Harrastusteatri maratonil ei katkestata

Alljärgneva loo autor Valter Uusberg koos poeg Ukuga Jänedal, lavastuse “Jõud” proovi vaheaajal.

X Külateatrite festival peeti Raplamaal.  Kunstnik Valter Uusberg teeb sisulise ülevaate festivalist.

Vaatasime  žürii liikmetena Märjamaa rahvamajas 3 päevaga 23 etendust – vahele paarikümneminutilised pausid lava või saali vahetamiseks. Hilisõhtutel, alates kolmveerand üheteistkümnest andsime saalitäiele harrastajaile tagasisidet. Kurnav ja köitev maraton oli.

Mis on asja paatos?

Nii küsis kolleegidelt žürii liige Andrus Vaarik ja vastas sellele oma säravate kommentaaridega tagasiside-kohtumisel. Ka allpoolne ülevaade liigub selle küsimuse valguses. 

Vana hea sõnateater

Harrastusteater tugineb sõnale, usaldab seda ja tihtilugu ei näe laval midagi muud peale sõna. Tulebki tunnistada, et kõik nähtud etendused, ka vormilt nõrgemad, läbisid nö „0-kvalifikatsiooni“, edastades etenduste aluseks olevaid käsikirju. Käsikiri on kirjandus, etendus aga elu. Kuidas olla laval mitte kirjanduslik, vaid elus – sellest Vaarik harrastajatele rääkiski.

Miks ma seda teen?
Niisiis on tajutav, et tihtilugu haigutab käsikirja ja tegijate vahel tühik. Millest see? Tagasisidevestlustes tuli avameelselt ilmsiks, et vahel materjal tegijaid Loe edasi Harrastusteatri maratonil ei katkestata

Lavast ja kummardamisest

Ervin Õunapuu 2010. aasta 27. märtsil Vanemuise laval aasta parima kunstniku auhinda vastu võtmas.


Teatrikunstnik Ervin Õunapuu kirjutab sellest, miks ta esietendustel kunagi kummardamas ei käi.

Paljud noored inimesed on minult küsinud ja küsivad ka täna, miks ma kunagi lavale kummardama ei lähe – esietendustel on ju ilusaks tavaks, et rambivalgusse tulevad ka teised lavastuse sünniga seotud inimesed, mitte ainult näitlejad ja lavastaja.

Põhjuseks on foobia, mis sai alguse kolmkümmend aastat tagasi, kui oli valmis saanud Evald Hermaküla ja minu esimene ühistöö – Egon Ranneti „Südamevalu“. Viimases peaproovis lavastas Hermaküla ka näitlejate kummarduse publikule, ütles täpselt, mis järjekorras keegi ilmuma peab, peategelased vasakult, teised näitlejad paremalt. Ühel hetkel vaatas Evald mulle silma ja ütles: „Sina tuled ka lavale. Siis, kui kõik näitlejad laval on ja publik plaksutab.“

Loe edasi Lavast ja kummardamisest

Madis Kolk – hipinostalgiast kantud teatriteoreetik

Madis Kolk

Teater, Muusika, Kino peatoimetaja Madis Kolk vaatab oma kabinetis tõtt Lemming Nageli 1980. aastal valminud maaliga. Ütleb tänaste noorte tehtava teatri kohta uussiirus ja armastab Led Zeppelini muusikat.
Lemming Nageli maalil on kummaline aparaat, võiks ju mõelda, et igiliikur. Igiliikurit ja igiliikumist saab mõelda kultuuriks. Nageli maalitud masinal on rattad, kaks pedaali ja rohkesti muid täpselt joonistatud detaile. Kaks nuppu on – punane ja roheline. On ekraan ja jupp masinast välja ulatuvat filmilinti. Ekraanil on modernisti portree, mis võib olla ka postmodernisti oma ja ehk isegi postpostmodernisti peegeldus. Kes teab? Aparaadi ümber on tühi ruum. Madis, kes iga päev igiliikuri pilti vaatab, on teatriteoreetik, ise ütleb, et pidurdamatu.

Need maalid te toimetuse seintel tuletasid mulle meelde, et olen viimastel aastatel püüdnud aru saada oma maitse kujunemise käigust. Lapsepõlvekodu kõrged laed, rongijaama seinal rippuvad vene vägilased ja kolm karu, lumepallid, mida Voldemar Panso Noorsooteatris lavastatud „Kevade“ tegelased saali loopisid… kõik selline.

Eks seda maitse asja olegi üheselt raske seletada. Ma enda puhul oskan seda ehk muusikamaitse kaudu jälitada. Minu noorus, minu kõige tundlikumad aastad jäid ka meie riigile kõige tundlikumasse aega. Taasiseseisvumine, laulev revolutsioon… subkultuuride arenemise ja ka moodi tõusmise mõttes oli see väga kiire aeg. Alles olid pioneerikaelarätid ja siis tulid paralleelselt hevimehed, punkarid, … kõik tuli korraga. Uued trendid.
Olen Keilast pärit. Meil oli koolis hästi tore seltskond. Minu pinginaaber Andrus Uuspõld, kes on muusik praegu, Andruse vanem vend Jan Uuspõld, praegune koolitaja Kristjan Otsmann, tänane ajakirjanik Arvi Tapver… olime sõbrad, tegelesime muusika ja muude kunstidega ning mingi ajastuvaimulise reaktsioonina hakkasime pigem huvituma eelmiste kümnendite kultuuripärandist.
Loe edasi Madis Kolk – hipinostalgiast kantud teatriteoreetik

Fragmentaarium: Ilu päästab maailma

Kultuuri osa on luua maailma ilu, vaid. See jääb. Eestlastel on tabav sõna “kole ilus”. Ka see jääb, vahest. Seekord  jääb koledam ilu pilgu alt välja. Meelega.

Istun Karula rahvuspargis vähemalt 400 lambale mõeldud laudas asuva kodutoaukse trepiastmeks pandud kivil ja vahin vastniidetud põllul askeldavaid kurgesid. Lood, see on selline pealt aastane pisike peretütar, vahin ka, et mis laps teeb ja ega ta äkki ei kuku.
Omad Loo pärast nähtavalt ei muretse, ei keela ei käse, lasevad toimetada omapäi ja sellega, mis talle meeltmööda… Karjakoertele suurest vihmaveevannist vett pähe kallata, paljajajalu torkival rohul lipata, kivide otsas turnida… Loo on õnnis veel oma olemises, kus maailma keelud ja käsud teda ei kamanda. Loo pähe ei mahu veel ükski kirjutatud seadus ja kõik see peegeldub ta ilmetes.

***
Tõnis Mägi ei malda õhtust Käsmu kontserti Rakveres ära oodata. Kiirustab kontserdiplatsile, paneb pilli üles, ei oota ära, kui sinna heli sisse saab. Kui heli saab ja Jarek Kasar tumedapäisel särava silmaga tütarlapsel endale sujuvalt tooli on lasknud lavale tuua, algab proov.
Selgub, et seesama välkuvate silmadega toolitooja tüdruk mängib selles koosluses bambusflööte. Mängib nii, et Käsmu mere äärde, Mägi ja Kasari lugudest rääkimata, tekib raas igavikku juurde. Hiljem saan teada muusiku nime – Krista Joonas.
Proovis käivitub selline loov energia, et vana tark Tõnis Mägi nooremaid peatab – meil on kohe kontsert ees…

Loe edasi Fragmentaarium: Ilu päästab maailma