Kuidas ma Hardi Volmeri filmis setut mängisin

Piret helistab, ta ütleb oma perekonnanime ka, aga see läheb esimese hooga mul meelest mööda. Ta räägib, et Hardi Volmer teeb Võrumaal filmi „Johannes Pääsukese tegelik elu” lisavõtteid ja tahab mind sinna mängima. Ärarääkija võluvitsaks on, et saan mängida kuulsate Ott Sepa ja Märt Avandiga. Mul on parajasti see koht peas, kus pean mõtlema, kust suveteatri nägemiseks bensiini, kava ja kohvi ostmiseks raha saada – muidugi võtan pakkumise vastu. Sean tingimuseks, et tulen siis, kui ei pea mängima purjus vanameest. Kuna ei pea, siis ütlen, et teen endale reede vabaks.

Lõpmatusse kulgev võttepäev

See, et film peenike värk on, tean juba ammu. Ja nii venibki reedene võttele jõudmine mind ärevaks tegemata. Väljasõit Raplast kell pool 12 lükkub kella poole kolme juurde. Õhus on äikest ja filmigrupp ennast selle järgi sätib.

Hakkame sõitma. Pärin roolis istuvalt Hillarilt (Hillar Indla), kas ta on maa või linna mees. Linnamees on, sõidab GPSi järgi.

Ma sündmuste käigust nüüd pisut ette ruttan, aga kui juba on öö ja me Hillariga Valgjärve kandi võtteplatsilt tagasi sõidame, juhib see tehisintellekt nutitelefonis meid esimese hooga hingematvalt kaunisse tupikusse. Mägede vahel kulgev külatee, hämarus, puude salapära… Siis suur tupiku märk. Hillar vaatab tarkmeest taskust ja ütleb, et kohe peaks tulema pööre vasakule. Ei tule, enne sulgeb me edasisõidu betoonplokkidest tõke. Hillar lükkab tagumise käigu sisse. Jõuan märgata plokkide taga orus lösutavat järvesilma ja mäel punast katust. Kellegi õndsus. Mõtlen, et just GPS on põhjus, miks teele betoonist tõke tekkis. Küllap hakkasid tänased seiklejad liiga tihti rahu rikkuma…

Ent nüüd tagasi sinna, kus oleme alles minekul. Adavere tuuliku juures algab paduvihm. See lööb ilma pimedaks ja auto kojameestel annab pilti selgeks pühkida. Põltsamaa ristis enam ei saja. Kui asfalt tolmaks, siis ta tolmaks, hetkel ta sulab.

Tartus Lõunakeskuse juures on liiklusummik. Aeglaselt liikuv tropp. On reede ja kell hakkab viis saama, Tartu linna inimesed kõik maale sõidavad. Kui Elva poole viivast ringteest üle saame, on taas vaba liikuda.

Kanepi vald. Palju teeviitasid, mis näitavad, et siit saab Otepääle. Me Hillariga võttele sõites palju ei räägi. Küsin, millega ta filmi peal tegeleb ja kuulen esimest korda sõna lokatsioon. Hillar Indla on Pääsukese filmi produtsent Anneli Ahvena abiline, tootmisjuht. Minu autojuhiks hakkas sellepärast, et kedagi teist polnud võtta, kes nii pikka maad tahtnuks sõita. Märkan, et Hillar joob energiajooki nagu mina vett.

Jõuame Ilmjärve poe kõrvale parkimisplatsi. Hillar saab seal kokku hobusenaise ja treilerimehega. Nad tuleb võttepaika juhatada.

Kostüümibuss ja kunstnikud

Enne kui ma kostüümibussi satun, jõuab Hillar lahendada võttegrupi majutamise mure. Väljavalitud motell ei sobi, sest on ajast ja arust, ma kuulen, et seal on sooja veega kitsas ja peldikusse tuleb vett käsidušist lasta.

Kostüümibussi perenaine on ilus, ma ei märka ta nime meelde jätta, aga tunneksin ta teiste seast tänaval ära kindlasti. „Selline pluus on ja siis selline ja… ei, see särk on meil juba filmist läbi käinud…” Ma tahan üht valget linast särki, et olla ilus mees. Näen, et see mõte kostümeerijale ei meeldi. Valime. Tuleb Hardi Volmer ise. Tema käest saan teada, kes ma filmis olema pean – aeda ehitav setu vanamees. Hardi leiab ühe kraega pluusi, ütleb, et näe, see ju minu enda särk. „Sellel lõikame krae ära…” Ma proovin, enne kui lõikama hakatakse. Pluus sobib mulle ja sobib Hardile. „Siin pole midagi lõigata ka, Marguse habe varjab krae ära,” otsustab Hardi, kes on teatrikunstniku diplomiga mees.

Räägin talle, kuidas just hommikul Ervin Õunapuu Facebooki vestlus taas mu tähelepanu sellele juhtis, et meil on tendents teatrikunstnike nimesid lehtedes välja kärpida, nagu neid polekski. „Mind häirib tendents, mis järjest süvenemas. Näitlejad ja lavastajad nimetatakse, kunstnik jäetakse välja,” kirjutas Ervin. Tegelikult ma tean, et seda ei tehta sisuliselt, vaid ruumi kokkuhoidmiseks. „On kunstnik-lavastajad, on teatrikunstnikud, on kunstnik-dekoraatorid ja kunstnik-diktaatorid,” lahterdab Ervin. Ta ennast, lisaviitega ja eriti viimasel ajal, liigitab mõnuga kunstnik-diktaatoriks. No ja kui ma sellest Hardile räägin, on ta nõus, on ka tendentsi märganud. „Kunstiakadeemias on mingi plaan teatrikunstnike õpetamine üldse lõpetada….,” jõuab Hardi rääkima hakata, aga sinna see jutt jääb, sest tuleb otsustada, kas valitud vest sobib setu selga, kellel Mikomäe mõõdud. Sobib.

Treiler ja Kark

Treiler, mille Hillar fimivõtte jaoks tellis, on pikk 21. sajandi järelkäru, paras džiibiga vedada. Hillar mulle napilt ütles, et selle peale läheb vanker. Kohapeal uudistades näen, et tõesti tõstetakse vankrikast treilerile. Kõigepealt vaatab uue võttepaiga üle operaator Mait Mäekivi, siis näen, kuidas tüdrukud vankrisse Pääsukese fotokaamera viivad ja ohjad, palju muid detailseid vidinaid. Valgusemehed sätivad treileril oma peegeldavaid sirme. Ilmselt on kõige lihtsam seletus, miks on vaja treilerit, see, et sinna mahub võttegrupp nii ära, et saaks kihvtimalt ja ligemalt võtta suuri plaane ja meeste juttu. Teine võimalus oleks, et kaameraga mees istub tagurpidi vankrit vedava hobuse seljas.

Tõnu Kark tuleb, peenikese raamiga prillid ninal. Ütleb mulle, et teeb filmis seda osa, mida oleks pidanud mängima kadunud Arvo Kukumägi. Kuni võtteks valmistutakse, me räägime Karguga naistest. Lastest räägime ka ja sellest, et tal pole aega vana olla. Või vanaks jääda. Kui hiljem noortele kuulsustele ütlen, et Tõnu Kark on 71aastane mees, nad mind ei usu. Nutis guugeldavad ja saavad kinnitust. Hardi Volmer läheb mööda ja küsib: ”Kus tsurad on?”

Seekord peab Hardi tsurade all silmas Avandit ja Seppa, filmis siis Harri Voltrit ja Johannes Pääsukest. Tõnu Kark saab vahepeal ette suured vuntsid. Siis nad kolmekesi istuvad juba treileril asuvas vankris ja võtavad filmiteksti läbi.

Vaatan, kuidas Märt välja näeb, ja see teeb mind kadedaks, eriti vaese üliõpilase prillid, mis tal ninal. Ütlen seda talle ja mõtlen, et mul on jalas number 47 suured saapad. Ott Sepp on üleni valges.

Hillar toob mulle süüa, jätab selle auto esiistmele. Ja siis ta juba taas korraldab, istub rooli ja sõidab treilerit vedava väikebussi ees. Keegi peab vastutulijaid peatama, et võte sujuks. Keegi peab olema ka liikuva filmigrupi taga, et juhuslik linnamaastur eelmise sajandi alguse idülli ei lõhuks. Muide, mulle jääb silma just nende linnamaasturite sagedus maal. Linnas seda enam ei märka. Õigus, Tõnu Kargu mängitava tegelase nimi on Sergo. Ja nagu ta ise ütleb, peab ta järgmisel päeval filmis ratsutama.

Hobusenaine ütleb, et filmipalka teeniv hobune on noor täkk Päka. Tal on teine ametlik nimi ka, see ei jää mulle meelde, Päka on ilmselt sõnast päkapikk. Ja täkk on erk, krutskitega, mitte aeglane ja tüdinud veohobune. Ja Kark temaga ratsutab. Vot selline näitleja elu. Keegi tuletab meelde, kuidas eelmisel suvel seesama täkk pulmarongi filmivõttel lõhkuma oli läinud.

Johannes Pääsukese tõeline õigus

Hardi räägib, kui küsin, et Pääsukese rõudmuuvi film peab vaatajatele esilinastuma tuleva aasta veebruaris. Kohe selle järel esilinastub Tanel Toomi „Tõde ja õigus”. Märt Avandi räägib Ott Sepale, kuidas keegi autoriteetne filmimees, kes filmitut näinud, olla kiitnud mõlemat Priitu. Priit Võigemast mängib seal Pearut ja Priit Loog Andrest.

Koduteel räägib Hillar mulle ühest oma peamisest ülesandest selle filmi juures. Nimelt on see seesama lokatsioon, mis mu jaoks tähendas seda, et väikese eelarvega filmi juures aitavad kõik kõiki ehk siis teha tuleb seda, mida parasjagu vaja teha. Ja Hillari ülesanne on, teades raha seisu, leida parimaid lahendusi. Ratsionaalsemaid ja loomingulisi, ilma magamata, energiajooki juues… Ja veel üks koduteejutt, mis Hillari räägitust pähe jääb, on see, kuidas maailmakuulsad kinoprodutsendid selleks, et loomingulises meeskonnas loomingulisena püsida, endale filmides lisatööks näiteks kunstniku assistendi koha võtavad.

Teatrikunstniku õppe kaotamise oht toob meelde ühe hea näite, kuidas maailmakuulus laulja, kes teenib iga etenduse pealt 20 000 eurot, kunstniku soovituse peale siduda ühes teatud stseenis rätik pähe, vastas: „Jah, härra kunstnik, kohe panen.” Samasugune situatsioon meie näitlejaga tõi vastuseks: „Ei, ei, ei…”

Nõnda siis esilinastuvad uue aasta algul kaks filmi kõrvuti ja „Johannes Pääsukese tegelik elu” moondub tegijate suus „Johannes Pääsukese tõeliseks õiguseks”.

Märt Avandi ütleb mulle, kui ennast Rapla tagasi sättima hakkan, ülimõnus irooniaga: „Eks sa said ise ka aru, Margus, et ega see siin tõde ja õigus ei ole. Vii kodule tervisi.”

Setu ehitab aeda

Lõpuks ikka ka sellest, kui kaamera ette sain… Ma ei ole kella vaadanud, aga siis jõuab aeg mu aia ehitamiseni. Muigan endamisi oma kujutlust, kuidas kusagil on poolik aed ja mina seal kallal mässan jätkata – tahaks ikka olla ju selline õppind vanamees. Tegelikkuses torkab keegi mulle pihku suure kirve, operaator annab hinnangu aialattidele, mis mu „ehitusplatsi” kõrvale hunnikusse asetatakse. Olen elus aedasid ehitanud küll ja hoopis filmiväliselt hindan ka, et kui neid kadakalatte pisut siluda, saaksin neist pärisaia küll.

Kuni operaator ja valgustajad võttepaika sätivad, istun Märdi ja Oti kõrvale. Nad on lõpetanud teksti läbivõtmise ja räägivad lastest, nende saatusest. Nad ise ei sõnasta seda, aga jutt on ju kuulsate vanemate laste saatusest ja elust ja kasvatamisest. Palju nüansse on ses arutluses poistel. Ott kuidagi nii ennast väljendab, et kui tema poeg kord tahab juba kellekski saada, siis ta teeb kõik, et lapsele selle soovi täitumist võimaldada. Mina aga torisedes endamisi mõtlen, et oh, Ott, kust sa tead, kui palju rumalaid pakkumisi pead hakkama vastu võtma, et väikeses Eestis lapse tulevik siis ära kindlustada. Tean, millist julgust see nõuab.

See, mida Volmer teeb Setumaal, on hea ja vajalik film. Märkan, kuidas Oti ja Märdi varasema koostöö suhe ja sõprus ka võtteplatsil töötab. Näitlejad aitavad teineteisel osa teha. Ja aitavad nõnda ka kogu võttemeeskonda.

Seisan, kirves käes ja kadakapost otsapidi maa sees, ja ootan. „Tsurad” on mäe otsas kaugel koos tolleaegse kaameraga. Situatsioon on järgmine, et mehed tahavad mäe otsast järve pildistada, aga ei saa. Kaamera on vaja kõrgemale tõsta. Siis märkab Pääsuke mind ja aialatte. Tormab mäest alla minu poole. Mina isegi ehmatan, kust selline ilmutus, ja sätin kirve enda kaitsmiseks esimese hooga ähvardavalt kätte. Hiljem saame jutule ja vajaliku pildi ka kolmekesi tehtud. Väike nali on selles kõiges sees, aga seda ma ära ei räägi.

Olen poistele varem öelnud, et ainult tänu sellele sai Volmer mind filmi, et nemad nii kuulsad on. Ott Sepal on see meeles ja teise duubli tegemise ajal ta pisut improviseerib. Lavastaja Hardi seda ei käskinud. Pääsukesena pistab ta mulle kaadris käe pihku, tänuks abi eest. Ja ilma igasuguse irooniata, see jääb meelde.

Habeme kiituseks

See on mul nüüd siis teine film, kuhu ligidale pääsesin habeme pärast. Esimene oli Sulev Keeduse oma, kuhu ta habemetega mehi valis. Hardi kuidagi häbelikult seda mulle tunnistab, et habe oli see, mis mu võtteplatsile tõi. Muidugi, ta ju ei tea, et mu vanavanaisa Petseris õunaaaeda ja kingapoodi pidas.

Hillar räägib mulle alles tagasiteel, et neil oleks vaja filmida veel ka Petseris. Seal aga olevat preester vahetunud ja varasemad kokkulepped ei kehti. Et ei teagi, kuidas see läheb. Lohutan

õppinud filmimeest Jüri Sillarti sõnadega: „Hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill.” Saan teada, et Hillar on Jüri õpilane ja tema eeskujust kantud. Seda viimast ta muide ei ütle – näen seda ise.

JOH. PÄÄSUKESE TÕELINE ELU

Hardi Volmeri mängufilm

HD / 90 min / seikluslik tragikomöödia

Meeskond:

Stsenarist: Hardi Volmer, Olavi Ruitlane

Idee autorid ja kaasstsenaristid: Peeter Brambat, Hardi Volmer

Režissöör: Hardi Volmer

Operaator: Mait Mäekivi

Kunstnik: Katrin Sipelgas, Maria-Eva Mägi

Helirezhissöörid: Ants Andreas, Tiina Andreas

Kostüümikunstnik: Inga Vares

Grmmkunstnik: Kersti Niglas

Helilooja: Ardo Ran Varres

Produtsent: Anneli Ahven

Tootjafirma: Kopli Kinokompanii OÜ

Gonsiori 27

10147 Tallinn

Osades.

Johannes Pääsuke Ott Sepp

Volter Märt Avandi

Sergo Tõnu Kark

Nasta Ester Kuntu

Kõrtsu-Ruudi Üllar Saaremäe

Jaan Tõnisson Peeter Raudsepp

Oskar Kallas Ardo Ran Varres

Karl Menning Robert Annus

Papa Lebedev Tõnu Oja

Mustlane Carmen Mikiver

Taarka Merle Jääger

Kardavoi Sergei Tsherkassov

Võtted Juuni-august 2017, juuli 2018

Esilinastus Jaanuar 2019

Pildistas Jaanika Jüris, lugu ilmus Maalehes

One thought on “Kuidas ma Hardi Volmeri filmis setut mängisin”

  1. Oli ka au osaleda ühes stseenis Kargi ja Tšerkassoviga. Ja ilma habemeta. Muide, Pireti perenimi on Sootla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga