Eesti teatri suurkuju, teatriuuendaja, lavastaja ja näitleja Jaan Tooming saadetakse viimsele teele täna Tartu Peetri kirikust. „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm,“ on maiselt lavalt 5. aprillil lahkunud Tooming öelnud. Ja lisanud: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“

Jaan, olin 1976. aastal, kui Vanemuises esietendus Sinu vahest kõige kuulsam lavastus „Põrgupõhja uus Vanapagan“, 20aastane. Vaid 10 aastat Sinust noorem, Jaan. Surmast ei teadnud ma siis veel suurt midagi. Küllap ei osanud mõelda ka apokalüpsisest, mille Sa selle lavastuse lõpus korraldasid.

Selles lavastuses Sa jätsid kõik surnud lavale elavate sekka edasi tegutsema. Tegid seda nii, et noor poiss, kes unistas armastusest ja näitlejaks saamisest, hakkas mõtlema, kui palju need, kes enam tagasi ei tule, me elavate tegemisi mõjutavad.

Nüüd ma juba tean, et kuni on surnutest mõtlejaid, seni on nad elus.

***

Päev päras Su lahkumist helistas me Ugala kunagine kolleeg ja tuletas meelde, kuidas Sa meile Viljandisse tõid näidendi Tiibeti 11. sajandi kuulsaimast luuletajast ja budismiõpetajast Milarepast. Linnart Mäll oli neid laule tõlkinud ja tema kutsusid Sa teatrisse loengut pidama. Kutsusid ka paljusid teisi teatrisse ja loengut pidama, näitlejatele – mõtelge.

Ja siis Sa laulsid eest ja meie järele: „Elu kaduv, varsti surm, vale endast pühi välja! Libekeelseid ära kuula, õpetajat usalda, sest aeg on käes, jah, on käes! Lõbudesse ära visku, pääsemise peale mõtle, sest aeg on käes, jah, aeg on käes.“

Miskipärast, miks, ma ei mäleta, aga see lugu publiku ette ei jõudnudki. Sõnad on meeles ja Sinu viisidki. Nüüd on neil minu jaoks veel suurem tähendus kui siis. Tänu Sulle kaasas nad on.

Jäid kuuekümnendatel alanud teatriuuenduse meestest peaaegu viimaseks mohikaanlaseks. Arvan, et need, kes tolle aja etendusi nägid, on kõike näinud. Ma ei arva, et seda öeldes üle pingutan. Iga uus on ju unustatud vana ja see oli helge aeg, kõik kunstid õitsesid.

***

Kui me viimane kord läinud sügisel kohtusime, siis Sa ootasid kevadet. Aasta tagasi mai esimestel päevadel küsisid minult: „Kas pääsud kohal? Mul rõdul askeldavad ja lendavad nagu nooled.“

Uku Masingul on luuletus „Valge laeva laul“ ja seal read: „Mõttedki muutuvad pääsusulgedega ehitud nooliks.“ Me laulsime seda terve Ugala teatriga Su lavastuses „Rahva sõda“. Mõtted kui nooled ja pruuniks põlenud silmad…

„Kaupo ja Lembitu“ proovis 2019. aastal olen üles kirjutanud Sinu öeldu: „Ainult idioot ei taha igavesse ellu.“ Ja sealsamas oled öelnud, et Sina lähed põrgu. Peast käis läbi, et selle Jürka juurde, kes Põrgupõhjal maa peal õndsust otsis. Müstik Sa olid!

Me tegime proove Eesti Rahva Muuseumis. See oli Sulle nii tähtis. Sa ütlesid seal, et teatris on teatrivaimud, ERMis on koos terve Eesti rahvas ja seal meie esivanemate vaimud. Ütlesid, et esivanemad tänavad meid südamest. Ja et kui näitleja usub endasse, mitte osasse, on ta diletant.

Me mängisime Su mõtte kohaselt esivanemate kojas esivanemate lugu. Otsisime – nagu Sinu lavastustes ikka – oma vaime koos ja eraldi.

***

Kui ma noore näitlejana Ugalas Sulle mingit oma armuvalu kurtma tulin, siis Sa plahvatasid: „Ma ei ole su isa ega õpetaja, ma olen lavastaja!“ Nüüd, kui ma kord juba vana mehena Su juures istusin, mõtlesin sellele tookord haiget teinud tõdemusele uuesti. Nüüd Sa ütlesid mulle, et oled terve elu olnud oma loomingulistes eneseotsingutes üksi.

Me rääkisime sõpradest. Ütlesid, et Sul pole kunagi sõpru olnud; et olid aktiivne suhtleja vaid siis, kui lavastasid. Kui oli lavastuse ettevalmistamise ja eneseharimise aeg, siis Sa suurt kellegagi ei sõbrustanud. Tõsi, Ugala ajal Sa paar korda proovisid meiega koos viina visata, olid rõõmus ja ülemeelik. Aga see ei hakanud sulle külge, tüütas ja ilmselt ka kulutas, nii et joomakaaslast Sust tõesti kellelegi ei saanud.

Ja sealsamas ERMi proovis ütlesid: „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.“ Oh kui mitu korda ma elu jooksul läksin Sinu juurest ära, arvasin isegi vahel, et olen targem. Ja oh kui mitu korda ristusid me teed ikka ja jälle. Kuni selle teadmiseni, et loetud tarkus tarkuseks, Sa olid – vaatamata sellele, et punnisid sildistamise vastu – inimeseks olemise ÕPETAJA.

***

Ütlesid Uku Masingu Eesti kõige targemaks meheks. See oli see, mis jäi kogu Sulle antud ajaks. Sinu „Põrgupõhja“ lavastuses oli sees kosmos ja argipäev. Seal oli tegev see kaval kurjus, mis ka praegust aega iseloomustab. Sa olid mitmeis asjus oma aja arusaamistest ees, oskasid kuni viimaste päevadeni näha kaugemale kui tavaline inimene.

1980. aastal tegime Viljandis Su juhtimisel Tartu Vanemuise rahvaga koostöös „Libahundimängu“, mida siis mängisime Tallinnas vabaõhumuuseumis. Olümpiamängude külalistele ja oma rahvale. See oli võimas, mu jaoks rokiväega rahvalauludest koosnev loits vabadusele. Sa juhtisid seda mängu ise, šamaanitrumm toeks ja hundinahk seljas.

Vaatamas käis ka Kaarel Ird, Vanemuise Vana Hirmus. Pärast pistis kõigile noortele tegijatele käe pihku ja ütles, et vaat see oli Kitzberg. Mis siis et selles mängus me autori teksti vist peaaegu ei kasutanudki, midagi ehk siiski retsiteerisime. „Hunt on vaba, teeb mis tahab. Ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab!“

Kui Sinuga kord olnust rääkisime, siis mulle ütlesid, et oleksid tahtnud rohkem Siberi väikerahvaid kohapeal uurimas käia, aga lavastamine sai tähtsamaks. Seda ka ütlesid, et Voldemar Panso õpetas teid näitlejaks ja näidelnud oleksid hea meelega rohkem. Sinu näitlemisest räägitaksegi tõesti vähem, kui Sinu loomingut meenutatakse. Aga sa olid moonduja ja selles mängus ei olnud sulle võrdset.

***

Sa meile elujõu ja suuruse näiteks kunagi seal Viljandis rääkisid raagus vanast kirsipuust, mis valgeid õisi kannab. Aeg-ajalt oli see igaviku kujund ka Su lavastustes.

Lembit Eelmäe laulis Su lavastuses „Veli Joonatan“ Ernst Enno sõnadega: „Joonatan, minu weli makas – weli makas – / Muide tapetuide man – tuide man – / Ta mul olli kõigekallim – kõigekallim – / Kõigekallim Joonatan – Joonatan. / Minu mure enne ei lõpe – enne ei lõpe – / Kui ma teda nätä saa – nätä saa – / Siis ma taha temä hauda – temä hauda – / Roosilillest ehitä – ehitä.“

Olgu muld sulle … seal Joonatanide maailmas…

JAAN TOOMING

• Sündis 28. märtsil 1946.
• Lõpetas 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu.
• 1968–1969 Eesti Riikliku Noorsooteatri näitleja.
• 1969–2009 Vanemuise näitleja ja lavastaja.
• 1979–1983 ühtlasi Ugala teatri peanäitejuht.
• 1972–1976 ja 1985–1989 juhendas koos Ülo Vilimaaga Vanemuise õppestuudiot, millest kasvas välja Tartu Lasteteater.
• 2005. aastal asutas teatri Sagar Sagitta.
• Lavastas ka Soomes ja Saksamaal.
• Lavastusi Eestis: „Laseb käele suud anda“ (1969); „Külvikuu“ (1972); „Väike Eyolf“ (1973); „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1976); „Veli Joonatan“ (1976); „Polonees 1945“ (1976); “Kauka jumal“ (1977); „Tõde ja õigus“ (1978); „Kihnu Jõnn“ (1980); „Libahundimäng“ (1980); „Jõgi voolab“ (1980); „Rahva sõda“ (1981); „Põhjas“ (1983); „Kuu“ (1986); „Mõrv katedraalis“ (1989); „Ma olen siin varem olnud“ (1991); „John Gabriel Borkman (1996); „Mäng Kalevala teemal“ (2005); „Hamlet“ (2017); „Kaupo ja Lembitu“ (2019); „Is(s)and“ (esietendub 13. aprillil Tartus Pauluse kiriku krüptis).
• On teinud mitmeid filme, sealhulgas „Värvilised unenäod“ ja „Põrgupõhja uus Vanapagan“.
• Avaldanud luulekogusid, esseesid, teatrikriitikat ja -memuaare.
• Suri 5. aprillil 2024.

Ilmus Maalehes. Fotod erakogust.