Avapilt esimese Koguja raamatu esitluselt 2010.astal Linnateatris.

Andrus Vaarik

Margus Mikomägi on professionaalne intrervjueerija. Mina olen professionaalne intervjueeritav. Seekord, Marguse juubeli puhul, on osad vahetuses. Oleme mõlemad oma ebamugavustsoonis. Mul on kabuhirm, Marguse poolt tajun sõbralikku kaastunnet.

Margus, mis on intervjuu tegemisel kõige keerulisem?

Kõige keerulisem … Ikkagi see, et sa saaksid inimesega rääkida, mitte et sa esitad küsimuse ja tema vastab, siis järgmise küsimuse ja tema vastab. Kõige lihtsam oleks ju, et ma valmistan ette kümme küsimust, ei kuula sind, lihtsalt küsin üksteise järel neid küsimusi. Sa võib-olla räägid mingi eriti huvitava jutu mulle, aga ma ei kuula, salvestan selle, ja küsin järgmise küsimuse.

Kõige tähtsam on kuulamine. Sa ju ka kuulad publikut?

Püüan tajuda küll.

Eks ole. Täpselt samuti peab püüdma intervjueeritavat tajuda. Mis ta tegelikult mõtleb? Miks ta seda ütleb? Mida ta tegelikult öelda tahab? Mida ta ütlemata jättis? Püüad kaasa mõelda. Tema loogikast aru saada. Lähed tema pea sisse.

See on ju nagu rolli tegemine näitlejal.

Täpselt.

Ja edasi on intervjuu tegemine juba nagu lavastamine. Sul on materjal käes. Ja siis on sul õigus tõsta see jutt siit lõpust hoopis algusesse. Monteerida seda. Vaatad, et siin ta rääkis juttu, mida hästi suure mõttega peab lugema, ja nüüd peab puhkama. Nii … laseme tal siin nüüd lobiseda, sest ta ju lobiseb ka … aga see on jälle nii hea mõte, see ei tohi ära kaduda, vaid tuleb mingi nipiga esile tõsta.

Intervjueeritava mõtted peavad jõudma lugejani, kellele need võivad ka vastu hakata. Ta võib öelda, et see ei ole nii, aga ta mõtles kaasa.

Vahel tuleb teha intervjuu inimesega, kellega oma vabast tahtest ei läheks kokku saama. Aga tead, mis on kihvt. Siis ma mõtlen ta enda jaoks sümpaatseks. Ma ju pean temast aru saama. Me peame kokku saama. Ja kui see inimene siis tõesti avaneb ja hakkab rääkima, siis tuleb alati hästi välja. Kui süveneda, muutub iga inimene tähelepanuväärseks.

Näiteks oli mul vaja intervjueerida Igor Volket. Ufoloogi. Mõtlesin: no mida, miks? Aga nii huvitav oli temaga, nii huvitav! Arukas, normaalne. Natuke liiga palju tahtis teadlane olla, aga las ta tahtis. See oli tema, tema tahtis.

Ma tegin intervjuu ka ühe kombaineriga, kes ei kuulu nomenklatuuri, ei taha nähtaval olla, lihtsalt elab oma elu. Ja järsku avastasin mehe, kes lõpetab oma mõtteid. „Selle asjaga on nii.“ Punkt. Kõik. Mitte kolm punkti. Kui terve inimene! Mina tihtipeale mingit arvamuslugu kirjutades ikka panen kolm punkti, et mõelge edasi, mina ka mõtlen. Lõpetust lihtsalt ei ole. Ja ma tean seda ka, et mitte veel ei ole, vaid ei tule ka kunagi.

***

Intervjueerimishirm annab pisut järele, kui saan aru, et ajakirjaniku ja näitleja töö on sarnasemad, kui ma arvata oskasin. Margus teeb veel kohvi. Tore on juttu ajada. Aga ma pean selle kena õhtu ju väärikaks juubelijutuks vormistama. Kurat!

***

Kumb sulle olulisem on, protsess või resultaat?

Protsess. Aga praegune aeg on resultaadiaeg – sa pead kogu aeg üha kõrgemale hüppama. Me oleme kõik, elukutsest sõltumata, oma töö orjad, oma tegemise orjad. Tegemine on tähtis, olemine on jube raske. Selle äraõppimisega ma, Andrus, praegu tegelengi.

Aga loed ajakirjanikuna raamatut ja tahad ikka teistele ka öelda, et see on hea. Või vaatad filmi ja tahad öelda, et seda filmi nüüd kindlasti vaadake. Viimati mind vaimustas Eeva Mägi „Mo Papa“. Ei olnud sihuke popfilm, kunst ikka. Käisin kinos ja samal õhtul helistasin režissöör Eeva Mägile, et ma tahan teiega rääkida, saame tuttavaks, mina olen Margus Mikomägi, tahan rääkida sellest filmist. Ja kohe klappis.

Minuga juhtus see pärast Tanel Toomi „Tõde ja õigust“. Kellele helistada? Taneli numbrit mul ei olnud. Maiken Schmidt! Kiitsin ja tänasin Krõõda eest. Priit Võigemast! Tema Pearu geniaalseks kuulutamine mõjus vist lausa armuavaldusena. Mida vanemaks saad, seda pentsikumalt su vaimustus avaldub. Sulle nii meeldib, et sulle meeldib. Seda juhtub ju järjest harvemini.

See on vägev. Ütlesid, et lõid nagu Võigemastile külge. Mul tekkis Eeva Mägiga täpselt seesama tunne, kui ma rääkisin talle, et ma vaatasin filmi ja mul tekkis tahtmine tema filmis vana mehena tantsida noore naisega sellises pikas kümneminutilises kaadris … Ainult tantsida. Ja tantsida aeglaselt. Ja äkki mõtlesin, et nüüd ma ju räägin Eevale, et võtku mind oma filmi.

See on targasti seatud, et ajapikku vaimustumisvõime, elamustejanu ja eluhuvi raugevad, et me enne lahkumist rahuldamatusest ei kisendaks.

Ma alati tõeliselt imestan, kui ma puutun kokku Peeter Volkonskiga, kes on kõigest huvitatud. Kuni kollase ajakirjanduseni välja. Ma küsin: kuidas sa seda jampsi loed, Peeter, sina, intelligent. Ja ta vastab: nii kuradi huvitav on ja nii naljakas, Margus. Ta on huvitatud kõigest – muusikast, teatrist, kinost, kirjandusest, ja vaimustusega. Ta ei tee inimestel vahet, suhtleb kõikvõimalikega. See on vist aristokraatide värk.

***

Istume vaikselt ja mõtleme, kas me oleme vanaduseks valmis. Tähendab, mina mõtlen. Margus tundub vananemisega hästi hakkama saavat. Ma olen kaks aastat noorem, mul on veel natuke aega mõelda.

***

Oled palju nekrolooge kirjutanud.

Ma ju kirjutan inimestest, kellega olen kokku puutunud. Katsun leida sellest kokkupuutest minu jaoks kõige eredama ja selle esile tuua, iseloomustada niiviisi lahkunud inimest.

Et mida ta andis maailmale või eesti rahvale või kultuurile või sinule?

See on kõik koos. Ikka läbi iseenda.

Elu on minu vastu hea olnud. Kui ma suure ringiga jälle Raplasse tagasi jõudsin, olles Jaan Toominga Ugalas näitleja olnud, siis kümme aastat Saaremaal metsavahina iseenda peremees ja Rakvere teatri segase aja osaline, leidis mind üles Andres Ehin. Koos abikaasa Lyga kutsusid nad mind oma luule- ja raamatukoguõhtutele luuletusi lugema. Andrese kõrval olemine oli ikka hästi õpetlik, kuigi ta ei olnud üldse õpetaja. See hoidis mind väga elus.

Kui Andres suri, kirjutasid temast Jaan Kaplinski ja Marju Lauristin ja Valdur Mikita. Lugedes sain aru, et nad kõik kirjutavad iseendast, oma kokkupuudetest Andresega ja tunnetest, mida Andres neis tekitas. See andis mulle julguse läbi iseenda peegeldada seda inimest, kellest ma kirjutan.

Mulle on ette heidetud, et kirjutan kõiki lugusid iseendast. Aga kes vaatab etendust? Margus Mikomägi vaatab etendust. Kelle mõtteid ma siis veel saaksin kirja panna?

Nende järelehüüete puhul ma väga arvestan oma esimest reaktsiooni, kui mulle tuleb teade, et inimene on surnud – kuidas see mulle mõjub siis. Ma väga mäletan, kuidas Jüri Aarma ootamatult suri. Ma olin maal, tuul puhus ja õunapuud lõpetasid õitsemist, tuulehood heitsid neid valgeid õieehmeid. Kujund missugune! Seda ei mõtle välja. Kui mõtleks välja, oleks labane.

Kui Ita Ever suri, siis … nüüd ei saa enam lille nime öelda … Mul oli sinine lillepeenar, veel kadunud ema istutatud … Viio! Mis sinine lillepeenar meil on seal kuuri juures, kus praegu linnud söövad?

***

Korteri salapärasest hämararusest ilmub ootamatult Marguse elukaaslane Viio Aitsam kui kaunis majahaldjas.

„Käoking“

Ja haihtub sama märkamatult.

***

Käoking muidugi. Ja saad aru, ma olin jälle maal, kui keegi helistas ning ütles, et Ita Ever on surnud. Ja siis oli see käokinga peenar seal täies ilus ja õites ja ma mõtlesin, et, Ita, ma kingin selle sulle. Ja siis nad tahtsid, et ma kirjutaksin. Ja ma hakkasin mõtlema, et ma kingin ju kõige mürgisemad lilled. Aga siis suutsin ma selle nii kirja panna, et see oli õigustatud.

Kõik sünnib ikka kuidagi tunnetuse pealt. See ei ole, et mõtled välja, et istud ja nuputad, kuidas ma seda nüüd teeks või alustaks. Hoopis võtad oma emotsiooni, pisar tuleb silma, vaatad seda lillepeenart ja mõtled, et ma kingiks selle. Mõtlemata, et see on käoking, mis mürgitab kuningaid ja kuningannasid.

Milline sinu nekroloog võiks olla?

No, kus on küsimus … Ma ei tea.

Mida sa oled hästi teinud?

Paus.

Veel üks paus.

Ennast kiitmast ma ei …

Margus, meil on loetud aastad selleks jäänud. Maha võltshäbi!

Tead, mida ma olen hästi teinud … Et ma saan seitsekümmend ja mul tuleb selle puhul raamat. See on kuues Koguja Raamat ning ma panin selle nimeks „Koguja kuld“. Eriti ülbe.

Aasta tagasi kirjastajast sõbrapoiss ütles, et sul tuleb sünna, kas sa ei taha siis raamatut. Ma mõtlesin, et olgu siis viimane Koguja Raamat, panen oma ajakirjanduslikud asjad kokku ja „Kuld“ nimeks. Aga nüüd mõtlen siin sinuga koos – ja juba enne sinuga koosolemist –, et milleks seda edevuse laata vaja on. Ilus muidugi, kui sul on üks raamat, mille nimi on „Kuld“. Seal on neli osa: esseed, isikuintervjuud, arvustused ja siis ka järelehüüded.

Aasta tagasi ma veel väga tahtsin, aga nüüd mõtlen, et oli seda vaja. Seda tuleb esitleda, külalisi kutsuda. Aga siis mõtlen, et ma elan selle üle ja vaatame, mis siis saab …

***

„Vabandust, ma kogemata kuulsin seda küsimust.“

Võpatan. Mu kõrval seisab Viio. Ta pidi tulema läbi seina.

„Ta oskab väga hästi ehitada. Ta on meil aias ehitanud sada asja. Terve aed on pinke täis. Puitehitaja.“

***

Aga see, et ma oskan ehitada, see on Viiol nihuke, noh … Ehitamine on teistmoodi. Mulle meeldib oma kätega midagi teha. Aga tuleb ka ennast ette valmistada, et ühel hetkel sa ei jõua enam teha neid asju, mida sa oled harjunud tegema. Võtad ühe kepi, koorid teda, ja siis hakkad teda lihvima, niisama, lihtsalt kerge füüsiline tegevus, ja sa näed, kuidas ta läheb ilusaks, ja siis võid teda käte vahel veel poleerida ja siis ta läheb veel ilusamaks. Sellega petab ennast ära, ikkagi tegevus.

Aga need pingid … See oli puhas vajadus. Nüüd ma olen küll jõudsalt kilosid kaotanud. Aga siis … ma hakkasin aeda pinke ehitama, et saaksin ennast igale poole toetada, et istud ja siis lähed jälle edasi. Mul on seal mingi hektar ja nüüd kuskil kaksteist pinki. Kõik on erinevad. Ju nad ühel hetkel ära lagunevad, kui mind enam pole.

Tähtis on see, et sa näed tulemust. Näitleja ei näe tulemust. Ta võib ainul tunda, et on töö teinud, ent valmis, füüsiliselt valmis tulemust ei ole. Aga kui sa võtad pingi teha … vaatad, et ah niisegune laud … siis hakkad mõtlema, millised jalad tal võiksid olla, milline seljatugi … ja siis ta hakkab tekkima, ja keegi ei ütle, milline ta peab olema.

Margus, kumb on siis tähtsam, protsess või resultaat? Hakkasid oma pinke ehitama, et sul ülekaalulisena oleks piisavalt kohti, kuhu tagumik toetada, et linnulaulu kuulata ning päikeseloojangut ja käokingi imetleda. Said oma pingid valmis. Kena resultaat. Aga selle rassimisega kaotasid nii palju kilosid, et pinke polegi enam tarvis.

Jah.

Sa küsisid, mida ma olen head teinud. Kindlasti olen ma üsna palju metsa istutanud selle kümne aasta jooksul, mil ma metsavahina töötasin. Ma olen puid maha ka võtnud, aga istutanud olen ikka märkimisväärse hulga.

Nüüd, vanemas eas ma olen ehitanud kiviaedu enda juures maal. Sellega oli nii, et Viio tahtis kiviaeda ja mina ütlesin, et mina enam ei jaksa, ma ei jõua ja ei ole üldse võimalik. Kive ka ei ole. Jonnisin. Ühe kiviaia ma juba tegin, aga see oli nagu oli.

Aga see viimane kiviaed … Lasime ühest kivikangrust endale kivid tuua. Meie kandi kivid, mitte poest ostetud. Ei olnud Hiina kivid. Mõtlesin, et raha on, palkan mingid mehed, aga, noh, mingi jupi võiks ju ise teha. Hakkasin tegema, ja tead, istusin pingi peal, valisin, tegin, puhastasin, mängisin … ja valmis sain. Siin on nüüd tähtis see, et sain valmis. Selle üle ma olen, jah, uhke.

Kõik arvavad, et see aed on seal olnud juba sada aastat. Aga kiviaiaga on tore, et uut kiviaeda tegelikult ei olegi olemas. Nädala pärast on seal juba sammal ja oksad on peale kukkunud, vihm ja päike teevad oma töö. Aasta pärast on ta juba saja-aastane.

Mõtlen sellele, et Jumal näeb kõike. Aga miks ta mind peaks märkama? Aga minu kiviaed – see on ju palju vägevam! Ehk ta seda märkab.

Ma olen ikka vaielnud bioloogiaõpetajatega kui nad ütlevad, et kivid ei ole elus. Noh, teaduslikult see vist on õige ka. Minu jaoks on kivid elus. Mõni kivi ei taha kiviaias olla, ei taha selles kohas olla, kukub sealt kogu aeg alla. Aga paned selle kivi teise kohta, kuhu ta nagu üldse ei sobiks, ja sinna ta jääb ja seal ta tahab olla. See on ilus mäng. Ja annab meelerahu. Kahjuks said kivid nüüd otsa.

Meelerahu on tegu, tegevus. Lihtsalt niisama istuda on palju raskem. Kui sa suudad pilvede või vihma vaatamise mõelda tegevuseks, sinu tegevuseks, tähtsaks tegevuseks, siis on korras. See ongi meelerahu.

Laps suudab siia maailma tulles eristada värvidel vaid paari tooni, aga aastatega see võime areneb meeletult, elu lõpus suudame tajuda ühe värvi tuhandeid eri toone. Metsa lehte minek on juba aastaid minu jaoks rohelise värvi lõputute võimaluste pidu. Päikeseloojangut ma näeksin igal õhtul nagu esimest korda. Ma ei aimanud, et vananemisel on varuks selliseid ettekujutamatuid rõõme. Marju Lepajõe ütles, et kultuur peitub väikestes erisustes.

Jaa, see on jube täpne minu puhul ka. Ma tajun järsku korraks valgust, seda, kuidas valgus läheb pimeduseks. Seda klõksu, kui hele läheb hämaruseks. Jube kihvt. Seesama toonimuutus. Vahel ma istun maal ja ootan seda. Ja halb ilm ei häiri ka enam.

Ütlesid, et Jumal näeb su kiviaeda. Kas sulle on antud õnne usklik olla?

Ei ole. Õnnetuseks ei ole. Päris usklikud on õnnelikud inimesed, neil on lihtsam elada. Aga ma olen otsinud küll. Kõiksugu religioone nuusutanud.

Kui animismi võib religiooniks tembeldada, siis animist ma olen küll, sest ma usun, et loodus on elus. Usun hingestatud maailma. Tänapäeva teaduski ütleb, et on need tohutud võrgustikud, kes omavahel suhtlevad, need seeneniidistikud, mis ühendavad seda, mis on maa all ja maa peal. Ja millest meiegi oleme üks osa.

Sa oled oma olemasolemise rõõmu vist üles leidnud?

Ma arvan küll. Hommikul on natuke raskem. Praegu näiteks teeb hästi suurt rõõmu, et me sinuga niimoodi juttu ajame.

See süvendatult tuttavaks saamine annab lootust, et meist võivad sõbrad saada.

Aga äkki see süvendatult tuttavaks saamine on tegelikult ka ajakirjaniku intervjuutegemise eesmärk. Kõigiga ei saa. Intervjuu võib isegi hea tulla, aga kokku ei saa.

Aga neid päris kokkusaamisi on kindlasti rohkem?

Jaa.

„Me peame olema piisavalt sarnased, et saaksime suhelda, ja piisavalt erinevad, et oleks mõtet suhelda,“ ütles Juri Lotman. Algaja ajakirjanikuõpilasena olen ma mõistnud, et meie pealiskaudsel ja kaleidoskoopilisel ajal piisab inimesesse süveneda, ja sa saad enamasti aru, et ta on tore. Aitäh!

***

Kallistan Margust ja asutan lahkuma. Viio paneb mulle kaasa pitsa, mis unus söömata. Viio naeratab mulle.

Inimestesse peaks suhtuma nekroloogiliselt juba nende eluajal. Meil on kombeks nutta, et millest me küll oleme ilma jäänud. Pigem kiidame ja täname selle eest, mis meil on. Tekst jääks samaks. Margus teeb seda. Tal oleks otsekui sund tähele panna, tänada, kiita. Ta polekski nagu eestlane. Ta nagu poleks kuulnudki me rahvuslikku ürgtõde, et ükski heategu ei jää karistamata.

Õnne, tervist, jõudu ja jaksu, kallis Viio, Sulle Marguse juubeli puhul! Sinuta meil teda ei oleks.