«Tühermaa», eestlased ja Moskva

 

Vaadake pilte. Need on enamuses ilmumata!!

http://www.goldenmask.ru/press.php?id=1476

 

 

alt

Ühenduse R.A.A.A.M. korraldusel mängisid Eesti näitlejad «Kuldse maski» festivalil.

Lugu ilmus ajalehe Postimeees.

Ega meil Eestis enam Tšehhovi «Kolme õe» moodi suurt Moskva järele õhata. Noorema põlve kunstnike unistused uitavad pigem Londonis ja Berliinis, Pariisis ja Viinis. Vene kirjanik ja krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi ütles juba aastate eest õekeste Moskva ihalusest lugedes, et ei saa aru, mis nad virisevad – soovitas rongipilet osta ja sõita.

Venemaa suurima teatrifestivali «Kuldne mask» otsustajatele meeldis R.A.A.A.M.i läinud suvel Viinistu katlamajas mängitud lavastus «Tühermaa» nõnda, et nad kutsusid trupi seda Moskvasse näitama. Lavastust mängiti suure festivali ühe programmi, «Uue draama» raames.

«Tühermaa» festivalietendusele oli suur tung, osa soovijaid jäi ukse taha. Lavastaja Marat Gatsalov palus Moskvas tribüünile panna 300 istekohta. Erinevalt Viinistu etendusest oli saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda, hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati pika üksmeelse aplausiga.

Et oleks selge, siis kõik Vene teatriasjamehed-naised nimetasid R.A.A.A.M.i teatriks. Ametlikes paberites oli kirjas, et teater on Eestist, Tallinnast. Eravestlustes oli üllatav kuulda, kuidas sealsed teadsid väga hästi, et teater on tegutsenud üle kümne aasta ja et seda asja on kogu selle aja ajanud vaid üks mees, produtsent Märt Meos.

Loe edasi «Tühermaa», eestlased ja Moskva

“Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel

alt

Tartu raekoda ja Ivar Põllu.

 

 

Ivar Põllu räägib Tartu uue teatri eduseisust.

 

Algab märts, nimega teatrikuu, tähendab see sinu jaoks midagi või on tegu hääbuva kultuurimärgiga, mis uuendamist või unustamist vajab?

Ma ei tunne märtsi kui teatrikuu osas erilisi tundeid, kahjuks. Ei oska ka öelda, on see hea või halb. Natuke nõukogulik kampaania tundub, aga ma pole ka selle tagamaid kunagi uurinud.

 

Kirjelda, kuidas on läinud lavastusel “Ird K”. Kui selle tegite, siis mitu etendust plaanisite mängida, mitu nüüd olete mänginud, kas on ees veel festivale…?

Alguses oli kindel plaan teha 5 etendust Tartus ja 1 Tallinnas. Need olid ka rahaliselt kaetud. See andis rahu ja julguse teha nagu nokk loodud. Nüüd on 44 etendust mängitud ning mitte eriti tihedalt. Uuel hooajal mängime edasi. Kutsuti kevadeks ka Peterburi festivalile, kuid jääb sel aastal ära, sest Katrin Pärnal on sealkandis just sünnitamistähtaeg.

 

Oskasid sa sellist edu prognoosida? On seda võimalik seletada, miks nii läks? Kuidas?

Mingit edu me ei prognoosinud, ehkki viskasime esimesest proovist alates nalja, et selle lavastusega saame kõik teatripreemiad. Ja kui lavastusest ühel hetkel laulud välja jätsime (jajaa, meil trupp laulis ka), siis näitlejad ütlesid, et siit läks muusikalise kujunduse preemia.

Tagantjärele võib arvata ka, et see koos laulmine liitis päris hästi truppi. Laulud täitsid selles mõttes oma eesmärgi, jäid sisse.

Loe edasi “Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel

Mihkel Raud: Teater on valesid täis

alt

Mihkel Raud 2010. aastal 20. juunil Raplas Tammemäe lauluväljakul kontserdil „Disko pole oluline, punk on põhiline“. Foto: Margus Mikomägi

 

Mida arvab näidendi “Järgmine voor” autor Mihkel Raud ületurundusest kultuuris.

 

Mihkel, ma tahan sult küsida (ja see ei ole ajendatud näidendist „Järgmine voor“, kuigi, mine sedagi tea), kas sul vahel häbi ka on, enda pärast, ühiskonna pärast, ümbritsevate pärast…? Mida sa siis teed?

Enda pärast on mul häbi üsna tihti. Kui ma neist asjust, mille pärast ma enda juures häbi tunnen, sulle nüüd detailselt rääkima hakkaksin, oleks see valehäbi.

Ühiskonna pärast ma häbi ei tunne, sest esiteks ei tea ma päris täpselt, mis see ühiskond on kas see, mille kajastus mind tänaval jalutades R-kioski külge riputatud lipukeselt ründab (ja mida see mingi silmaga nähtamatu “ühiskond” seepeale kusagil õlletoa hämaruses kohe tagasi ründama asub), või see, mida ma ise nii-öelda “oma pisikeses maailmas”, oma sõprade ja tuttavatega suheldes ning asjust rääkides kohtan. Esimene ajab paremal juhul jõuetult käsi laiutama, teise puhul pole häbi justkui vaja tunda.

Teiseks olen ma jõudnud üsna küünilisele arusaamisele, et elu on piisavalt lühike, et see maailma hädasid häbenedes õhtusse veeretada. Elamiseks on tunduvalt mugavamaid mooduseid ja eks ma olen üsna mugav mees.

Loe edasi Mihkel Raud: Teater on valesid täis

Mait Malmsten seob rätiku pähe ja rõõmustab, olles keegi teine

alt

Shylock – Mait Malmsten. Foto: Teet Malsroos

 

Draamateatri näitleja Mait Malmsten ütleb, et ei loe eriti meil ilmuvaid näitlejate elulugusid, peab neid Kroonika jätkudeks. „Mul on nende vastu tõrge, aga see on ehk vale arvamus.“

Umbes samasugune rahu, nagu peegeldub selles ütluses, iseloomustab üldisemalt meest, kes siinkirjutaja arvates on viimastel hooaegadel kõige stabiilsemat tippvormi hoidnud näitleja Eestis.

 

Kas sa tahaksid, et ma kirjutaksin sinust raamatu? Või keegi teine kirjutaks?

Ei, ma ei ole sellest sugugi huvitatud. Aga kui keegi võtab kätte ja kirjutab, siis ega ma ju kätt ette panna ei saa.

Taolised raamatud ehk ajaloo jaoks on toredad. Selliste raamatute väärtus tekib siis, kui neid loevad inimesed, kes kirjutatavaid isiklikult ei tundnud, nendega kokku ei puutunud elusast peast. Lugemisel, milline oli eluolu, mida tehti, kuidas mõeldi, on siis võibolla suurem väärtus kui praegu päevakajaliselt. Mulle väha meeldib raamat Jüri Järvetist, on hea raamat, on huvitav.

 

Sa oled oma isa moodi, vahel laval väga.

Me eile just mängisime Ugalas etendust „Meeste kodu“ kursavendadega. Elan seal isa Reinu kunagises garderoobis. Selle vastas on „Kihnu Jõnni“ meeskonna pilt. Aasta oli siis 1980…

Loe edasi Mait Malmsten seob rätiku pähe ja rõõmustab, olles keegi teine

KUS ON SUURED?

 

Teatritasku soovib Jaan Toomingale siit suure riikliku tunnustuse puhul palju õnne ja avaldab tema soovil ja loal täismahus eile ajalehes Sirp ilmunud loo SUURTEST.

 

21. sajandi teine kümnend algab ja teatrimask on naerul, kuid tegelikult on see kibe naer, sest suuri näitlejaid pole sündinud. Miks? Sest valitseb kambakraatia, mitte lava, kus kasvab isiksus, suur isiksus.

NO99 ja von Krahl on kambateatrid, mitte suurte näitlejate teatrid. Kui vaatleme NO99 Naftat, GEPi ja Jäneseid, siis seal on gümnaasiumiõpilastele paras mõttemaailm. See materjal kõlbaks kenasti põhikooli jütsidele koolitarkuseks, kuid mitte täiskasvanutele mõtlemiseks. Tundub, et ka kriitikud on põhikoolidesse peatuma jäänud, nad ei tea rohkem, kui lavastustes pakutakse, ja seetõttu ülistavad neid primitiivseid kambaetendusi. Von Krahli kambakas kulmineerub muidugi totra Idiootide tõmblemisega.

Ja nii me imestame, miks pole suuri näitlejaid enam. Jah, pole, sest neid pole enam vaja, on vaja karglevaid noori täkke ja märasid, kes varsti pole enam noored, kahjuks. Kuigi NO99 teatri noormehed on hea tehnilise ettevalmistusega näitlejad, kuid nad peavad mängima lavastustes aktuaalseid poliitilis-sotsiaalseid probleeme, milles pole vaimsust ega sügavust. Nii muutuvad nad lavastajate etturiteks, mitte suurteks isiksusteks, kes suudavad kujutada tõelise dramaturgia suurkujusid. Ja nüüd näemegi, et nad enam ei lepi olla etturid ja lahkuvad teatrist, et alustada OMA teed. Mis neist saab, näitab aeg.

Ka NO99 teatri naisnäitleja Mirtel Pohla on väga andekas, kuid samuti ei kujune kunagi tõeliseks suurnäitlejaks – staariks, kui peab kujutama mööduvaid nähtusi ühiskonnas, aga mitte dramaturgia vaimuhiiglasi. Ja sellest on kahju.

***

Ka Draamateater upub keskpärasusse, sest ei hoolitseta selle eest, et kasvatada suuri isiksusi. Potentsiaalselt on seal olemas näitlejad, kes võiksid tõeliselt silma paista, aga nt küünilise naljaonu Kiviräha näitetükid ei loo kunagi võimalusi suurte sangarite tekkeks ja üldine repertuaaripoliitika on kaos, mitte eesmärgipäraselt kunstitaotluslik.

Mait Malmsten on näiteks võimeline kujunema tõeliselt suureks näitlejaks, tal on selleks kõik eeldused, ta on võimekas nii koomilises kui ka draamažanris, tal on hiilgav moondumisvõime (nt etendus Panso!), aga kui ei anta talle tõelisi suuri ülesandeid, siis jääb ta ikkagi lihtsalt väga andekaks näitlejaks. Tema iga on just selline, mil peaks olema puhkenud täielikult õide. Ida teatris on enne neljakümmet aastat näitlejad alles algajad, tõeline meister kujuneb just 40–50 eluaasta vahel.

Ka Kaie Mihkelson on potentsiaalne suurnäitleja omavanuste hulgas ja jääb lavastajate süüks, et talle ei anta suurosasid, mis lahvataksid leegiks. Lavastajatest on tõeline anne Lauri Lagle, kuid ta lahkus Draamateatrist ning ei tea, mis temast lõpuks saab. Talle peaks andma kõik võimalused ükskõik mida lavastada ükskõik kus ja millal, et tema tõeline anne võiks areneda. Uku Uusberg on andekas, kuid upub sõnarohkusesse oma näidendites ning praegu ei ole näha, et tema tekstide põhjal võiks kujuneda suurnäitlejad.

***

Linnateater on Nüganeni lavastajateater, ilma suurte isiksusteta. See teater viljeleb olustikulis-psühholoogilist teatrit, lavastaja prevaleerib, puuduvad osad, kus on tõeliselt sügav psühholoogia, ikka ainult inimesed, kes visklevad, mitte ei tõuse tõelisele vaimsele kõrgusele. Etendused venivad ja on ilma kireta. Nt. Dostojevski Kuritöö ja karistus peaks olema tõeline kannatustragöödia, kuid jääb Linnateatris igavaks targutamiseks. Dramaturg Jaan Tätte alustas väga huvitavalt – Ristumine peateega, kuid nüüd on tema tekstid madaldunud olmelobisemiseks. Need tekstid ei anna mingit võimalust tõusta suurnäitlejaks.

Vanemuise draamaosakond on lausa keskpärane. Irdi-aegsed fossiilnäitlejad on karjuvalt naeruväärsed. Üldine tase on madal, noored püüavad küll, kuid nende püüdmine jookseb liiva, sest lavastajad on allapoole arvestust. Mõtlemine on roostes, ujutakse laisalt allavoolu ja ollakse lihtsalt stampides. Ei näe sellele teatrile mingit helget tulevikku. Uus draamajuht Lennuk oleks pidanud alustama täiesti uue näitlejatega, siis ehk midagi sünniks. On küll omaette Külliki Saldre, kes võiks olla suurnäitleja, kuid keegi ei suuda teda aidata tõelisele tasemele, sest ei tunta lihtsalt huvi. Noor Luik on tõelise väega noor näitleja, kuid pole ka tal õigeid osi, kus ta vägi võiks avalduda.

Teiste provintside teatrite näitlejate hulgast ka ei julge just staare nimetada, nii et ikkagi üksluine tiigikonnade krooksumine.

***

On Teatriliit, Näitlejate Liit, Lavastajate Liit, need organisatsioonid peaksid ikkagi peale toetuste ja orgunnimise mõtlema ka näitlejate ja lavastajate saatusele. Näitlejate Liit võiks korra kuus arutada näitlejate tööd ja potentsiaali erinevates teatrites ning tegema ettepanekuid lavastajatele, mida teha. Samuti võiks Lavastajate Liit arutada vähemalt korra kuus lavastusi ja näitlejate potentsiaali ning andma võimalusi ning ülesandeid näitlejatele ja lavastajatele, eesmärgiks ikka tõeline teatrikunst, mitte propaganda või moekarje.

Kas on mingit lootust? Jah, kui pöörame selja praegustele mõttemallidele ja alustame uuesti otsast peale, kas või vana armsa klassikaga, ilma teda moonutamata. Ehk siis ka ärkab mõni uus talent, kes saab kunagi suureks. Kui mitte meie eluajal, siis ehk sajandi lõpus, kui maailm ikka siis veel püsib.

 

Jaan Tooming

Kutselised vabatrupid saavad oma maja

 

Kaarel Oja- Tellikivi Loomelinnaku tegevjuht

Plaan on avada Vaba lava teatrimaja 2013.aasta augustis

Sihtasutuse Vaba Lava teatrimaja loomise ja saamisega on aktiivselt tegeletud poolteist aastat. Täna julgevad kõik osapooled lubada, et pooleteise aasta pärast on see lõpuks ka valmis. Uus sünergia ja värskendav puhang tervesse teatripilti peab sellest saama.

Jah, augustis 2013 avame Telliskivi Loomeinnakus kahe teatrisaali ja kolme proovisaaliga teatrimaja, mis mõeldud uue kodu ja keskusena kõigile meie kutselistele vabatruppidele. Samasse majja kolivad ka Eesti Teatri Agentuur ja Sõltumatu Tantsu Ühendus ja seega tahaks loota, et ellu ärkab palju enamat kui lihtsalt hädavajalik teatrimaja kodututele vabatruppidele.

Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst. Kokkuvõttes ehitab teatrimaja valmis erakapitalile tuginev Telliskivi Loomelinnak ning rendib selle siis riigi toel tegutsevale sihtasutusele Vaba Lava.

Täpsetest ehitushindadest on rääkida veel natukene vara, sest töös on alles eelprojekt, aga koondeelarveks kujuneb suurusjärk 1,1-1,2 miljonit eurot.

 

Loe, see loeb