Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli

alt

See lugu (http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/elmo-nuganen-saatis-opilased-mauruse-kooli.d?id=64858370) ilmus esmalt Maalehes. Püha õhtusöömaaeg. Laua ääres (vasakult) Vürst Bebutov -Kaspar Velberg, Von Elbe – Kristjan Üksküla, Tigapuu -Henrik Kalmet, Indrek – Karl-Andreas Kalmet, Härra Maurus -Aivar Tommingas, Lible – Märt Pius, Vainukägu – Mikk Jürjens, Sikk – Priit Pius, Ollino – Aleksander Eelmaa. Sööjate seljataga istub Jürka – Ago Roo. Fotod: Siim Vahur.

 

Kui Toompea lavakooli lõpetanud Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Mikk Jürjens, Henrik Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidt Linnateatrisse jõudsid, olid tunnid juba alanud.

Seitse aastat tagasi, 2005.aastal esietendus Tallinna Linnateatris Elmo Nüganeni esimene Tammsaare lavastus „Tõde ja õigus. Teine osa.“. Olen nende aastate jooksul, kui etendus meenub või miskil kujul taas tuleb, vahel mõelnud, miks Elmo seda enda dramatiseeringut „Mauruse kooliks“ ei pealkirjastanud. Vastuseid olen ka leidnud, aga nii selgelt kui 10. augustil 2012 nähtud etendus mulle vastuse ette ütles, ei olnud seda varem tundnud.

Teater ja lavastajad, need parimad, on alati ajast ees. Mine tea, ehk teadis Elmo Nüganen juba 2005, et me seitsme aastaga jõuame aega, kus tähtsaks ei ole enam see, kas kool on või ei ole, vaid see, mida seal õpetatakse. Üha raskem on vahet teha tõel ja valel. Sellel, mis päris ja mis mõeldud vaid inimeste petmiseks. Muidugi on silmakirjalikkus olnud mureks läbi maailma ajaloo, aga mitte kunagi ei ole õige ja vale olnud nõnda segamini, et isegi pühendunud õpetajatel on raske lastele öelda, mida tohib ja mida mitte. Isiksustest õpetajaid on meil teadagi vähe. Ja oli ju just me vabariigi pikk haridusminister see, kes rahvale kuulutas, et hea eesmärgi nimel on valetamine õigustatud. Tammsaarel kuulutab pikk Indrek, et Jumalat ei ole. Mingi seos siingi.

Loe edasi Elmo Nüganen pani õpilased Mauruse kooli

Eesti teatri kuulsaim “kurjategija” Kristjan Sarv

alt

Vabanäitleja Kristjan Sarv: “Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.”

 

Näitleja Kristjan Sarv ei tule mu plaaniga teha pilti NO teatri ees kaasa. Muigab ja ütleb, et pigem võiks pildistada Estonia ees.

Järgneva pika intervjuu ajend on näitlejat puudutanud lause, mille kirjutasin, arvustades suvelavastust: „Näitleja Kristjan Sarvele (etenduses mõisavalitseja) ei tohiks aga enam keegi üheplaanilist kurjategija osa pakkuda. Kui sulle ainult lurjuste osi antakse, siis ole nii hea kui tahes, üks hetk endast enam uut välja ei pigista. Tahaks teda nüüd näha mingis muus rollis, pättide kehastamine on tal nüüd hästi selge, unepealt.“. Kuigi siin ei ole otse öeldud, et Kristjan oma järjekordset kurjategijat halvasti mängib, tegi lause lehes näitlejale haiget.

Selle peab ära ütlema, et Kristjani mängitud kurjategijate reas on kõige kuulsam Leo Solba, telesarjas „Tuulepealne maa“.

 

Miks just sina oled juhtunud teatris ja televisioonis ja filmides pätirollidesse?

Pätt on karakterroll. Miks nad tulevad… Esiteks välimus. Ma jäin kiilaks väga noorelt. Esimest armastajat selle välimusega mängima ei panda. Keegi ei tule selle pealegi, et kiilakas mees võiks armastajat mängida. (Venitab mõnuga) Oo-kei.

Imelik välimus, ebaeestlaslik. Peaaegu kaks meetrit pikk, kiitsakas, imelik vibalik. Selge see, et päti tüüp. Tüübi järgi valitakse. Ma arvan täna, et oleksin „Tuulepealses maas“ võinud väga hästi ära teha ka Toomas Roo, keda mängis Rasmus Kaljujärv.

See on personaalne karma. Midagi tuleb endast välja mängida, kui tulevad järjest pätid, pätid, pätid. Nad on rasked ühele inimesele teha sisse minna kriminaalse kaabaka olemusse.

 

Ma ikka olen üllatunud hoopis, et see sind nii valusalt puudutab.

Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.

Ega ma väga õnnelik ei olnud, kui Raivo Trass mulle Pivarootsi suvelavastusse Jaanus Jaani osa pakkus. Mulle sellel aastal ei oldud rohkem tööd pakutud. Kõik arvasid, et ma elan Ameerikas.

 

Miks?

Sellepärast, et Õhtuleht tegi kevadel nupukese, et lähen Ameerikasse. Kõik said aru, et lähen kauaks. Läksin vaid kolmeks nädalaks. Aga veel praegu tuttavad küsivad üllatusega, et oo, sa oled tagasi. Mis siis teha olen vabakutseline näitleja ja mul on tööd vaja.

Ka suvepätt on töö. Üritasin sellest võtta parima. Kasvatasin hülgevuntsi ette ja tegin igast lavaletulekust numbri. Karakteri avamise ruumi ses loos palju ei olnud.

Ma usun, et igast materjalist saab hea näitleja midagi välja võluda.

(Kui seda juttu ajame, on Kristjanil veel suvepäti mängimise etendused ees. Kui need on seljataga, kirjutab ta mulle nii: „Ma olen siin mõelnud, et ega mul ei ole kurikaelte mängimise vastu midagi – need on karakterrollid kõik ja näitlejale hea treening. See pole teema, mida arutada, et mis autoreid või rolle ma teha tahan, sest ma arvan siiralt, et hea näitleja teeb iga rolli huvitavaks – Ristikivi-tüki mõisavalitseja sain kätte alles kümnendaks etenduseks – süüdimatu krutskimees, trikster, Jaanus Jaan vajas sisse mängimist ja polnud esikaks veel valmis (ehkki visioon oli peas olemas). Roll ei joonistunud esikal veel välja, sellepärast haavusingi su artikli peale tegelikult.“)

Loe edasi Eesti teatri kuulsaim “kurjategija” Kristjan Sarv

Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

 

alt

Leidsin selle pildi. Jüri Sillarti õpilane Madis tegi. Vaarasin ja mõtlesin ja, siis tahtsin leida 2003.aastal tehtud intervjuud, mis Maalehes ilmus, ei leidnud. Aga ka see lugu ilmus Maalehes, hoopis hiljem. Asi seegi.

 

Palun mobiiltelefonid välja lülitada! Ärge pildistage, ärge filmige, ärge segage! Etendus algab!

Hakkasite lugema? Palun lülitage oma mobiiltelefon välja. Eelmist lauset lõpetades ilmus mu arvutiekraanile uudis: filmimees Jüri Sillart on surnud. Ootamatult. Seesama mees, kes 2003. aastal siinsamas Maalehes mulle ja lugejatele ütles: “Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Kes täna nii ilusti ütleks. Ajal kui kultuur ajalehtede esikülgedele vaid siis satub kui kõneks raha või selle puudus.

Seda lugu, mida pühapäeval alustasin, ma kirjutanudki. Kunagi. Lülitage mobiiltelefon välja! Vihma sajab. Lülitage mobiiltelefon välja! Tuul ulub. Lülitage… Lilled õitsevad. Lülitage… Millal viimati kuulsin kedagi ütlevat, et silmad räägivad?

Loe edasi Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja

Vaadake meid, meie oleme teistsugused 2

alt

Vabanäitlejad leidsid mängides õige koodi.

Täna mängiti Jänedal Pulli tallis lavastuse ” Me tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” viimane etendus. Neljateistkümnes. Kõik kõlas, see oli sama hea seekord nagu rokk-kontsert. Erinevad energiad tekitasid uue energia ja see kandis nagu tugev sild üle vaevavete. Ajavahemikul esietendusest viimaseni on trupp kokku saanud. On uus teater. On teistsugune. Nad mängisid täna, 5. augustil nõnda, et uskusin – näitlejad ongi (nagu näidendi käsikirjas) neli aastat koos olnud, maailmast eraldi, selleks, et muuta maailma. Nad olid igaüks oma nägu ja nad olid koos ja olid teistsugused.

Esietendusel oli see kõik kusagil olemas, aga täna oli kokkuhoidmine, kokkumängimine, mängida tahtmine kasvanud vabaduseks – kunstiks. Detailid ja nüansid olid täpsed ja läbimõeldult tunnetatud. Ja muide see, mida nad mängisid, ei olnud surmtõsine, see tegi nalja ja ajas ka nutma. Seal Pulli talli laval oli elu, mis puudutas.

Produtsent Märt Meos ütles, et sügisel mängitakse seda lavastust Tallinnas ja Tartus.

Sellised olid vabanäitlejad pühapäeval, 5. augustil 2012. aastal:

Loe edasi Vaadake meid, meie oleme teistsugused 2