Kirjanik ja mõtleja Jaan Kaplinski on kirjutanud ka näidendeid.

Jaan, mis teater on, miks teater on?

Ma arvan, et teater on midagi ürginimlikku, lähtub meie bioloogiast, inimese võimest teistesse “sisse elada”, mõista teist endasugusena, jagada tema tundeid, mõtteid. See on omadus, mis on teinud inimesest inimese. Teatris on igasuguse kunsti põhilisi lähtekohti, temas on paljude hiljem eraldunud kunstide elemendid: muusika, laul, tants, pilt. Muidugi polnud ürgne teater seda, mis praegune, ürgse teatri analoogiaid võime leida shamaanide seanssides, handi-mansi karupeiedes jms. Miks teater? Ilmselt aitab ta meil siis olla inimesed, võib-olla olla rohkem inimesed, liidab ja lähendab meid üksteisele.

Milline on olnud teie teatrihuvi vaatajana läbi elu?

Mul on teatriküsimustele raske vastata, sest kuigi olen paar näidendit kirjutanud, olen üpris teatrikauge inimene. Ei mäletagi, millal viimati teatris käisin, sellest võib olla juba paar aastat.

Loe edasi Liblikas näeb unes, et on filosoof →

Jaanus Rohumaa, lavastab kultuuripealinna.

„Mul on selline tunne, et mind ilma kultuurita ei oleks olemas,“ ütleb lavastaja ja “Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011” programmiosakonna juhataja.

Jaanus Rohumaa kutsub mu “Kultuuripealinn 2011” büroosse. Ütleb, et tal on Raplasse asja. Ütleb, et teaksin – Raplasse tagasi saan temaga, kui soovin. Kultuurikontoris jätab ta mu omapead ja ajab omi asju. Ses loovas hipikommuunis tunnen ennast nagu kodus. Inimesed ja detailid sobivad mu olemisse ülihästi.

Teatrijuttu saame ajada alles mitme tunni pärast, teel Raplasse. Jaanusele on see tee Ärmale, president Toomas Hendrik Ilvese juurde.

Ma panen diktofoni käima siis, kui Jaanus lumisest pealinnast peale korjatud Uku Uusbergile* Vanemuise teatri kolleegipreemia puhul õnne soovib ja oma elu esimesest sellisest preemiast pajatab:

“…marginaalne Peter Schafferi “Equus”. Seda käis vähe inimesi vaatamas, aga ikka sain Alan Strangi mängimise eest publikupreemia, sellise „Kuldse õuna“. Pärastpoole märkis sama rolli ka teatriliit. Olin 22 aastat vana.

Loe edasi Jaanus Rohumaa: „Kosmoselaevaga ei saa vanaemale külla sõita.“ →

Riputan siia aastalõpus Maalehes ilmunud loo Jaan Kaplinskiga. Lugu on leheruumist tingitud kärbeteta ja seepärast pisut pikem.

Oleme kinni progressi masinavärgis, ütleb mõtleja Jaan Kaplinski.

Jaan Kaplinski kirjeldus, kuidas teda tema maalt üles leida, on nagu luuletus: “Meile saab Tartu–Võru teed… läbi metsatuka. Kui mets paremal lõpeb, tuleb postkast, suur maakivi, tee üle põllu paremale, tee ääres noored pärnakesed. See tee viib meile, maja on Rootsi punane, kivikatusega, ümber park.”

Õues on üle kümne kraadi külma. Õhk sillerdab päikesest.

Jaan, kui kaua te nüüd kütsite, enne kui Mutiku talu soojaks läks?

Me olime, jah, naisega soojal maal. Olime selleks, et sooja saada ja olla rahulikult eemal. Naisel oli üks raamat lõpetada. Ta (Tiia Toomet – toim) oli mänguasjamuuseumi juhataja. Sellest on tulnud karuraamat ja mingid mänguasjade lood. Kõige põnevam, mis minu meelest tahab veel tööd, on mänguasjade lood, mis on inimeste lood.

Näiteks mingi neiu läheb Peterburisse guvernandiks. Juhtub nii, et ta satub rikka kaupmehe perre. Juhtub nii, et kaupmehe poeg armub temasse ülepeakaela ja vanemad ei olegi vastu. Siis tuleb revolutsioon ja nad põgenevad Eestisse.

Loe edasi Jaan Kaplinski Vene viltide ja Hiina puhvaikaga Eesti talves →