Märt Kubo, ERKF rahvusooperi fondi halduskogu esimees

Rahvuskultuuri fondi Kristi ja Siim Kallase allfondi esimene stipendium Eesti ajaloo mõtestamise eest teatris anti vabateatrile.

Allfonde on praeguseks 151 ja fondi koguväärtus on 4 793 373 eurot ehk ligi 75 miljonit krooni. Stipendiaatide austamisõhtud Mustpeade Majas on alati rahvarohked, soojad ja südamlikud. Rõõmustavalt palju noori haritlasi, meie uus kultuuripõlvkond.

Rahvuskultuuri fondi elujõulisuse tagab tema ülesehitus. Stipendiume ja toetusi hakatakse välja maksma siis, kui allfondi põhikapital on 6391 eurot ehk 100 000 krooni. See raha pannakse väärtpaberitesse ja kui hakkavad tulema intressid, siis on, mida jagada ja tallele panna. Fond ei saa sedaviisi tühjaks, vaid aina kasvab vähehaaval. Läinud detsembris jagati toetusi ja stipendiume 2,7 miljonit krooni.

Loe edasi Kristi ja Siim Kallase kultuuritegu →

Madis Kolk TMK toimetuses.

Kultuuriajakiri Teater.Muusika.Kino mõtestab pakendi ja elava traditsiooni vahekorda.

Madis Kolk, Teater.Muusika.Kino peatoimetaja

Teater.Muusika.Kino tähistab järgmisel aastal oma kolmekümnendat sünnipäeva. Seda pole küll väga palju, kuid siiski piisavalt, et pisutki oma eluloole tagasi vaadata. Saada selgust, mis asja on seni aetud ning mis ülesandeid seab tulevik.

Loe edasi TMK loob keskkonda kunstiteostest kõnelemiseks →

Jaan Kaplinski on 70.

See Jaan Kaplinski luuletus jõudis mu pähe vähemalt 35 aastat tagasi. Priit Pedajas laulis seda nõnda, nagu seda keegi mitte kusagil ja mitte kunagi järgi ei tee. Ja luuletaja teksti lõppu laulis Priit vahel read Eesti rahvalaulust. „Kus on kurgede koduke, kus on kurgede koduke,/ hane hella elusase, hane hella elu ase./“

EI JÕUA Sakala nõtkub variseb Nurmekund
pea kohal söönud kaarnaid jalge all nõgist lund
Rävälä kõrgelt kantsilt silmisse kilgendab merd
liig suur ja võõras linn ja sina liig võõrast verd
ja Oandi sa oled Otepääl seisatad voogaval teel
mäel taovad vasarad kive ja kostab võõras keel
üle mere ja latvade näed all kaovad nimed ja maad
vaata Alutagust ja Vaigat kuni veel saad
üks kotka kiljatus ühe ühepäeviku lend
kui unustad laulu ja keele kas mäletad iseend
oota veel järved kaovad ja rannik kerkib veest
soolane vesi sööb silmad peast ja südame seest
soolase vee põhjas magad ülal tümiseb jää
piiramismasinaid veetakse Saarde üle su pää

Oma üllatuseks avastasin alloleva luuletuse Priit Pedajase laulduna ka internetis, lugege ja kuulake ja tundke uhkust:
http://spordilinn.blogspot.com/2011/01/sakala-notkub.html

Jaan Tooming.             Foto: Mats Tooming.

Teatrilegend Jaan Tooming küsib KUIDAS olla inimene?

On kulunud fraase, mis ikka ja jälle käibel: „kunst peegeldab elu„ , „näitleja on oma ajastu kroonik“ jne. Tavaliselt „peegeldab„ aga kunst triviaalseid asju, nt. igapäevaseid labaseid suhteid, kas või abielukolmnurka, milles kisklemine ja armukadedus, tülid ja isegi mõrvad. Ja näitleja kui kroonik kujutab tihti sündmusi, millel ajalookäigule või inimeste elule erilist mõju pole.

Tegelikult on ju tähtis küsida, KUIDAS olla inimene, kuidas saada erinevaks loomast, kuidas saada jumalaks, jumalaks, kes väljaspool argipäevarutiini ja survet, kes on vaba kõigest, mis survab, kes on muutnud oma kiskjaloomuse uueks.

Loe edasi Vaimse teatri poole →

Tsitaadid 2010. aasta teatrikülgedelt

Me oleme teist talve kaelani lumes. Näitleja Juhan Viiding kirjutas Jüri Üdi nime kasutades 1971. aastal luulekogus „Närvitrükk“ luuletuse tuisust. Olgu ta siin tsitaatide tarkuse vahel siduvaks mõtteaineseks.

Alati on keegi, kellega saab esimest korda laval otse silma vaadata. Ja see on üks suurimaid mõnusid selles töös. Silma vaadata. Laval. (Uku Uusberg, näitleja)

Millega mõõta kultuuri? Seda on üritatud ju mitmel moel, aga sellest ei ole suurt midagi välja tulnud. Ma pakun, et kultuuri säilimise mõõtühik on laul. Mitu laulu on selles kultuuris. Ma ei tea, mis selle alla mahuks kõik. Päris kena on niiviisi mõelda. (Peeter Volkonski)

tuisk on kolmandat päeva

uksi käib seliti

lund on toas kuhu alles

hiljuti koliti

Loe edasi Au kiri Eesti teatrile 5. →