Tuulte pöörises.

 

6. veebruaril põleb Kullamaa surnuaial kuuskümmend küünalt nelikümmend kuus aastat elanud näitleja Aare Laanemetsa auks.

Arvan, et see oli siis, kui tegime Lihula linnusemäel „Libahunti“. Lavastaja Andres Lepik kutsus, et läheme Kullamaa surnuaeda. Me kuidagi ei seletanudki, et milleks. Kuskilt oli meeles, et see surnuaed on üks Eesti vanemaid ja sinna hakati matma inimesi juba keskajal. Kõige tuntuma sellekandi mehe, Sitakoti Matsi haua rõngasristi kiriku lähedal vaatasime ka, aga hiljem. Andres juhtis meid hoopis surnuaia teise serva, Aare Laanemetsa kõrge puust ristiga tähistatud hauale.

Mul ei ole sel päeval räägitu meeles. Nüüd küsin. Andres Lepik vastab: „Laanekas oli sõber! Laval me väga kokku ei puutunud. Aga ta oli aus tegija nii palju kui oskas, käitus oma reeglite järgi, mitte ei võtnud teiste omi üle.“ Saan Andresest aru, et Aare Laanemets ei olnud see inimene, keda me täna parima sõnaga diplomaadiks nimetame.

Aga sellele loole mõeldes leidsin nüüd raamatukogust raamatu “Lapsepõlvest tuleme kõik”, kus teiste seas räägib Aare Laanemets raadioajakirjanik Reet Madele oma emaemast, kes laulis matustel ja pulmas. Ja siis äkki: „Mind huvitas hirmsasti see vana surnuaed. Siis me käisime alati seal niisuguse suure ringi ja ta (vanaema MM) seletas mulle jälle kõik üle, kes kuhu on maetud. Seal oli väga huvitavaid hauasambaid. /…/ Sitakoti Matsi risti teadsid muidugi kõik ja ma viisin talle alati lilli, korjasin kuskilt surnuaia tagant.“

Laanemetsa lapsepõlvejutt on aastast 1996, tal jäi siis veel neli aastat elada. Andres Lepik ütleb: „Mängisin ta mälestuseks samal õhtul, kui ta Kullamaa surnuaeda viidi ja maeti, Pärnu Endlas Raivo Trassi lavastuses Tammsaare etendust „Elu ja armastus“.“

 

Mahtra sõja laulud

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,/vaid metsad lõputud ja laukasood. /Kuid siinne rahvas täis on imeväge/ ja kummalised nende laululood./ Aare Laanemetsa kursusevenna Peeter Volkonski kinnitusel tuli idee, et just tema kirjutaks Mahtra sõja lavastuse laulude jaoks tekstid, Laanemetsalt. Lavastust mängiti 1998. aastal Mahtras. Peeter ei olnud siis veel teinud Shakespeare komöödiate uustõlkeid. Täna tundub see Laanemetsa geniaalne välgatus või hoopis hea inimeste tundmine pakkuda selliste luuletuste kirjutamist just Volgile.

Siiri Sisask ütleb, et Aare Laanemets kutsus ta mõisapreiliks ses etenduses ja ühtlasi pidi ta koos oma venna Urmasega tegema ka Peetri tekstidele viisid. Vend Urmasel olid siis teised tegemised ja nii istus Siiri klaveri taha ning proovis. „Lood tulid kohe, peaaegu esimese korraga,” ütleb ta ja lisab, et Laanemets oli talle ka asjalik lavastaja. „Oli selline konkreetne.“

Nagu väga õnnestunud kunstiga vahel on, läheb aega, et see alles jääks. Ühe laulu kasvamisaeg kestis 13 aastat, kuni jõudis noorte tantsu- ja laulupeo kavva ja ilmselgelt kogu Eesti rahva pähe. Võib mõelda ka, et 1998. aastal oli see laul ja teised Mahtra lavastuse laulud ajast ees. Võib mõelda, et ajast ees oli mees, kelle idee oli Vilde ja Volkonski kokku viia.

2011. aastal kuulas lauluväljaku täis rahvast neid mõtteid püsti seistes.

 

Aus ja otsekohene

Küsin Peeter Volkonskilt, mis mees Aare Laanemets oli. Räägime paljudest asjadest. Nelja päeva pärast kirjutab Peeter: „Aus ja otsekohene.“ Ja lisab: „Tegel´t ma arvan, et kõige vingem, mis ta jõudis korda saata, on see Pärnu noortestuudio ‒ mitte ühestki sellelaadsest kohast (näiteringid jne.) pole nii palju lavakasse sissesaanuid!”

Nagu Mahtra sõja etendus oli ühistöö, tegi Aare Laanemets Pärnu kooliteatrit koos Pärnu teatri näitleja Ahti Puuderselliga. Endla teatri direktor Ain Roost lisab, et teab pärnakana mitte ainult kooliteatrist teatrimaailma jõudnud inimesi, vaid paljusid muudel aladel arukalt tegutsevaid haritlasi. Laanemetsa kooliteatrist suurde teatriruumi tulnud Tiit Ojasoo juhib NO teatrit ja kevadel lõpetab lavakoolis tema esimene lend noori, ning Katariina Unt on sama kooli noorema kursuse erialaõpetaja. Aare Laanemetsa näitlejaõpilaste hulka kuuluvad teiste seas Liisa Aibel, Kersti Heinloo, Külli Teetamm… Marko Matvere, Ago Anderson… Siia võiks nüüd kirja panna pika rea Laanemetsa õpilaste rolle ja lavastusi ja saavutusi ‒ eelkool, mis on pannud aluse inimeseks saamisele, andnud soovi elada elusat elu…

 

Aarete saar

Kõige valusamaid küsimusi Aare Laanemetsast ja tema lavaka seitsmenda lennu tavatult noorena surnud kursusekaaslastest julgen küsida Raul Rebase käest. Tuntud spordiajakirjanik ja tänane Eesti lugude otsija Raul Rebane on Aare Laanemetsa klassivend Tallinna spordiinternaatkoolist. Nad said tuttavaks 1968. aastal 9. klassis.

„Olen näidanud teinekord rahvale meie 9. klassi pilti ja öelnud, et siin on peal üks Eesti tuntud näitleja. Keegi ära ei tunne, tol ajal Aare oli tõesti pisikest kasvu poiss. Tegi kergejõustikku ja ei torganud silma millegi erilisega. Laulis hästi, aga meie koolis oli teisigi poistekooris lauljaid,” räägib Rebane ja ütleb, et neil oli poisteklass. „Kõik poisid olid pärit maalt!“

Kooliajal tuli Kevade film ja Aare sai kuulsaks. „See teda ei rikkunud. Jutukas ja heasüdamlik poiss oli ta enne ja oli ka hiljem,“ mäletab Rebane. Ta soovitab vaadata filmi „Aarete saar“, sest just siis hakkas Aare kasvama, nõnda, et pooles filmis on ta mereröövlitest lühem, pooles peajagu pikem. „Filmimiselt tagasi tuli ta 186 cm pika spordipoisina, kellel oli nii kiirust kui hüppevõimet. Sel ajal jäi ta ka meist klassi võrra maha, nii et lõpetas aasta hiljem.“

Ka Raul Rebane tunnistab, et pärast kooli Laanemetsaga kohtudes imponeeris talle sõbra pedagoogisoon. „Ta oli sellest lausa põnevil. Tema varajane surm oli šokk kõigile, matustel käisid pea kõik poisid, kes siis veel elus olid,“ räägib Raul Rebane.

Pärast surma jääb inimese lugu. Seda ütleb ka Raul Rebane: „Aare surm tegi ta looks, nagu on toimunud ka teiste noorelt surnud legendidega sealt 7. lennust. Me oleme teinekord sõpradega arutanud, mis needus sellel grupil peal on – Aarega koos alustanud klassivendadest on tänaseks 9 surnud! Enamik neist oleks eelmisel aastal tähistanud oma 60. sünnipäeva.“.

Me vist ei pea vaevama oma päid mõtetega, kuidas oleks, kui kõik oleks läinud teisiti. Siis oleks teisiti, aga nüüd on nii: 6.veebruaril põleb Kullamaa surnuaial kuuskümmend küünalt.

 

 

Eraldi, ja Suurelt:

 

Mängimata jäänud Katku Villu

Ei ole kahtlust, et maailm ja inimene ja mõtted vajavad vahel ümbersõnastamist, aga see, mida kirjutas teatriteadlane ja lavakooli õpetaja Reet Neimar siis, kui Aare Laanemets suri, jääb:

„Õhtu- ja päevalehed kirjutavad, et lahkus Joosep Toots. See on nii, ja ei ole ka. Pigem ikka ei ole. Et näitleja on tema rollid, siis ei saa me ju eesti rahvalt seda usku võtta, kuid need, kes Laanemetsa tundsid, teavad, et ta ise oma olemuselt ei olnud Toots. Polnud seda alatise vembumehe ja vigurivända karakterit. Krutskimeest. Kuid karakter oli, ja veel missugune! Üks teine arhetüüp, üks teine klassikaline kirjanduskuju, üks mängimata roll kummitas ning jääbki kummitama. Ja aitas meil ühtlasi Aaret mõista. Katku Villu, kellest ei saanud Kõrboja peremeest. Teotahteline ambitsioonikus, hoolimatu enesehävitamine, meeletus ja meeleheitlikkus, trotslik ja uhke natuur. Häbematuseni otsekohene. Vist üks ausamaid mehi eesti teatris. Kriitiline ja enesekriitiline. Plahvatusohtlik ja kärsitu temperament. Professionaalselt tark, nõudlik ja noriv. Profi tööoskusega. Tegus. Toimiv. Avala, ligitõmbava näitlejasarmiga, kuid… elus tihti säravam, jõulisem, temperamentsem kui laval.“

Reet Neimar Sirp http://www.sirp.ee/archive/2000/03.11.00/Teater/teater1-3.html

 

Veel eraldi:

6. veebruar Pärnu teatris ja Kullamaal

 

6. veebruaril kell 15 on Aare Laanemetsa sünniaastapäevale pühendatud mälestuste pärastlõuna Endla teatris. Näitlejat meenutavad Ahti Puudersell, Riina Hein, Ain Lutsepp, Pille-Riin Purje jt.

Kell 17.30 minnakse üheskoos Pärnust Kullamaa kalmistule, et Aare Laanemetsa haual küünlad süüdata.

Lähem info www.endla.ee, katrin@endla.ee/56502721 (Katrin Maimik).

 

Aare Laanemets:

sündis 6. veebruaril 1954. aastal Tallinnas,

lõpetas 1972. aastal Tallinna spordiinternaatkooli, õppis aastatel 1972-1976 lavakunstikateedri seitsmendas lennus.

1976–1983 töötas Draamateatris, kus tema esiletõusurolliks oli Kaarel August Kitzbergi “Tuulte pöörises” (1979, lav Mikk Mikiver).

Aastatel 1983-1999 töötas Aare Laanemets Pärnu teatris Endla. Selle aja jooksul kujunes temast eesti teatripildis oluline näitleja, lavastaja ning õpetaja. Endlas jõudis ta mängida üle 40 rolli. Esile võib tuua kahte Tammsaare Indreku rolli lavastustes “Täielises Eesti Vabariigis” (1992, lav Merle Karusoo) ja “Armastuse võimalikkusest Vargamäel” (1993, lav Raivo Adlas), ning nimiosa Selma Lagerlöfi “Gösta Berlingi saagas” (1994, lav Kaarel Kilvet).

Lisaks näitlejatööle lavastas Aare Laanemets Endlas 11 teost, nendest viis lastele. Siiani meenutatakse tema Maeterlincki “Sinilindu” (1986) ning oma viimase lavastusega Hodgsoni “Salaaia” põhjal (1999) pälvis ta Teatriliidult aasta lasteteatri preemia.

1984. aastal asutas Laanemets koos Elmar Tringiga Kool-Teatri, mida juhendas oma surmani 2000. aastal. Õpilased on palju rääkinud Laanemetsast kui heast pedagoogist, kes ei tõmmanud enda ja õpilaste vahele ranget piiri, kuid suutis oma vaieldamatu autoriteedi ja eeskujuga kasvandikke motiveerida ja inspireerida ning igaühes nende isikupäraseid andeid esile tuua.

 

Allikas: Endla teater