Taevavõti on kultuuriadministraator Martin Kulli käes

“Kolmainsus” on veel mõni päev Artises näha.

Kunstnik Ervin Õunapuul on novembris kolm “esietendust“.

Läinud neljapäeval esilinastus kinos Artis Ervin Õunapuu lühimängufilm „Taevavõti“. Uut filmi näidatakse koos Ervin Õunapuu eelmiste lühimängufilmidega “Aaria” ja “Kõrbekuu”. Kolm ühes pealkiri ei saagi olla muu kui “Kolmainsus”.

Taevavõtme“ peaosas on Roman Baskin, põneva pisiosa teeb vanameister Ants Ander.

Nii kirjeldab filmis sündivat lühike pressiteade: „Draama peategelane on tunnustatud kunstnik Sebastian, kelle peas küpseb uus ekspositsioon. Tema idee näeb ette, et on vaja uusi ja paremaid esimesi inimesi, Aadamat ja Eevat, kes ei teeks vana viga ega langeks pattu. Kuna paradiisi esimestel asukatel puudusid nabad, peab noormees Ekke, kes oli fotomodelliks ka eelmises projektis ja kes nüüd kehastub Aadamaks, loobuma nabast. /—/ “ars longa, vita brevis est”, ehk äraseletatult – kunstniku elu on igavesti kestev lõputu otsimine.“

Kolme kümneaastaste vahedega tehtud lühimängufilmi rittaseadmine ja suurel ekraanil näitamine kinnitas mitut asja, muuhulgas Õunapuu suurepärast detailitaju. Ervin Õunapuu maalib filmivahenditega ja maalid ärkavad ekraanil ellu.

Stsenarist Õunapuu koos kunstniku ja režissööri Õunapuuga loovad kinolinal oma maailma, ajal, mil kogu maailm otsib oma suurt lugu, tundub, et see on kunstnik Õunapuul kogu aeg olemas olnud. Pisut ooperlik, kikivarvul seisev, tulevikku vaatav, hoiatavgi. Kolm filmi on tervik kahtlemata. Varasemad kaks – „Aaria“ ja „Kõrbekuu“, tunduvad aja möödudes küpsemad, viimane, „Taevavõti“ ses mõõtmes ehk pisut argisem. Kokku on tegu suure filmiga. Kui on suured ideed, ei takista nende publikuni jõudmist ei lühidus ega õhuke rahakott. Ervin Õunapuu on seisukohal, et kui filmis sündivat saaks ümber jutustada, siis ei oleks vaja filmi teha.

Kuues maitse

Tuleval neljapäeval esietendub Tallinnas Kanuti gildi saalis Ervin Õunapuu kirjutatud ja lavastatud mononäidend „Kuues maitse“. Mängib Õunapuuga ka varem koostööd (Kuulsaim neist töödest on ehk Pip Uttoni „Adolf“, mis samuti monodraama ja kuhu on sisse kirjutatud, et teise vaatuse peab kirjutama selle tüki lavastaja – MM) Pärnu teatri näitleja Indrek Taalmaa. Näidendi tutvustuses öeldakse: „Pantvangidraama aluseks on reaalne sündmus, mis leidis aset 8. augustil 2008. aastal Radisson SAS hotellis Tallinnas, Eestis. Juhtum on olematuks kuulutatud vastavalt 136 riigi salajasele Genfi kokkuleppele, mis puudutab erinevaid inimsusevastaseid kuritegusid seoses tsivilisatsiooni kultuuripärandi rikkumise või hävitamisega mis tahes kujul.“

 

Lauavestlused

Novembris, usutavasti ühel neljapäeval ilmub poelettidele Ervin Õunapuu raamat Eesti Gootika „Lauavestlused”. On teada, et selles rohkete fotodokumentidega illustreeritud raamatus astub Eesti rahva ette Terra Mariana kultuuriadministraator, püha isa Martin Maria Kull.

 

Ervin Õunapuu.


Ervin, kuidas sa suhtud ütlemisse, et inimene teeb eluaeg ühte lavastust, filmi või kirjutab ühte romaani?

Sinu küsimuses on ju vastus olemas, täpselt seda ma olen teinud ja üritan edasi teha seni, kuni mõistus veel lõikab, silm näeb ja kõrv kuuleb. Kui sinu sõnasabast kinni võtta, siis ma olen õnnega koos, et saan seda kõike teha reaalselt, mitte ainult unistades nagu enamik inimesi – Eestis on ju ligi 600 000 teovõimelist inimest. Kui igaüks võtaks nõuks filmi teha, raamatu kirjutada ja teatris lavastada… no ma ei kujuta ette, mis siis saaks. Nali naljaks, aga tõsi on, et ma kordan kõiges kogu aeg ühte ja sedasama ideed, mis hakkas idanema kolmkümmend viis aastat tagasi, kui esimesi akvarelle pintseldama hakkasin. Nii on ka minu viimane raamat „Lauavestlused“ esimese, milleks oli „Olivia meistriklass“ kontsentraat ja filmi „Taevavõti“ (2010) lõpus jääb üles täpselt sama küsimus, mille ma „Aaria“ (1997) finaalis iseendale esitasin. „Kõrbekuu“ (1999) nende vahel on üks täiesti selge ja lihtne jutustus, mis mind enam eriti ei köidagi. Minu apaatia põhjuseks sai ja on ilmselt inimeste rohkus, kes filmi juures töötas – liiga palju erinevaid arusaamu. Aga esilinastuse plakat ei valeta – need kolm lühilugu moodustavad üheskoos täpse triloogia ehk ühe ja sellesama Kolmainsuse.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga