“Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

“Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

Peeter Jalaka lavastus “Gilgameš ehk igaviku nupp” on kui suur sümfoonia, mis ei saaks sündida pühendunud inimesteta.

 

Von Krahli teatritegemine põhineb bändiloogikal, on öelnud lavastaja Peeter Jalakas ja seletanud seda nii: “Tuleb luua sellised tingimused, et bassimees tunneks: ta pole mingi teisejärguline, vaid on kõige olulisem bändi liige. Et lauljal oleks omad soolod ja trummar saaks ka virutada mõne korra nii, et oleks rahul…”

Inimesed, kes “Gilgameši” teatrisümfooniat loovad, peavad igal juhul olema mõttekaaslased ja ühisel vaimsel lainel – muidu nende mäng nii hästi kokku ei kõlaks.

Loe edasi “Gilgameš” – unenägu Kultuurikatlas

Teatrimürk on veres

 

 

 

 

Noore näitleja Hendrik Toompere esimene lavastus Draamateatris kannab endas suurt teemat – millal inimene, näitleja on aus .

Saku mõisas esietendunud „Marquis d´Artiste“ ei ole vaid suvelavastus. Tema koht on akadeemilises teatrisaalis ja ilmselt noor lavastaja selle just sinna mõtleski, kui alustas. Lavastus, mille originaalpealkiri on „Teatrimürk“, oli esietenduseks kuidagi liiga valmis.

Pärsia poeet Abu Abdollah Jafar ibn Mohammad Rudaki kirjutas 10. sajandil: /Võib kesta kaua elu ajalik/ kuid ikka jõuab kätte kaduvik/ —/ kas valitsed sa kuningana maid / või oled nelja tuule elanik – / —/ Kõik võrdseks teeb kord sinu surma päev,/ nii üks kui teine on siis möödanik./—. („Luulepudemed“, tõlkinud Haljand Udam, kirjastus Eesti raamat 1970 MM). Sestsamast ja maskidest, miliseid me elades endale näo ette riputame, et „elada“, näidend on.

Loe edasi Teatrimürk on veres

Wikmanni poisid ja Tõstamaa tüdrukud

 

Etendus Tõstamaa mõisas on lõppenud.                 Foto:  Viio Aitsam

Gerda Kordemetsa Tõstamaa mõisa kirjutatud ja lavastatud „Pruutide kool“ avab tundliku vaataja meeled edasi- ja tagasimõtlemisele.

Pruutide kool“ on hästi kirjutatud lugu ja nii hästi tehtud lavastus, et ajab nutma. Ja kui seda nuttu maha surud kuidas nutad teiste nähes, kui oled mees ja juba vana, siis pisarad jooksevad tahtest sõltumatult.

Mul tekkis lavastust vaadates küsimus, kuidas küll me riigi algusaastatel võimul olnutel nii palju tarkust jagus, et kõikjal oma riigile tarku kodanikke hakati koolitama!? Õpetajate seminarid jne.

Loe edasi Wikmanni poisid ja Tõstamaa tüdrukud

Dmitri Mohhov, ptitsa iz našei stai*

 


* Dmitri Mohhov meie parve lind. Haapsalus.

Me püüame Valgevene teatrikunstniku Dmitri Mohhoviga (68) teineteisele kirjeldada aega, milles elame. Dialoogid on pikkade pauside, katkestustega, need jätkuvad me peas, kuni taas kohtume.

Meie vestlus algas 2007. aastal Valgevene jõuluaegses Minskis. Mina tulin vaba Eesti provintsilinnast, kus elab, noh, paljupakutult 6000 inimest. Tema elas ja elab meie jaoks diktatuuririigi hullult suures ja heas korras pealinnas. Me juba siis leidsime ühise keele, mis siis, et tema mõtleb vene ja mina eesti keeles.

Ma mõtlesin siis, et Dmitri on mu vanem vend, kelle leidsin. Tema ütles alles nüüd Eestis olles poeetilisemalt, et tundis seal 2007, kui kohtusime, kuidas mina olevat nende parve lind. Alles mõni päev tagasi lõpetas ta selle kujundliku pildi sõnadega: „Meie parve linde jääb üha vähemaks.“

Loe edasi Dmitri Mohhov, ptitsa iz našei stai*

Marat Gatsalov: „Teatr, eto ne mesto dlja kompromissov“*

 




Vene lavastaja Marat Gatsalov(33) räägib endast ja teatrist.

Marat Gatsalov lavastas kuu ajaga Viinistu vanasse katlamajja Anna Jablonskaja näidendi „Tühermaa“. Anna Jablonskaja (30) hukkus aasta algul Moskvas Domodedovo pommiplahvatuses. Ta jõudis elus kirjutada paarkümmend näidendit. Oli Moskvasse lennanud selleks, et võtta vastu järjekordne preemia oma kirjutatu eest.

Lavastus „Tühermaa“ esietendus 22. juuli, samal päeval märatses hull mõrtsukas Norras. Viinistu ilm oli suviselt kaunis ja mere ääres valitses hea vaikus.

Marat ütleb, et kui lavastaja teab, mida ta tahab, on kuu aega proove just paras näidendi lavaküpseks saamiseks. „Ma tean seda näidendit ammu. Aasta tagasi lavastasin Kuldse maski festivali raames selle näidendi lugemise.“

Selles minilavastuses, nagu Marat ütleb, mängis Tsentuuriot lavastaja Ruslan Malikov, kes selle näidendi ka hiljem Siberis Prokopjevski teatris publiku ette tõi.

Marat Gatsalov juhib Prokopjevski draamateatrit. „See on suur teater. Ma, jah, elan Moskvas. Lendan Prokopjevskisse vähemalt kaks korda kuus. Minu kohustus on kokku panna sealse teatri repertuaar näiteks.“

Moskvas elab Marat koos oma naise ja tütrega viimased 16 aastat. Sündinud on mees Leningradi lähistel, kasvanud Kaug -Põhjas Komimaal, Uhtas, enne Moskvasse jõudmist elas ja õppis Põhja-Osseetia pealinnas Vladikavkazis.

Marat on õppinud kolm aastat ühes Moskva kultuuriinstituudis, mille ta pooleli jättis. Ta on õppinud ka kinoinstituudis näitlejaks. Viis aastat tegi vahepeal rokkbändi, kirjutas muusikat ja laulis. Seejärel astus GITIsesse lavastamist õppima ja töötas Moskva Majakovski teatris näitlejana. Lavastajadiplomi sai 2008. aastal.

Loe edasi Marat Gatsalov: „Teatr, eto ne mesto dlja kompromissov“*

Läbi klaasi tähtede poole

 

Tänane Meleski. Küla ainus 21.sajandi märk oli plastmassist, nelja piskese rattaga, kirevate kirjadega prügikast. Et andke oma raha kohe meile. See tundus selles maakeskkonnas nii jälk, et ma isegi ei pildistanud.

Priit Pedajas on Meleskissse klaasivabriku tekkimise ja hääbumise loo lavastamisega Ugala teatri inimesed taasühendanud loominguliselt erksaks teatriks.

Mats Traat on kirjutanud mastaapse näidendi, kus sees üks erinevatest lugudest koosnev ajas kulgev lugu. Priit Pedajas on selle näidendi lavastanud tundetäpselt ja vaatemänguliselt. Näidendis räägivad ja mängivad Ugala näitlejad vaatajatele Meleski klaasivabriku loo alates sünnist 1792. aastal. Lugu liigub läbi aja, kui näiteks Meleski 10 jala kõrgune peegel 1851 Londonis kuldmedali sai, ja lõpeb vabriku surmaga sel ajal, kui Eesti rahvas ennast vabaks laulis.

Priit Pedajas kasutab klaasitehase ruumi meisterlikult, kõik mängib kaasa valgused, elav tuli laval, laes rippuv suur vankriratast inspireeritud ja me, eestlaste jaoks juba pisut kitšilikki kroonlühter küünaldega, lagunenud dekoor…. Selle keskel üha rolle vahetavad näitlejad ja mistahes ajal ikka sama muutumatu mees, klaasimeister Arne Soro. Klaasimeistri esimesel lavaletulekul tekib hetkeks mõte, et tegu on püssimehega, aga ta seljas on hoopis klaasipuhumise piip. Sealt saab alguse mõtete ahel.

 

Lootust süstivalt

Selle lavastuse mõjuvamad hetked on, kui Priit Pedajas ja näidendi muusikaline kujundaja Peeter Konovalov lasevad Kairi Leivol laulda me rahvalaulu. Laval sündivate traagiliste sündmuste ning seda saatva müra ja vähema müra taustal mõjub me regilaul imeliselt puhtalt, selgelt ja, mis peamine, päästvalt ja lootust süstivalt. See laul ja esitus on maitsekas ja napp kõigele lisaks. Lausa füüsiliselt tajutav on vastuhakk ja vastukaal me pärimuse tänasele väikekodanlikuks madaladamise sündroomile.

Jah, kord on see juba sündinud Ugalas, kui Jaan Toominga lavastus „Kihnu Jõnn“ teatri ellu äratas. Priit Pedajas mu meelest targalt kordab seda fenomeni, ühendades oma lavastuses ühiseks kunstiliseks jõuks kõik lavatagused, lava ümbritsevad ja lavapealsed jõud. Tundub pisut uskumatunagi, aga see toimib. Usun, et ka Meleskisse jõudev publik tajub selle ära ja tuleb neid näitlejaid sootuks teistes rollides vaatama ka Ugala teatrisaali.

Hästi sümboolne ja habras on me hääbuvate meistrioskuste ajas see, kuidas Priit Pedajas on aega andnud klaasimeistri klaasipuhumise stseenidele. Need on omas rutiinis rituaalsed ja etteennustamatud mis sealt nüüd tuleb?

 

Loe edasi Läbi klaasi tähtede poole

Loe, see loeb