eelmisel nädalal surnud Milius oli mees, kellele mis tahes ruum oli näitelava, ümbritsevad inimesed publik. Matti oli elav tõestus sellest, et kui inimesele on antud olla isiksus, siis on ta seda hoolimata ajast ja raamisest.
Kui mina 1976. aastal Tartusse jõudsin, istus Milius seal juba ees. Werneris. Piip oli suus, keppi veel käes ei olnud, aga lapsi lugema küll õpetas. Ta oli selle aja n-ö Google ja googeldasid teda kõik professoritest paadialusteni, saamaks teada, kes on kes ja kus, mis toimub kultuuris, mida peab ja mida võiks lugeda. Milius ikka teadis.
Mul oli siis tunne, et Matti teab minustki rohkem kui ma ise. Häiris see, et ta oma teadmist kõvahäälselt ümbritsevaga jagama kippus, igast kohtumisest etenduse tegi. Loe edasi Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse