Meie igapäevane surm

„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama,” sellise lausega algab Gabriel Garcia Marquezi romaan „Sada aastat üksildust”.

Mõned aastad tagasi pildistasin Vigala surnuaia servas lagunenud kiviaia kõrval roostes, aga tugevaid rauast riste. Ühelt lugesin, et inimene, kes sai oma hauale selle tähise, maeti sada aastat tagasi. Oli november ja surnuaia kõrvalt mööda voolavat jõge kattis õhuke jääkirme.

Kui olin 18, tegi mu vanaema oma Papi talu riidekapi ukse lahti, kutsus mu vaatama ja ladus, tõstis sealt välja riidepaki. Surmasukad, -hame ja -pesu. Mul on tänaseni meeles see pesu. Puhas. Mul oli siis kuidagi piinlik seda vaadata – see tunne on meeles. Siis jää mulle veel surmaga ei seostunud. See tuli hiljem.

Surma ja jää seost ehk seletab enam Ervin Õunapuu romaanist „Meie igapäevane jää” nopitud kujund, kuidas veele kirjutatud sõnad siis, kui meri või jõgi jäätub, nähtavaks saavad.

Inimene ei saa vaadelda oma südant ja ei saa vaadelda oma surma. Kellelt muult kui Uku Masingult olen selle mõtte saanud. Oma raamatus „Pessimismi põhjendus” ta kirjutab: „Ta (inimene – MM) näeb ainult teiste oma ja teeb järeldused sellest enese kohta.”

Carlos Castaneda raamatute indiaani nõid Don Juan õpetab, et surm käib meiega koos kogu aeg, seal kusagil vaskakul õla taga me võime teda märgata, kui väga tahame. Uku Masing kirjutab sedasama, öeldes: „On Jumala asi, mis saab meiega pääle meie surma, kuid on meie asi mõelda selle üle ja mitte midagi väita kindlalt.”

Olen surmaga lepitust otsides saanud aru, et kui elad enda elu, siis on surm ka sinu oma. Orja elu kuulub peremehele. Küllap siis kuulub talle ka surm. „Siis on surm inimese oma, kui elu on olnud tema oma,” kirjutab ka Uku Masing. Masing on halastamatum kui mina või surm, öeldes, et praegu enamik inimesi ei ela oma elu, „vaid mängivad ainult mingit näidendit kaaskodanikele arvustamiseks ja hindamiseks”…

Leian surmast mõeldes oma peast sellise salmi: „Surm on sirge ja pikk. Pole tal kavalaid käike. / Ees ja taga on surm, keskel keerutab päike. /Elu on päikese voon, surm tuleb voonakest viima”… Edasi enam ei mäleta ja Mikk Sarvelt, kellega koos laulsime, enam küsida ei saa.

Ega eestlane tavaliselt ei räägi surmast – see on võõras ja õudne. Hingedeaja küünlad põlevad akendel, aga kui lahkujad ka tegelikult tulekskoju käima… Või pole enam kodu surnutel? Vanasti kaeti lahkunute hingedele laud, et nad kodus ära käia saaks. Oli tervitamise ja ärasaatmise kombeid. Kui mitu mõttelist kesta endalt koorida tuleks, et teadmine surmast ja side sealpool olijatega niisama loomulik oleks? Kas me kultuuriruumis, kuhu on end sisse pressinud pahatahtlikud kodukäijad, mõrtsukalikud zombid ja kes kõik veel, see üldse veel alles on?alt

One thought on “Meie igapäevane surm”

  1. Huvitav mõte, kulla Margus – kui minu ELU on minu oma, siis ka Surm on minu oma. Mõistsin seda ja paljut muudki kooselus Mladeniga, ta tõi mind tagasi PÄRIS minu juurde ja pani uskuma, et minu elu kuulub vaid minule. Sealt tuli jõud ja rahu.
    Kui Mladen füüsiliselt lahkus, tuli arusaamine – nüüd on ta surematu ja igavene…. Kui olin noor, ei mõistnud ma, kui sooviti hingerahu. Nüüd tean, et viimsel hingetõmbel on see kõige tähtsam. Minu SEEKORDSE ELU õppetund on TÄNULIKKUS!
    Kui loen Sinu tekste, tunnen sageli hingesugulust.
    Ole hoitud ja kaitstud!
    Eneken

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga