Kadunukeste õdus galerii

 

 

KIRJUTAS LAURI SOMMER

Margus Mikomägi “Surnute raamat” Kaarnakivi Selts, 2020, Luhametsa-Raela. 206 lk.

Praegune elukord lisab surma tajumisele uusi nyansse. On selgemini tunda, et meie seast võetakse mõned igal päeval. Jälgime numbreid ja näeme nende taga inimesi. Seepärast on “Surnute raamat” peale põlistava väärtuse ka ajakohane, nagu olid Georg Mylleri jutlused katkuaegses Tallinnas. Viitab sellele, mida inimene teha võiks, kui vikatimees niidab kellegi tema lähedalt. Ja kuna me oleme väikene rahvas, on kõik siin meie lähikond.

Meie ees on portreed lahkunutest, kellest enamik on olnud näitlejad, kultuuritegelased ja autori omaksed, aga detailidest hooliva loodustruu mehe jaoks on meenutamist väärt ka vähemängitud lavastus, tapetud linnapuud ja nende tapmisega seostuv mentaliteet. Siin pole tekitatud hierarhiat, nagu ei ole hierarhiat ka surma enese juures. Kuid surm on olnud see päästik, mis autoris midagi vallandas.

Kui Miko kirjutab, siis on temas kuidagi alles näitleja, elukunstniku ja metsniku kogemus. Ta mõttekäigud võivad vahel kaootilised olla, aga tihtilugu on see elu enda, muutlike olukordade, vabade assotsiatsioonide ja spontaanse kõne kaootika. Vahel koorub sellest kena napp keelemeloodia. Ytleks lausa, et paikkondliku taustaga, aga pole päris kindel, kust ta need lausepooled eluteele kaasa on korjanud. Kas mõnest omaseks elatud kandist, vestluskaaslastelt või kirjandusest.

“Miks nii on, et kui inimene sureb, tulvab pähe lõputu piltide rida.” (lk.109) Kyllap sellepärast, et mälus liituvad visuaal ja mälestuse tunnetuslik ja sõnaline sisu. Ja siinkohal muidugi teatriime. Mälu selekteerib välja kõige intensiivsemad pildid, mida keel proovib reliikviana säilitada. Surma valu vastu pannakse olnu ilu ja sygavam sisu. Kirjasõnas saavad need kokku. Ja see ongi ehk suurim tõetruudus, mis meile mahajääjaile antud on. Lahkujad kehastasid midagi ja nende pärand jääb õpetuseks. Meid mõjutanud inimesed on meie ellu sulanud. Kanname neid kaasas ja hoiame mälestust kogujatena alles. Nekroloog on sel juhul paljuski memuaar ja Isa surmast tõukunud Pidula vinjetile “Elujanu” (lk.47-49) ei meenu praeguses proosas võrdset.

“Tobe on seda tunnistada, aga mu aastatepikkune soov Sinuga elust rääkida ja see üles kirjutada… on nüüd vaid mõte.”(lk.90) ytleb autor manalamees Tõnu Mikiverile. Ilmselt on paljud lugejaist omal kombel sama kahetsust tundnud. Seda, et me kõik võiksime olla lähemal ja teada yksteisest rohkem. Siiski on selles tundmuses peale nukruse ka midagi kestvat ja aitavat. Lahkunud ei saa meist päriselt kaduda, igatahes mitte enne, kui laguneb mälu ja seejärelgi võivad nad edasi pysida hinges. Nad meenuvad või ilmuvad iselaadsetel ajavälistel hetkedel, mis on liiga isiklikud ja pyhad, et neist avalikult kõnelda. Vahel peab pidama tabu. Midagi peab jääma ytlemata ja nii on tehtud ka siin.

Oma portreedes ei otsi Miko laia kultuurilist yldistust (selle jaoks on teatriteadlased) vaid vahetuid meelde jäänud seiku, mis on kirja pandud sooja sydamega. Ja mõni väike, aga võtmeline fraas võib lahkunust öelda rohkem kui pikk ja kuiv yleerudeeritud nekroloog, kus on veatult inventeeritud kogu lahkunu loominguline biograafia. “Surnute raamatus” on kyll itku ja kahjutunnet või leinast põhjustatud peataolekut, aga mitte grammigi morbiidsust või õõnsat paatost. Siin elab normaalne tunderikas surmakultuur, mis on veel alles peielaudade vestlustes ja kõnedes, setude haudadel söömise kombes ja lahkunu pildi või tema nimipyhaku ikooni ees kyynla syytamises. See võib olla lausa igapäevane rituaal.

Miko järelhyyded kaardistavad yht eel- ja järellooga kultuuristseeni meie teatriloos. Selle keskmes on seitsmekymnendad ja kaheksakymnendad, mis oli kyllap autori elu kõige vastuvõtlikum aeg ja ka tema käsitletute hiilgeaeg. Need killukesed mälu varaaitadest lisavad teatriteadlaste monograafiatele ja kriitikute syvakäsitlustele vajaliku kohalolija kostmise ja elamusliku lisamyndi.

Vahel väljendub lein ilmselt ka võimetuses seda yldse kuidagi sõnastada või on lehe ilmumisgraafik autorit liiga armutult takka piitsutanud. Kui sympaatia on olemas, aga seos pole piisavalt isiklik ja materjali napib, ei lähe lugu päris hästi kokku, nagu Enn Kraami (lk.23-25) puhul. Paaril kohal on mindud ka seda teed, pandud sisse katke mõnest vanast intervjuust või korjatud tsitaate kadunukest tundnud inimestelt. Aga eluline ja surmlik paratamatus seegi ning vahel vägagi õigustatud. Näiteks Hendrik Toompere tähendused Evald Hermakylast (lk.125-132) pole ju muud kui puhas kuld. Kadunukese meenutamiseks pole mingit yldkehtivat valemit, sest nad kõik olid väga erinevad. Siinne lähenemiste ja lahenduste mitmekesisus on vajalik ja õige. Ja kuna raamatus jäädvustatud kujud on enamjaolt ka rahva poolt armastatud, siis julgen selle teose kyll yldhuvitavasse lahtrisse paigutada. Miko mäletamisel on hõrk nostalgia hõng, mis kajab vastu meistki, kes oleme kaasa elanud Aarne Üksküla, Mikk Mikiveri, Sulev Luige, Lembit Ulfsaki, Evald Hermaküla, Arvo Kukumäe, Tõnu Aava, Mikk Sarve ja paljude teiste tähelennule.

Ilmus Maalehes, Lauri foto Arved Breidaks 

.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga