Puudu(ta)v kultuur 2 : Autoriteedid ja hernehirmutised tuules

 

Mõni kuu tagasi noorte ajakirjanikega kultuurist ja selle ühest osast, teatrikriitikast kõneldes tuli jutuks, mida ma oskaksin neile eeskujuks tuua. Täpsemalt öeldes nad küsisid: mida peaksime lugema. Ma ei mäleta, kas ütlesin neile, et loetakse ikka „keda”, aga vastasin spontaanselt – Lea Tormist. Ja avastasin, et see nimi ei tekitanud noortes kultuurihuvilistes äratundmise sädet! Veljo Tormise kaudu läksime oma juttudega edasi, jõudsime Rummode ja Johansonide juurde. Regilaul, folkmuusika, luule ja kirjandus… suguvõsa ja põlvkonnad.

Lea Tormisel ei ole akadeemiku tiitlit vist tõesti. Kuna kirjutan seda teksti vabariigi aastapäeval, tundub, et just ühel sellisel päeval tuleks see talle omistada, põhjenduseks teatrimälu hoidmine. Mu lugemissoovitus on: Lea Tormis „Teatrimälu“, ilmunud 2006. aastal Eesti mõtteloo sarjas kirjastuselt Ilmamaa.

Üks joon, mis mind Lea Tormise kultuurilugude juures võlub, on kriitiline heatahtlikkus, ja teine kirjutatu üleajalisus. Mis sõnadega seda viimast täna seletada, et oleks arusaadav? Ehk nii, et vastandsõnaks on „päevakajalisus”. Kunst on igavikuline ja kui selle ära tunned, siis igavikulisus ja ajatus kajastub ka kirjapandus. Lea Tormisega see nii on. Ta lugusid juhib lugupidamine loomingulisuse ja loojate vastu.

 

Ajalik ja ajatu

Meil ei ole priisata sedalaadi kirjutajatega. Et must paremini aru saaksite, toon ära Draamateatri näitleja Kersti Heinloo Facebooki jutu. Asja huvides ütlen, et pole näitlejanna FB sõber ja tema kirjutatu jõudis minuni hoopis ühe me ühise tuttava kaudu.

Näitlejanna kirjutab: „Palju on arutatud teatri ja teatrikriitika suhte üle. Mind inspireeris ühele mulle hullupööra meeldinud lavastusele osaks saanud negatiivne kriitika tegema suuremat uurimistööd. Vaatluse all üks konkreetne arvustaja. Mõned tsitaadid kronoloogilises järjestuses ühtegi arvustust vahele jätmata, allikaks kultuur.err.ee.“ Sellele sissjuhatusele järgnesid tsitaadid ühe kriitiku üheteistkümnest teatri vaatamise muljest. Toon neist ära vaid mõned konkreetsetele lavastustele viitamata: “Tulemus jääb siiski poolele teele./…/ tervik mõjub papiselt ja naerda saab vähe”, „Kahjuks ei sünni sellest võtete virvarrist põnevat tervikkujundit ega kooru selget sõnumit”, “Rahvusooper jookseb lati alt läbi”, „Kunstiliselt on tulemus siiski pigem Jääaja Keskuse haridusprogrammi kui iseseisva lavastuse mõõtu…” Kersti Heinloo tõdeb lõpuks, et Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis oli kahe ja poole kuu jooksul ühe ja sama autori üks positiivse arvustuse osaliseks saanud lavastus „10:1 teatri kahjuks. Aga tuleb au anda, et teatrikriitik nii tihedalt ja kõikjal üle Eestimaa jätkuvalt kohal on,“ tõdeb armastatud näitleja.

Pidasin plaani sellele halvakspanule vastukaaluks tuua tsitaate Lea Tormise teatrikirjutistest ja jäin hoopis neid lugema. Ühe tsitaadi ikkagi toonja see on pärit Margot Visnapi tehtud intervjuust Lea Tormisega kümme aastat tagasi: „Meeste mängud… Ma vihkan neid mänge! Vastandina teatrimängule need ei ehita, vaid lammutavad inimest. Sest praegune hasartne mängujoovastus näib poliitikas liiga tihti suubuvat vastutustundetusse. /—/ Nii võib ühise eesmärgi käest mängida, kuna neile on hetkel nii palju tähtsam see, kes neist peale jääb…“

 

Aja rütmid

Viimastel aastatel on Eesti teatrilavadele jõudnud mitmeid näidendeid, mida saab iseloomustada sõnaga „fragmentaarium”. Arvan, et kirjanikud ja dramaturgid, valides oma mõtte edastamiseks just sellise katkenditest kantud vormi, soovivad edastada aja rütmi.

Vähemalt minuga on nii, et taoliste tekstide lavastusi vaadetes saan kõigest mõistusega aru, näen lavastaja ja näitlejate pingutuse suurust ja endast andmise soovi, aga tihti pean ütlema, et see ei puuduta. Ei aja nutma ega naerma. Tihtipeale äratab küll mõne mõtte, mida edasi mõelda ja mis lahti ei lase.

Fragmentaariumeis pole peategelast. On erinevad osalised, tihtipeale näitlejad esitavad ühes lavastuses mitut tegelast, parimal juhul on neil esitatavatel sutsinimesetel üks iseloomulik joon ja muutumist ei näidata… Mu jaoks on heas loos peategelane või peategelased. Hea lavastaja oskab vahel ka kõrvaltegelased peategelasteks lavastada ja peategelane veab, veab mõtet, kannab tundeid. Enamasti on tegelane elus ja elu ei ole plakat. Või ei ole enam nii ja autoriteete ei saagi tekkida?!

Mõni päev tagasi olin taas oma aias. See eelkevad, porikiht külmunud maal, sundis mind äkki aeglaseks. Mõtted ka ei tormanud enam. Aeg oskab veel anda arutust…

 

altMargus Mikomägi

 

 

 

 

 

 

 

 

Regilauljast kombinaatrahvaks

alt

Jalgratas Ameerikas. Olevat turismimagnet.

 

Tundub, et oleme oma iseolemise ja rahvaks olemise ja vabaduse ise käest andnud.

No juba aastaid ei suuda ma ilma iroonia või pilketa öelda kõva häälega lauset: “Mina olengi Eesti riik.” Aga peaks mu meelest. Iga eestlane peaks. Ja kui võimalus on, siis võikski ütelda. Mina ei saa.

Mäletate, kui meie vabadusetee taas algas, kuidas siis tabas teedel altkäemaksu võtvaid reapolitseinikke avalik hukkamõist. Küllap saab keegi kohe tõdeda, et nüüd enam ükski politseinik altkäemaksu ei võtagi.

Aga miks? Sellepärast, et see vahelejäämise korral enam ära ei tasu? Sellepärast, et politseinikke on vähe?

Samas – hoolimata alustava politseiniku tuhandeeurosest palgast, ei taheta seda tööd teha. Ma mäletan hästi kümne aasta tagust loosungit “Polit­seiniku amet kogu eluks”.

Aastad on tuimaks teinud. Reapolitseinike pisisulideks osutumine ei ületa enam ka kollaste lehtede uudisekünnist. Mina viimati tõsiselt ehmatasin siis, kui lugesin esimest korda, et Eesti Vabariigi kohtunik osutus kurjategijaks. Mõtlesin, et nii, nüüd ei ole enam miski püha.

Aga nüüdseks oleme jõudnud aega, kus president küsib ordeneid tagasi. Ja maailma targad vanamehed on sajandeid kirjutanud, et haritud inimese tunnuste hulka kuulub oskus näha kaugele…

Loe edasi Regilauljast kombinaatrahvaks

Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis

alt

Mats Õuna foto.

 

Saksa lavastaja Andreas Merz-Raykov (35) teeb Tallinnas proove oma kodumaise uue dramaturgia näidendiga, loeb Tammsaaret ja mõtleb venelastele kogu maailmas.

Elu on ettearvamatu. Me tutvusime Permis kaks aastat tagasi teatrifestivalil „Režiiruum”. Kui Andrease ja tema naise Jekaterinaga (26) öösel (käis festivali lõpupidu ja mina pidin minema varahommikusele lennukile) hüvasti jätsime, ei osanud me taaskohtumisele mõelda.

Nemad sakslane ja venelanna, Andreas ja Katja jäid meelde seal sadade teatrit armastavate inimeste seas. Sellepärast jäid, et olid armunud, teineteisesse ja teatrisse. Sellised õnnelikud ja head lapsed.

Nüüd lavastab Andreas Tallinnas Vaba Lava teatrimajas saksa tunnustatud noore dramaturgi Anne Lepperi näidendit „Seymor”. Ses loos saadetakse viis ülekaalulist last mägedesse, et nad seal „normaalseks” saaksid. Teiste sarnaseks. Ühetaoliseks. Siis alles pääsevad nad koju tagasi teiste omataoliste sekka.

Kui Andreast koos eestlastest näitlejatega proovis vaatasin, üllatusin milline aus kirglikkus! Need hetked, mida nägin, võiks kanda valmivat lavastust, olles laotud teatritarkuse ja armastuse alusmüürile. Andreas on proovisaalis sakslase kohta, keda me oleme harjunud pidama ratsionaalseks ja täpseks, ootamatultki kirglik.

Esietenduseni on paar nädalat ja me suhtleme kolmekesi neljas keeles. Jekaterina tõlgib minu eesti keeles mõeldud ja vene keeles öeldud mõtteid. Tõlgib saksa keelde ja inglise keelde. Andreas vastab saksa keeles ja inglise keeles ja vahel ka aeglases, sõnu otsivas ilusas vene keeles. Ja Paabeli segadust ei tekigi.

Ütlen Andreasele, et endalegi üllatuseks ei saanud ma ta proovis rahulikult istuda. Tema energia käivitas minus soovi proovida. (Jätan ütlemata, et midagi temas tuletas mulle meelde aastatetagust Lembit Petersoni Viljandis „Woytcheki“ proovides. – M. M.) Andreas naerab.

***

Loe edasi Saksa näidend proovisaalis, Tammsaare mõtteis

Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada

 

alt

 

alt

Kui me tutvusime, Türil.                                      Viio Aitsam tegi pilti.

 

Nähtud etenduse konteksti meeleolupeegeldus

Ugalas esietendunud „Amalia“ ei ole ainult autistliku teismelise lugu.

Viljandi uuslavastus „Amalia“ tõi üsna ootamatult meelde Linnateatri lavastuse „Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on selliseid lavastusi väheks jäänud, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte „itaeverit” või „markomatveret”. Kuidagi nii meil on, et üks lavastus peab meile enam pakkuma. Mina läksin Ugala lavastust vaatama Klaudia Tiitsmaa pärast ja ei kahetse. Julgen „Amaliat” soovitada ka teistele.

Minu jaoks sai väljakannatamatu üksinduse võrdpildiks stseen „Neljast aastaajast“, kus näitleja Evelin Võigemast, kasukas seljas, tühja seina ääres külmetades kükitab. On seal väike ja suur korraga ning üksi. Evelin mängib „Aastaaegades“ minevikuga naist.

Näitleja Klaudia Tiitsmaal on „Amalias“ stseen, kus ta soovib, et Erja Lehtinen talle külla tuleks. Ja sellepeale mässib ta ennast tihedalt teki sisse. Erja on 17aastase Amalia kujuteldav sõber, kelle kohta ta ise ütleb: „Kujutlussõbra juures on see hea asi, et üks aru otsustab iseenda ja kujutlussõbra eest. Minu aru.“ Need kaks näitlejat, Evelin ja Klaudia, nende mängitud naised, said seal Ugala etendusel korraks mu peas kokku. Amaliale on autor diagnoosi kirjutanud – autist.

Loe edasi Piirjooned, segadik ja kitsas pragu mõtteid peatada

Fredi puudutus

alt

Fred Jüssi                                                                               Joonistas Valdek Alber

 

Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“ peab kuulatama.Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.

Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.

 

 

Te olete palju esinenud. Raadios, televisioonis, ajakirjanduses, kohtumistel…

Ma ei tea, kas seda palju on olnud.

 

Elu jooksul.

Sellega tuleb mul soostuda.

 

Kui palju on neis ülesastumistes kordamist?

See on suuresti nii nagu tundide andmine paralleelklassides… See ei ole mitte nii, et sa nüüd alati oled värskete mõtetega ja alati tuled uue ideega või uue mõttega inimeste ette.

Vahepeal muidugi koguneb kapitali. Seda tuleb kasutada. Ärimehed ütlevad, et raha ei pea seisma, vaid raha peab liikuma. On nii või?

Vahepeal koguneb uut moraalset kapitali, eks sa sealt siis võta ja vaata valikuliselt. Ammutad, paned selle eelmisega kokku ja liigud sedamööda, kuidas su oma maailmapilt ja mõttelaad muutub. See varieerub nii või teisiti. Sa ju näed inimeste silmi, kes su ees on. Sealt ei ole väga raske järeldusi teha, kust otsast peale hakata, missugune suund võtta.

Kas me oleme sellele küsimusele vastuse leidnud?

Loe edasi Fredi puudutus

Armastus ei küsi east

 

alt

Ülle Ulla.

 

Elu pingeid võib samastada ja mingil määral võrrelda ka kirgedega. Mis sind kannab, kui sa midagi kirglikult teed… Sa võid seda samastada entusiasmiga. Kirg võib maha jahtuda, aga armastus on eatu. Ilma armastuseta ei sünni midagi tõeliselt väärtuslikku. Armastus ei küsi east.

Ma olen sellest rääkinud ja kirjutanud raamatus „Mister Fred“, aga ma tahan sellest teile rääkida. Ülle Ulla oli minu esimene armastus. Lasteaias. See oli tõsine kiindumus. Ülle on kirjutanud ja öelnud minu kohta, et olin lasteaia kõige ilusam poiss. Meid õpetati. Pidi pidu tulema.

Mäletan, kuidas… Jooksupolkas on niisugune koht, kus sa pead tüdruku ühelt-käelt teisele viskama, talle otsa vaatama ja naeratama. Ma mäletan seda peensusteni. Mäletan oma seisundeid. Olen vahel mõelnud nii, et tont teab, mida kasvatajad oleksid mõtelnud, kui nad oleksid tegelikult teadnud minu seisundit ja seda, mida ma läbi elan kuueaastaselt.

Ülle kord, kui sellest rääkisime, ütles, et see on küll tore, kui üks poiss selles eas elab läbi midagi sellist, mida tal on elu lõpuni võtta. See on enam, kui saab koguda.

Ma arvan, et see esimene kogemus, see on mehe kogemus. See on meesterahva seisund. Ma olen selle seisundi kordumist ju hiljem tundnud ja kogenud. Jaaa. Ma olen õnnelik juba sellepärast, et selles eas sattusin ma kokku tüdrukuga, kes tekitas minus soovi meheks kasvada. Meheks suure algustähega.

Mäletan, et ma seda tüdrukut ka väga austasin. Ma ei teadnud siis, mis on austus. Ma ei teadnud siis üldse suurt midagi, aga ma mäletan seda, mis ma tundsin. Mäletan ta rahvariideseeliku karmust, kui panin talle käe ümber piha. Sõrmeotstega mäletan isegi selle vöömustri kirja. Need on hämmastavad üksikasjad, aga mul on üksikasjadele mälu, eriti varalapsepõlvest.

See oli ilus tüdruk, ma nägin ilu. Aga seal on veel midagi. Sest mul pidi olema midagi kaasa võtta, kui ma seda tüdrukut nägin.

altFRED JÜSSI