Kaarel Ird: „Minu parim lavastus on Vanemuine“

 

PINNUKS SILMAS: Kaarel Irdile ei meeldinud, et vanaemad pühapäeviti kirikus käisid. VIKTOR SALMRE / EE ARHIIV (Foto ja pildiallkiri laenatud Ekspressi arhiivist 2006.aastal kirjutas Pekka Erelt loo “Sõnnik kirikusse”, vaata http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EC41AAA50E05AD2BC22571D90023A3B0

 

Eesti teatriliit kirjastas raamatu “Kandiline Kaarel Ird”, dokumendid ja kommentaarid. Koostajaks Jaak Viller, toimetaja Reet Neimar. Maaaleht tellis minult sest raamatust loo, mille ma siis ka kirjutasin ja mis ka ilmus.
1.oktoobri Eesti Ekspressis kirjutab samast raamatust professor Ingo Normet, loo pealkiri temal on”Karjub ja karjub ja korraga on nii hea”. Hetkel ei ole seda huvitavat lugu veel Ekspressi veebis. Kohe kui see sinna ilmub siis panen siia lingi, aga soovitan soojalt, võrrelge! Minu ja Ingo Normeti vanusevahe on kümme aastat ainult. Aga siin minu kirjutatud Maalehe lugu:

 

Jaak Villeri koostatud paks Irdiraamat annab lugejale võimaluse ajas tagasi vaadata ja ehk mõelda, mis on praegu teatriilmas teistmoodi, mis samaks jäänud.

Üks liin, mis paljude seas jälgitav, on Tartu ja Tallinna teatritegijate omavaheline võistlus. Kahe suure, Voldemar Panso ja Kaarel Irdi suhted, mis müütides vastasseisuks kinnistunud, tunduvad Irdi-raamatut lugedes emotsionaalse dialoogina, mille eesmärk huvitavam ja vaimustavam Eesti teater.

Lisaks kumab raamatust see teadmine, et Eestit juhiti siis ja juhitakse ka täna pealinnast. Kultuuriministeerium oli siis ja on ju ka täna Tallinnas. Teatripoliitikas Nõukogude ajal ja praegu on silmanähtavaid sarnasusi, kahjuks ja õnneks.

Eelkõige on „Kandiline Ird“ raamat isiksusest ja tema teatriusust ajal, kui Eesti oli Nõukogude liiduvabariik. Raamat kirjeldab Irdi teatriehitust sõna otseses ja kaudses mõttes. Paralleelne mõtteseos lugedes on varmas tekkima, teades, et Voldemar Panso asutatud Noorsooteater veel tänagi on ilma oma uuest teatrisaalist.

Üks vähestest Panso kooli lõpetanud näitlejatest, kes Irdi aja Vanemuisesse 1978. aastast pidama jäänud tänaseni, Aivar Tommingas ütles sel kevadel oma Rapla kodukooli õpilastega kohtudes ehk pisut diplomaatiliseltki: „ Nad mõlemad (Panso ja Ird. MM) olid nii suured teatrimehed, et nad omavahel eriti hästi läbi ei saanud, vist…“ See “vist” jääb ka raamatut lugedes kripeldama, et ehk oli see mitteläbisaamine pealispindne ja avalikkusele väljapaistev vaid. Ehk sisimas mehed hoopis teineteisele au andsid hoopis. Tundub, et Eesti teatri jaoks oli kahe suure vastuolu pigem õnnistav ja edasi viiv kui takistav ja loomingulist peatav.

Raamat on tsitaatide ja dokumentide ja mälukildude rohke. Kinnitab tekkinud Irdi-lugusid ja müüte ning lükkab ümber.

 

Näitejuhtimine ja lavastamine

Raamatus on palju juttu sellest, et näitlejal on peale osade ja lavastaja vaja näitejuhti. Sellest vähe räägitakse tänases teatriilmas. Mõni aasta tagasi ütles Aivar Tomminga,s vastates küsimusele, kas tema teatrielus on näitejuhti olnud: „Mul oli Kaarel Ird. Temaga me tegime lausa paarisrääkimist. Ta seisis su kõrval, hoidis käest kinni. Olin verinoor näitleja, koolist tulnud ja ei saanud üldse aru, mis värk on. Olin koolis õppinud hoopis muid asju. Siis järsku tuleb mingi vanamees, võtab käest kinni ja korrutab ja korrutab. Mina püüan siis sama ilmekalt sama korrata, öelda nagu tema, aru saamata mingist vahest. Ta ikka ei ole rahul, korrutame muudkui, siis tekib, no mitte just kõige tervem õhkkond…“

Ja veel üks tsitaat pea neli aastat tagasi tehtud intervjuust Aivar Tommingaga. Ta ütleb: „Ird? Ma hindan teda, austan…Tänapäeval, kui oleks selline mees…

Ma meeletult igatsen Eesti teatrisse sellist nähtust nagu oli Ird. „ Irdi ühe lemmiknäitleja Tomminga sõnul on täna teised printsiibid, põhimõtted üldse, aga sellist inimest ei ole, kelle jaoks elu on vaid teater, teater ja ainult teater. „Temal see oli. Mitte miski muu teda ei huvitanud. Ta oli küll, räägitakse, konjunkturist, aga ta ajas asja kas siis Tallinnas või Moskvas ikka oma teatri nimel ja eest.“ Ird elas selle nimel, et see, mida teatrinimesed lavalt õhtul inimesele näitavad, oleks, et sellest saaks asi. Ta oli läbi ja lõhki teatriinimene. „Ma tunnen puudust sellistest inimestest nagu Ird. Sellisest, kes tuleb sulle tänaval vastu, võtab nööbist kinni ja teeb märkuse eelmise etenduse kohta. Ird oli kogu aeg selles elemendis. Elu on muutunud, jah, tekkinud on teised väärtushinnangud. Sellest on kahju, et Irde enam pole.2 tunnistab Aivar Tommingas.

Jah, Kaarel Ird oli nähtus ja õnneks see nähtus tegutses teatrivallas, kinnitavad ka raamatus olevad intervjuukatked, Irdi enese kirjutatu, sõprade ja vaenlaste jutud.

 

Ülim sotsiaalne aktiivsus

See, mida Kaarel Ird jõudis elus, on aukartustäratav. Mind üllatas lugedes näiteks, et Ird kirjutas põhjalikke lugusid teatrist vist kõigis tolleaegsetes ajakirjandusväljaandeis, Loomingust ja Sirbist alustades, kaasa arvatud ajakiri „Eesti kommunist“. Jajah, täna ilmselt on raske ette kujutada, et ajakirjas nimega „Eesti kommunist“ aeti tõsist teatrijuttu. Näiteks on raamatus tsitaat Irdi kirjutisest „Mõnda eesti draamakunstist eile, täna, homme“ EK 8/1976. (Raamatus lk 730)

Seal siis Ird oma kaaskommunistedele, kes otsutavad, selgitab, miks on vaja „taluda“ noorte katsetusi teatripõllul.

Ird kirjutas ka üleliidulistes väljaannetes. Tänases kõnepruugis oli Kaarel Ird tõsiseltvõetav arvamusliider, tema sõna arvestati, kuulati ja, mis kõige tähtsam vist – paljus just tänu talle võttis peale me tolleaegse ideloogiasektori teatrit tõsiselt ka teatripublik. Ja see balanss on raske saavutada, hoolimata ühiskonnas valitud või pealesurutud valitsemisvormist. Ird oli vangis maailmas rahvusvaheline mees.

Raamatust selgub, et ta käis Soome teatrikoolis loenguid pidama Stanislavski teatrimeetoditest ja asjaomased peavad neid loenguid säravateks. Raamatus on ära toodud noorte Mati Undi ja Liina Pihlaku teatrit parandav ja Vanemuise vigadele tähelepanu juhtiv kiri. Vägisi viib mõte sinna, et kui noored mis tahes meie teatris taolise kirja kirjutaks teatrijuhile, kas nad homme enam ses teatris töötaks? Mati Unt ja kunstnik Liina Pihlak töötasid ja nende soovitusi isegi arvestati.

Nagu Voldemar Panso nii jõudis ka Kaarel Ird oma elu ajal kirjutada teatriraamatuid, mis praktiku mõtteid teoreetiliselt vormistasid.

Omaette liin ja lugemist väärt on raamatus kõikjalt läbijooksev Vana Hirmsa suhe teatrikriitikute ja kriitikaga. Hästi kihvt on lugedes mõelda, et Nõukogude Eesti päevalehed ei saanud keelduda Kaarel Irdi teatrikirjutistest ja avaldasid neid, just mõtteid teatrikunstist ja kaasajast. Keegi ei öelnud Irdile, et ei, mees, see lugu on liiga pikk ja keda lugejat su teoretiseerimine üldse huvitab.

Muu hulgas saab Irdi raamatust teada noore Jaak Alliku teatri juurde tulemise loo, loo sellest, kuidas Reet Neimar Irdiga tuttavaks sai, kuidas Vladimir Karasjov Vanemuises ikkagi ei lavastanud… Palju lugusid mehest, kes kivile ei mahtunud. Raamatut saab lugeda kui ajalooõpikut, teatrikäsiraamatut. Kujutan ette, et see raamat on huvitav lugemine ka sellele, kellel näiliselt teatriga miskit pistmist ei ole. Ja küsimus on, kes meie ajas suudaks poliitikutele sellise mõjuga rääkida teatri tähtsusest inimese elus.

Lisaväärtuse annab raamatule väga hea liigendus ja haruldased fotod.

 

Näitleja Aivar Tommingas: „ Ird elas teatris. See oli tema kodu. Tal oli selline mood, et tuli etenduse ajal, istus oma looži ja hakkas kõva häälega rääkima. Meie mängime laval, on ka vaikusehetki, publik hoiab hinge kinni, meie mängime… siis ülevalt loožist kostab selgelt lavale: „Mida ta kurrat teeb seal praegu? Mis seal toimub? Kuhu ta läheb, kurat?“ Irdi kõrval oli sekretär, kes siis kõik selle üles kirjutas. Hommikul, kui tulid tööle, anti sulle paks patakas pabereid. Näe, siin on eelmise õhtu märkused. Selline teater oli.“

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga