Helilooja Alo Põldmäe teeb rahvusliku klaveriga arheoloogi tööd

Helilooja Alo Põldmäe sai mõtte uurida Eestis ehitatud klavereid ja asutada rahvusliku klaveri muuseum 1998. aastal Saksamaal, kui luges seal värskest klaverileksikonist, nagu valmistataks Estonia klavereid Moskvas.

Alo Põldmäe oma vanaisa Aleksander Krimmi majas Kadrinas, mis nüüd kasutusel suvekoduna. Pildil on (vasakult) austria klaver “Heizman”, eesti pianiino “Heine” ja Peterburi tiibklaver “Schröder”. Käes hoiab Põldmäe Kolga-Jaani kandi talumehe poolt heinahangu harust valmistatud klaveri häälestamise võtit. Pildistas Sven Arbet

Heliloojast muuseumientusiasti Alo Põldmäe tänaseks omandatud teadmistele tuginedes saame rääkida sellest, et klavereid on Eestis tehtud seitsmes linnas: Tallinnas, Tartus, Kuressaares, Narvas, Valgas, Otepääl ja Pärnus. Eesti klaverimeistrite valmistatud erineva nimetusega klavereid oskab Põldmäe üles lugeda 95 ja ta avastab neid üha juurde. 2000. aastal oli andmeid 44-st eesti klaverist – 20 aastaga on lisandunud enam kui pooled. Eesti klaveriehitus onn241 aastane. Seda on uhke teada.

Teie kirjutatud-koostatud on raamat „Eesti klaver” (2016). Seal jääb kõige muu hulgas silma klaverite esteetiline kaunis kujundus, tänases mõistes disain.

Klaveridisain on tähtis olnud kõigil aegadel, ka eesti klaverite puhul. Klaver pannakse alati ruumis tähtsale kohale, nii lossides kui taludes, ta on igal pool ehteks. Ta on tarbeese ja ka ehe. Ehe on ju eesti keeles ka ehtne, puhas peenralt võetud toit… Eriti pianiinodele annavad palju ehedust esipaneelide ornamendid ja küünlalühtrid.

Ühel hetkel, kui polnud enam raha klaverinäituste eest maksta, mõtlesin, et teen pianiinode esipaneelide, nende mustrite näituse. On olnud klaveritoolide ja noodipultide näitused. Praktiliselt kõigil viieteistkümnel Eesti Vabariigis enne sõda valmistatud klaveril esineb kujunduselemendina ovaalne, juugendlik Päike. See justkui kinnitab meie klaveriehituse selle perioodi päikselist poolt.

1950. aastatel tuli mööblitööstusse moevooluna uuendus, et peavad olema sirged pinnad. Ornamendid visati kõrvale, see uuendus laienes ka Eestis valmistama hakatud pianiinodele, Estoniale Tallinnas ja Vanemuisele Tartus. Siiski – olen jälile saanud, et üks väike erandpartii Vanemuise pianiinosid tehti meie laulujumal Vanemuise bareljeefiga. Muuseumile pole sellist pilli veel õnnestunud hankida.

Te teete detektiivi tööd.

Ma ise olen seda nimetanud arheoloogi tööks. Kui piltlikult öelda, siis nii kui labida mulda löön, võib tulla avastus. See näitab, kui vähe on meie klaverimaailma uuritud. Tegelen avastamata maailmaga.

Milline on viimane avastus?

Üks viimaseid oli klaveri leidmine, mida olen otsinud aastast 2000. See on helilooja ja pianist Artur Lembale Peterburi konservatooriumi kuldmedaliga lõpetamise puhul 1908 kingitud kontsertklaver Schröder. Firma Schröderil oli ilus žest, et kes lõpetab klaveri eriala kuldmedaliga, saab kontsertklaveri. Ja Lemba oli väljapaistev, eriti pianistina. Ta opteerus 1920 Eestisse ja võttis klaveri kaasa. Ja alles hiljutise Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva paiku juhtis pianist Lauri Väinmaa mu tähelepanu ühele Krossi novellile (Süit kolmele klaverile või ehk siiski ainult kahele), kus tegelaseks just sama klaver. Tuli välja, et Kross on olnud selle klaveri omanik. Sain pilli praegusele omanikule jälile ja pean temaga läbirääkimisi.

Milline on kõige viimane muuseumisse jõudnud klaver?

Margarita Voitese annetatud tiibklaver J. Moritz. On suur au omada klaverit, mis on olnud nii väljapaistva laulja muusikaliseks partneriks. Klaver on valmistatud Tartus 19. sajandi lõpus. Otsekeelestusega pill näitab, et see on tehtud varem kui 1880.

Kõik meie klaverimuuseumi pillid on annetatud, sest muuseumil eelarvet ei ole. Kui peaksime klaverid ostma, siis jääks kogu täienemine raha taha pidama. Klaverite transpordi oleme sageli niikuinii omast taskust maksnud.

Millal muuseumi asutasite?

Sihtasutusena 2005. aastal. Aastat neli hiljem saime Helme vallalt (tolleaegne vallavanem Tarmo Tamm) kasutusloa Helme mõisale. Klaverimuuseum oleks saanud selle omanikuks tasuta, kui oleksime mõisahoone ära renoveerinud. Taotlesime selleks EASilt raha. Kokku sai projektiks kokku kirjutatud viis mappi tekste, kulutasime sellele palju vaeva ja raha. Sattusime sellisesse rahakoti jagamise meetmesse, kus ühes pundis oli 127 projekti. Klaverimuuseum raha ei saanud. Toetati vaid kuut projekti, millest suure osa sai Lottemaa. Mõtelda, missuguse kuhja mappe valmistasid ette 127 taotlejat kokku! Toetusest ilmajäämine oli meile ja meid toetanud Helme vallale suur tagasilöök.

Kas see pole paradoksaalne, et muuseumi ennast pole veel avatud, aga on avatud Ernst Hiisi nimeline muuseumi filiaal?

Nii see on ja see asub aastast 2013 Tartu külje all Luunjas, Ernst Hiisi sünnikohas. Sealse Kultuuri- ja Vabaajakeskuse saali näitusel on väljas Ernst Hiisi eri aegadel Peterburis, Tartus, Tallinnas ja Riias valmistatud pillimudelid – Astron, Ihse, Diederichs Frére, Ihse-Sprenk, Becker, Riga. Ja veel – kaks tema õpetaja Robert Rathke valmistatud pilli. Kokku 15 klaverit. Väljapanekut täiendavad suureformaadilised fotod E. Hiisi tegevusest. Siinkohal suur kummardus Luunja valla- ja kultuurijuhtidele (Aare Anderson ja Kadi Kalmus) omakandi suurmeeste mälestuse väärtustamise eest.

Klaverimuuseum on tegelikult rahvusliku klaveri muuseum?

See nimi on pandud teadlikult. Muuseume, millised koguvad klavereid on maailmas jalaga segada. Nende kogutavate pillide geograafia on ülemaailmne. Kuid muuseume, kus rõhuasetus on omamaisel, rahvuslikul klaveril, on vähe. Igatahes inglise keeles kõlab rahvusliku rõhutamine elegantselt – Estonian National Piano Museum.

Muusemi üks kuraator on kunstikoguja Jaan Manitski?

Kui moodustasime muuseumi kuratooriumi, kutsusime sinna tõesti ärimees Jaan Manitski, kelle Viinistu kunstimuuseumi loomine on olnud meie muuseumile eeskujuks. Esimene kokkusaamine Manitskiga oli Olümpia hotelli kohvikus. Tegin talle ettepaneku tulla kuratooriumisse. Manitski oli lõpuks ka nõus, veensin ta ära, et oleks nõustajaks ja moraalseks toeks. Aga ta esimene küsimus oli, et kas poleks parem mõte mõne vähem kaaluva asja muuseum teha – „te, härra Põldmäe, oleksite võinud näiteks flöödimuuseumi teha”. Kui kümme flööti mahuks kohvrisse, siis kümne klaveriga – vaat kui suur probleem! See oli Manitski huumor.

Tõepoolest, põhikulu, mis klaverinäituste korraldamisega (ca 18 – 25 pilli) kaasneb, läheb transpordile. Mitu tuhat eurot, kohaletoomine ja äraviimine. Kui kuskilt raha küsid, siis heal juhul antakse toomise jaoks, aga seda, et pillid ka tagasi viia, tuleb kombineerida.

Kumb Eestis oli enne, koduorelite või klaverite tegemine?

Klaverit hakati Eestis valmistama 1779. Koduorelite aeg tuli alles 19. sajandi algul. Ja nagu pilli nimi ise ütleb, neid valmistati eelkõige kodude jaoks, talutared kaasa arvatud. Seni valmistati suuri oreleid, mängimiseks kirikutes. Koduorelite ja klaverite levik seostus otseselt pärisorjusest vabanemisega, koolivõrgu arenguga ning muusikahariduse edendamisega. Alates 19. sajandi keskpaigast mõjutas enamikku asju rahvuslik ärkamisaeg. Selle lainel arenes 19. lõpuks välja rida märkimisväärse tasemega omamaiseid klaverimeistreid. Koduorelite ehitusbuum nihkus veel 20. sajandi algussegi.

Millal massiline klaveriehitus Eestisse jõudis?

Alates 19. sajandi lõpukümnendist toimus järsk omamaise klaveritootmise kasv. Siis hakkasid paljud eesti meistrid minema õppima ja töötama klaveriehituse alal Peterburisse. Massiliseks võib eesti klaveriehitust nimetada pärast 1917. aasta revolutsiooni kui ligi 50 eesti klaverimeistrit opteerusid Eestisse ja terve rida neist avas siin oma klaveritöökojad.

Aga see esimene Eestis valmistatud klaver 1779. aastal?

Selle tegi Tallinnas Breemenist tulnud saksa meister Johann Friedrich Gräbner. Seega on Eesti klaveriehitus 241 aastat vana. Esimesed pillid olid haamerklaverid. Tolle aja pillimeistrid olid väga laia profiiliga. Nii valmistas Gräbner lisaks klaveritele veel klavikorde, klavessiine, portatiivoreleid, lautosid ja harfe.

Millal eestlased klaverimeistriteks said?

Esimesed neist olid tegevad juba 19. sajandi algul, aga neil olid saksa nimed.

Teil on oma register. Kui palju seal on eestlaste tehtud erinevaid klaverimarke?

Seal on 95 erinevat Eesti klaverit. Neist kahel kolmandikul on saksa perekonnanimed, kuigi paljud neist olid eestlased. Eestlastele nimede andjad olid ju parunid ja perekonnanimi tuletati sageli talunimest. Vahel jagasid parunid ka saksa nimesid, mõni tahtis kindlasti ise saksikut nime. Praegu on nii, miks mitte ka tollal. Kui võimalus oli, võeti saksa nimi. Ja mis sakslastel sai saksastamise vastu olla.

Näiteks Carl Krug, kelle 1809 valmistatud tahvelklaver on meil muuseumis olemas. Nimi on saksa oma, aga selle taga on eestlane. Tol ajal olid ka paljud kultuuritegelased saksa nimedega. Kasvõi Kreutzwald, Faehlmann, Jakobson, Jannsen, Hermann, Hurt jne. Sama oli klaverimeistritega.

Klaverimeistrid sõjaeelses Eesti Vabariigis?

1930. aastate lõpul oli Eestis üheaegselt tegutsemas 15 klaveritöökoda, neist 8 Tartus, 6 Tallinnas ja 1 Kuressaares. Mõned neist olid väiksed töökojad, millede toodang oli paarkümmend pilli, suuremad, vabriku mõõtu töökojad tootsid sadu pille (näiteks Astron 832 klaverit).

Kokku on meie klaveriehituse ajaloo jooksul tehtud klavereid kuues linnas. Alles hiljuti lisandus neile seitsmeski – Otepää. Seal tegi Karuse-nimeline mees pianiinosid. Olen ühe sellise välja raalinud ja see ootab lähemat uurimist. Varem teadsin Karuse-nimelist orelimeistrit Otepääl, aga et ta tegi ka klavereid, see selgus alles paar aastat tagasi.

Palju siis ikkagi on teada teil klaverimeistreid ja nende valmistatud erinevaid klavereid?

Teada on 95 erinevat eesti klaverimarki, meistrite arv on väiksem, ca 84, kuna mitmed meistrid on eri aegadel valmistanud mitmeid erinevate nimedega klavereid.

Seega neid lisandub?

Jah, nii see on, igal aastal saan registrisse juurde 2–3 uut klaveri nime, milliseid ei ole seni annaalidesse kantud. Neid lisandub isegi Eesti Vabariigi esimestesse aastakümnetesse. Alles hiljuti tuli Tartus välja klaver nimega Union. Ja kahe nädala-tagune uudis – tiibklaver Salomaa, meistriks Ilmar Salomaa ja sellise klaveri annetab muuseumile viiuldaja Jaak Sepp.

Kus Eesti klaverimeistrid õppisid?

Peterburi oli väga rahvusvaheline linn, seal töötasid maailmamastaabis klaverimeistrid – Becker, Schröder, Diederichs, Lichtenthal ja nende juures õppisidki meie meistrid. Näiteks Eesti kõige kuulsam klaverimeister Ernst Hiis, kelle tehtud on ka Estonia klaver, õppis Lichtenthali ja Jakob Beckeri juures. Becker oli nii kuulus nimi, et kui Ernst Hiisil 1930. aastatel äri omanimeliste pillidega ei läinud, tegi ta partii Beckeri-nimelisi klavereid ja sai selliselt taas järje peale. On dokumendid, mille järgi Ernst Hiis – kui ma ei eksi, siis 1934. aastal – müüs seitse Beckeri-nimelist klaverit Palestiinasse.

Kuna väga suur osa eestlasi said oma klaveriehituse oskused Peterburis, siis võib julgelt öelda, et Peterburi oli eesti klaveriehituse häll. See kõlab minu jaoks väga hästi, mis siis, et poliitiliselt ehk ebakorrektselt. Tahaksin teha sellise nimega klaverinäituse.

Kui tähtis on klaver helilooja jaoks?

On ülitähtis. Ilma klaverita on väga raske ette kujutada, kuidas kõik helid kokku kõlavad. Klaveril mängides tekib loodavast teosest esimene kujutlus. Praegu saab seda muidugi teha ka arvuti abil.

Mõnedel heliloojatel on võime luua ka ilma klaverita. Näiteks helilooja Eino Tamberg suutis orkestripartituuri luua peas, ilma klaverita. Tekkis pilt, mille ta otse üles kirjutas. Selle nähtuse kirjeldust olen aastakümneid tagasi otse heliloojalt endalt kuulnud.

Klaver on olnud kahtlemata suurim abimees muusika rahva sekka minemisel, eriti 19. sajandi lõpukünmendeil ja 20. sajandi alguses.

Kui palju teie klaverimuuseumis on klavereid, millel on nimi taga, et see pill kuulus sellele ja sellele Eesti suurkujule?

Selliseid pille on oma kakskümmend. Siit tuleb täiendus rõhuasetusele – rahvuslik. Et kogume eelkõige eesti meistrite pillid, aga ka Eesti tuntud tegelastele kuulunud klavereid. Need võivad mõnigi kord olla teistes maades valmistatud – Venemaal, Saksamaal, Austrias, Poolas või Prantsusmaal.

Näiteks?

Tartus Jaani kiriku torni oleme välja pannud seitse klaverit. See oli omaette ettevõtmine paar aastat tagasi. Ajasime kraana kirikusse sisse ja see tõstis klaverid 10 meetri kõrgusele orelirõdule. Seal on Rudolf Tobiasele kuulunud tiibklaver Stehling. Seal on Tartu ülikooli rektorile, peapiiskop Johan Kõpule kuulunud Beckeri firma tiibklaver, mille kinkis muuseumile Kõpu lapselaps Mari Kõpp. Klaver on kasutusel kontsertpillina. Seal on veel helilooja Miina Härmaga seotud pianiino ja klaverimeister Artur Kurmeti valmistatud portatiivne tiibklaver.

Kust selline mõte?

Kadri Voorand soovis Jaani kiriku tornis teha kontserti ja seal ei olnud klaverit. Siis meie poole pöördutigi. Hea mõte, kuid seadsin tingimuse, et sinna tuleb ka teiste klaverite väljapanek, harulduste alaline väljapanek. Nii läkski.

Aga meil on ka näiteks soome-eesti kirjanik Aino Kallasele kuulunud tiibklaver. On tiibklaver Bechstein, mis seotud eestlasest vene keisrite ihuarsti Philipp Karelliga. Selle annetas muuseumile teatrikunstnik Mari-Liis Küla poeg Ivar Ojalo.

See klaverimuuseumi mõte…

… see sai alguse sellest, et olles Saksamaal Lüübekis leidsin ühe klaverite 1998. aastal välja antud leksikoni, milles olid andmed maailma ca 12 000 klaveritööstuse kohta. Ka Eesti esimese vabariigi aegsete klaverite ja muidugi Estonia kohta. Aga Estonia klaveri taga oli märge, et vabrik asub „Moscau. Russland”. See tekitas minus trotsi, et tuleb maailmale teada anda ja tõestada, et Eesti on suur klaveritegijate maa. 2000. aastal korraldasin Teatri- ja Muusikamuuseumi egiidi all Eesti Kontserdi ruumides esimese Eesti klaverite näituse. Väljas oli 25 erinevat eesti klaverit. Sellise näituse tegemine lisas klaverite uurimisele hoogu kõvasti juurde.

Estonia klaver?

Estonia klaverivabrik oma toodanguga on üks väheseid Põhja regioonis, kes on oma klaveritootmise säilitanud ja positsioone isegi kindlustanud. Siin on väljapaistvat tegevust arendanud vabriku omanik, pianist Indrek Laul.

Estonia klaver on olnud ja on jätkuvalt eesti klaveriehituse lipulaev. Sellise nähtuse olemasolu üle võime vaid rõõmu ja uhkust tunda.

Kui pikk on klaveri eluiga?

Klaver vajab hoolitsemist kogu aeg. Eluiga saab oluliselt pikendada pilli renoveerimisega. Renoveeritud pillidest on meie kogu pillidest vanemad ja tegevuses tahvelklaver Aull (ca 1855. aastast) ja J. Kõpule kuulunud Becker (aastast 1902). Ranoveerimata klavereist on omamoodi fenomen akadeemik Harald Keresele kuulunud ampiirstiilis tiibklaver Bechstein aastast 1886, mille oleme paigutanud kontsertpilliks Tartu Saksa Instituudi ruumidesse. Selliseid pille peab muidugi sagedamini häälestama.

Häälestamine muidugi, aga kas pill tahab mängimist ka?

Kui pill seisab, siis ta kaotab osaliselt oma mänguvõime. Nagu autogi, ei taha klaver seista kasutamata. Või sportlane, kui ta ei liiguta aktiivselt, siis vorm kaob. Klaver tahab mängimist. Me muuseumi paremad klaverid on kasutuses ja kui saame lõpuks nad muuseumisse, siis anname neile sealgi koormuse. Kontserdid, seminarid… Tahame avada muuseumi, millel aktiivne, tegev organism. Kasutatavad mängukorras klaverid on ühtlasi museaalide funktsioonis.

Mis pikendab klaveri eluiga?

See sõltub paljudest asjaoludest. Kõige sagedasem viga on see, et inimesed ei niisuta klavereid, eriti keskküttega majades. Klaverid ei häälestu, nende kõlalauad lähevad lõhki. See on kuivast õhust ja klaver seda ei kannata. Ka klahvid ja haamrid deformeeruvad. Mida selle vastu teha? Tuleb panna klaveri sisse veeanumad. Paar purki vett, mõni liiter paari kuu tagant. Klaver on tänulik. Saab juua, kui vaja. Samuti ei või klavereid paigutada küttekehade, radiaatori või ahju lähedusse.

Kalverimuuseum avatakse 2022.aastal Holdre mõisas

Alo Põldmäe: Tänase seisuga on mul volitused rääkida uuest projektist. Haldusreformiga ühinesid neli valda ja kõik muutus. Uuel vallal polnud huvi Klaverimuuseumi vastu. Helme mõisast mitte kaugel asub juugendstiilis Holdre mõis. Selle omanik on advokaat Vahur Kivistik, entusiastlik klaverihuviline ja tema siiras soov on, et mõisa tuleks klaverimuuseum. Et mõis kannaks kultuuri. Ka muinsuskaitse inimesed on uut plaani toetamas. Hoones käib juba mõnda aega renoveerimistöö. Plaan on 2022. aasta kevadel avada Klaverimuuseumi esimene etapp. Mõisaomanik palus rõhutada, et plaanitava külastuskeskuse objektideks on kaks asja – juugendstiilis mõis ise kui arhitektuurimälestis ja Eesti klaver.

Tore kokkulangevus on see, et 2022 täitub ka 150 aastat Eesti klaveriehituse grand old mani Ernst Hiisi sünnist.

Holdrega tegeleb Tartus asuv arhitektuuribüroo ja sisearhitektiks on Ulvi Lõhmus. Üheks muuseumipoolseks tegevuseks on praegu klaveriekspositsiooni väljatöötamine kuni selleni välja, et kuipalju milliseid klavereid millisesse Holdre lossi renoveeritavasse ruumi tuleb.

Veel eraldi:

Sihtasutuse Eesti Rahvuslik Klaverimuusem juhatus: Alo Põldmäe ja Heiki Parts

Sihtasutuse nõukogu: Piret Õunapuu, Toivo Peäske ja Marko Tiiman

Sihtasutuse kuratoorium: Olav Ehala, Jaan Manitski, Tõnis Mägi ja Kalle Randalu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga