Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks

Lapsega on hirmus praegu Minskis tänavale minna. Rahulikud meeleavaldajad, petetud inimesed, tallavad meid ära,” ütleb 37aastane haritlane.

Ta on nõus rääkima vaid sellepärast, et tunneb mu sõpru ja teab mind varasemast. Usaldab, et ma ta juttu vahendades ei lisa ta ametit, haridust ja töökohta, nimest rääkimata. Anonüümsus on ainus tingimus, et ta räägiks. Ja selles soovis on vastuolusees, nagu Valgevene riigiski.

Küsisin eelmises Maalehes kuidagi nii, et kui palju peab olema inimesi üle 9 miljoni inimesega riigis, et riigipööre õnnestuks. Nüüd on meeleavaldused muutunud massiliseks. Internetis levib droonipilt, mis kinnitab, et see kriitiline mass on Valgevenes tänavatele tulnud. Vene üks tuntumaid teatraale, kuid koroonaisolatsioonis veetnud Oleg Lojevski ütleb ühe sõna, kui küsin, kuidas ta suhtub sellesse, mis sünnib Minskis ja Valgevenes: „Завидую.” Kadestan. Ta lisab rõhuga esimesel sõnal: „Meil oleks seda vaja!”

Ruth Kulbas, kes töötas Minskis Eesti peakonsulaadis aastatel 2003–2009, ütleb, et väga raske tunne on. Ütleb, et armastab valgevene inimesi. Oskab neid võrrelda Moskvas kohatud venelastega, kes pehmelt öeldes olid kahtlustavamad. Ruth nii ei ütle, ta on diplomaatilisem, aga valgevenelased ei pidanud eestlasi esimese hooga fašistideks.

„Olen vestelnud oma sõpradega, juba enne valimisi võeti inimesi lihtsalt tänavatel kinni, peksti, üritati niimoodi hirmutada. Kardan sõjalist konflikti Venemaa poolt. Väga raske tunne on.” Ruth Kalbus tuletab meelde üht varasemat meeleavaldust (2006), kui Silver Meikar ja Krister Paris tollaseid meeleavaldajaid õpetasid, kuidas vastu pidada, telke organiseerisid ja muud nõu võimudele vastuhakkamise kunsti kohta jagasid. Ka seda ütleb diplomaatilise kogemusega naine, et Valgevene oli tema seal olemise ajal väga suures infosulus. Kõike tsenseeriti. Nüüd on peale kasvanud uus põlvkond, internetipõlvkond, kes julgeb tahta ja vastu hakata.

Minski Maidan

Minskis elav, poliitiliselt haritud noor isa on selle suhtes, mis Minskis sünnib, üliirooniline. Tema veendunud jutu ainus nõrk koht on see, et ta ei taha esineda oma nime ja näoga. Olgu ta siis lugeja jaoks Igar: „Rahvas tänavatel ei saa millestki aru. Ainus, mis nad teavad, on loosung, et me oleme Lukašenko vastu. Ära on tüüdanud, mingu minema!” Kui talle seletan, et neil puudub sõnavabadus, küsib mees minult: „Millise sõna vabadust pole? Jah, meil on olemas riiklik propaganda, aga vähemalt viimased viis aastat on sõnavabadus selline, et seda saab lugeda igalt tänavapostilt. Seda, et me rääkida ei või, on lihtsalt naljakas kuulda.”

Igar räägib, et neil toimub tavaline kodanlik riigipööre. Et üks kamp protestib teise vastu. Kuhu see välja viib, ei ole selge. „Kui jääb Lukašenka, siis ilmselt peetakse seal üleval mingit nõu ja tehakse muutusi. Kui peale jääb opositsioon, siis taas peetakse nõu ja liigutakse teises suunas.”

Haritlane Igar küsib minult, kas ma tean, kus riigis peale riigipööret sai parem. Pakun, et meil Eestis. Ütlen, et teatud mõttes, mingite mööndustega muidugi, on nii siiamaani.

„Kas Venemaal on parem? Ei. Moldaavias? Ei. Armeenias? Ei. Gruusias? Ei. Kirgiisias? Ei. Ukrainas… Mõelda võiks sellele, mille poolest riigipööre erineb revolutsioonist,” soovitab mees, et tekiks võrdluspilt.

Mu vestluskaaslane rõhutab, et tänavale tulnutel ja streikijatel pole mingeid majanduslikke nõudmisi. Poliitilisi ka ei ole. „Vabastage poliitvangid ja teeme uued presidendi valimised… Mis saab ökonoomikast? Mis saab armeest? Mis saab meditsiinist? Mis me teeme haridusega? Mingit programmi ei ole.” Ta nimetab meeleavaldajaid tüüpilisteks pettuse ohvriteks. „Kahuriliha. Mul ei ole erilist põhjust Aleksandr Lukašenkale millegipärast tänulik olla. Aga ma ei usu, et see, kui riigi omandus – 30–40% –erastatakse, midagi riigis paremaks teeks.” Kokkuvõttes ei oota mu anonüümseks jääda sooviv Minski jutukaaslane muutustelt mitte midagi head, mingu siis nii või naa.

Peame harjuma elama teistmoodi

Proovin helistada Valgevene Nobeli preemia laureaadist kirjanikule Svetlana Aleksijevitšile. Üks numbritest tema hiljuti Eestis jagatud visiitkaardilt laseb operaatoril öelda, et see pole kasutusel. Teine annab veidrat kutsuvat tooni. Toon on kuidagi kummaline ja lühike. Mind selles helistamises nõustanud mees kinnitab mu kahtlusi, et kuulsa kirjaniku numbrid võivad olla Valgevene võimude poolt isoleeritud.

Õnneks ei ole blokeeritud mu vanade sõprade telefon. Kunstiteadlasest Irina ütleb, et neil tõesti ei olnud kolm päeva internetti, 11. augustil tuli see tagasi. Irina on väga valgevenelane, nõnda, et ta kohe jutu hakatuseks ütleb, et loodab: kõik laheneb parimal moel. „Alguses oli ikka väga hirmus. Kogu öö pasundasid autod, lõhkesid valgusgranaadid… Kõige hirmsam on, et otseselt kannatasid väga paljud noored ja ka vanad inimesed. Ma lausa tahtsin minna meelt avaldama vägivalla vastu, aga Dima ei lubanud. See on ohtlik.” Ira ütleb, et nad täna – ajame juttu esmaspäeva õhtul – käisid väljas poes. Aga vajaduseta linna peale nad veel ei lähe.

„Koroonaviiruse on kõik siin unustanud. Keegi ei käi maskides ja uutest haigestunutest pole ka midagi kuulda.”

Kunstnikust Dima pisut muretseb oma tudengite pärast, kes sellel aastal ülikooli lõpetasid. Ira ütleb, et need diplomandid on vaimustavad. „Puhtad siirad noored romantikud. Katsume nendega ühendust saada.”

Pandeemia ja see, mis praegu toimub Valgevenes, on pannud mu sõbrad mõtlema, et tuleb harjuda elama teistmoodi. Ja üks teistmoodi on, et meil pole võimalust teineteisele külla sõita. „Sellega, et me ei saa Eestisse ja sina Minski, sellega võib harjuda, aga see on muidugi kurb,” ütleb Irina ja lisab: „Peaasi, et vene väed meie maale ei siseneks. See oleks Valgevene lõpp. Muu elame üle.”

Professorist kunstnik Dima kinnitab, et varem või hiljem „see jama lõpeb”: „Halb on see, et stabiilsus kaob ja seda kindlasti pikaks ajaks. Meil Valgevenes, nii imelik, kui see ka ei tundu, oli majanduslik stabiilsus olemas. Kedagi see ei rahuldanud. Ja kui jamad lõpevad, saame kokku ja räägime silmast silma.” Dima üliõpilaste diplomitööde näitus avatakse oktoobrikuus ja sinna ta mind kutsub.

Eraldi:

Moskvas elav näitleja Julia Aug: „Me jälgime seda, mis Valgevenes sünnib, suure tähelepanu ja lootusega. Mõttes toetame neid. Nende käitumine ja julgus vaimustab.

Ka meil Venemaal on see hirm, et meie sõjavägi läheb Valgevenesse. Ma väga loodan, et Putin seda ei tee. Liiga ilmne on see, et valgevene rahvas on Lukašenka vastu. Loodan väga, et Putin saab ka sellest aru ja usub, et suudab kokku leppida ka teise presidendiga. Loen Kremli pressiteateid ja ka Kremli-sõbralike kanalite omi. Ka nemad seal võtavad Lukašenka vastu sõna. Peab lootma parimat. Igatsen väga Eesti järele.”

Ilmus Maalehes. Pildid FB seinalt.

One thought on “Valgevenlaste palve: et vene väed ei siseneks”

  1. Sovokkide vaade on enamasti ikka selline, et vabadust on nende jaoks alati piisavalt, stabiilne viletsus on parem kui avatud majandus, ninaesine on olemas, peremees on parem kui demokraatia jne. Tänavatel on väga palju intelligentseid inimesi ja nemad on küsimustele andnud adekvaatseid vastuseid, nende pähe kuidagi ei mahu, et võimur on otsustanud rahvale valimatult nuuti anda ja siis karja edasi valitseda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga