Jüri Reinvere: Käbi Laretei keeldus kibestumast

Eesti pianist ja kirjanik Käbi Laretei (1922–2014) saaks homme 95aastaseks.

Loomingu Raamatukogu kunagine toimetaja ja tõlkija Agu Sisask kirjutab Käbi Laretei seni viimati ilmunud raamatus „Mahagonipuust tiibklaver” (Kirjastus SE&JS 2015): „Oma hingelaadilt oli Käbi romantik. Valmistudes ette jäädavaks lahkumiseks oli ta oma matusetalituseks koostanud muusikakava, mis koosnes valdavas osas romantismiajastu heliloojatest: Robert Schumann “Opus 56:4”,  Arvo Pärt “Spiegel im Spiegel”, Franz Schubert “Der Lindenbaum”, Robert Schumann    “Vogel als Prophet”, Franz Schubert “Litanei”, Jüri Reinvere “Topeltkvartett”, Wolfgang Amadeus Mozart “Fantasie f-moll KV608”.”

Suurt eestlast meenutab Frankfurdis elav eesti helilooja ja esseist Jüri Reinvere (1971).

Kuidas te tutvusite?

Elasin siis Varssavis, olin 18aastane. Poola keeles ilmus siis just Ingmar Bergmani raamat „Laterna magica” ja eesti keeles Käbi raamat „Peotäis mulda, lapike maad”(Loomingu Ramatukogu 1989, tõlkis Anu Saluäär). Lugesin neid kõrvu. Olin loetust vaimustuses ja leidsin, et tahan nende maailmast õppida. Siis elu kandis mind Soome edasi ja sealt võtsin ise Käbiga ühendust. Sellest arenes väga ruttu intensiivne ja meid mõlemat äärmiselt rikastav sõprus. Me olime mingis mõttes nagu ühe perekonna liikmed.

Mis teid ühendas?

Muusika ja kirjandus, aga ka eestlaseks olemine. Eestlaseks olemine välismaal. Mind huvitas tema maailm, mis kandus ju juurtega peaaegu tsaariaega, Leetu, Poolasse… maailmadesse, kuhu mul ei olnud mingit ligipääsu. Tema oli seda aga oma lapsepõlves kogenud.

Näiteks rääkis ta mulle, kuidas oli käinud lapsena Köningsbergis (nüüd Kaliningrad) ja millised uhked nukud olid kaupluste akendel. Või kuidas Moskva tänavatel inimesed tema nukuvankri ees arreteeriti ja udusse haihtusid. Kummaline maailm, mida täna enam ei leia. Ma tundsin Käbiga suheldes väga suurt seost Kesk-Euroopa maailmaga üleüldse. Nagu oleks Miłosz minu kõrvallauas istunud ja mulle sosistanud.

Meid huvitas kunstnikuks olemine ja eestlus. Kindlasti ka psühholoogia.

Teie vanusevahe…

…oli 50 aastat.

Mulle on see üllatav läbisaamine, eriti kui mõtlen tänasele valitsevale eeskujupõlgavale edu- ja noortekultusele.

Ah nõnda. Viiskümmend aastat meie vahel ei lugenud mitte midagi. Muidugi olid mu küsimused sellise 20–30aastase elu küsimused. Me ikka nentisime, kuidas me ei tunneta seda vanusevahet.

Kuidas te selle saavutasite… vastastikuse lugupidamisega?

Seda nagunii, aga meil oli ikkagi väga intensiivne huvi teineteise maailma suhtes, mis just vanusevahest tulenes. Ta rääkis mulle palju oma lapsepõlvest ja näiteks Moskvast, kus ta veetis oma teadliku lapsepõlve. Kummalises ja närvilises õhkkonnas, kus ei teatud, mis ees ootab. Muuseas väga… natuke sarnane praeguste aegadega.

Ja muidugi oli minu huvi ka Ingmar Bergmani maailm – inimene, keda ma hiljem ka isiklikult tundma sain.

Käbi omakorda huvitus sellest, mis tähendab olla noor kunstnik. Millest noored mõtlevad, mis on nende küsimused? Mis tähendab olla noor kunstnik välismaal, eestlane välismaal…? Mis tähendab olla sovieti-eestlane?

Tooge mõni näide?

Ta oli siis ikka juba päris-päris vana, olin ta juures külas. Avastasin laualt raamatu Ameerika advokaatidest. Me palju rääkisime raamatutest, mida lugesime. Küsisin möödaminnes, mis selles raamatus on, miks sa seda loed? Tema vastas, et tahab lihtsalt olla kursis sellega, mis tähendab olla advokaat Ameerikas täna.

Selline eluhuvi teda iseloomustas. Tihti on ju nii, et vanadusega inimesed müürivad ennast kinni ja sealt maailmast väljapoole ei vaata. Selle järel tuleb see, et noored on nagunii hukas. Temal seda polnud, vastupidi – ta oli tuliselt huvitatud, millega noored tegelevad. Näiteks küsis ta mu käest, mida tähendab noorte slängis sillas olemine. Helistas ja küsis, see teda köitis. See oli tema olemus, ta elas maailmas siin ja praegu.

Te polnud sündinudki veel, kui Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei kümne aasta pikkune abielu lagunes. Ometi on teada, et nad ei katkestanud oma läbikäimist kuni elasid?

Sellise suhte olemus on sees Bergmani viimases filmis „Sarabande” (2003), kus kunagised noored, kes on abielu ajal teineteist hävitanud, on vanadena saanud uuesti sõpradeks. Elavad iseseisvat elu teineteist toetades, neid seob vana sõprus ja koos läbi käidud raske tee.

See oli võimalik ainult tänu sellele, et Käbi võttis oma elu ülesandeks mitte kibestuda. Ta ei tahtnud olla see naine, kes pärast rasket lahutust väga mõjuvõimsast ja kuulsast mehest istub kodus, joob džinni ja jagab intervjuusid, kui nõme ta eksmees on, või sellest, kui hea tal on üksi olla. Ta keeldus sellest teadlikult.

Käbi valis endale tee, mis lasi tal hingata ja vabalt olla. Tee, milles oli palju andestust ja väga palju leppimist. See oli tema moraali üks väga keskseid põhimõtteid. Mitte ainult oskus andestada, vaid ka see, et peame oskama aktsepteerida elu tõsiasju. Peame nendega toime tulema.

Kas teie maailmavaateline plaan ja elufilosoofia on Käbi Laretei mõjutustega? Olete öelnud kusagil, et ta oli teie õpetaja.

No Ingmar ja Käbi mõjutasid ja õpetasid mind väga. Olen nende õpilane. Ma seda vägagi tunnetan ka täna. Nad ei õpetanud ja ei mõjutanud mind mitte otseselt, ehkki kirjutamisel nad mulle alguses nõu andsid. Nad õpetasid mind olema kunstnik.

Milline peab kunstnik olema?

Eri inimesed lahendavad seda olemist erinevalt. Sellele pole ühest vastust. Iga looja otsib oma.

Kuid tänane kunstimaailm on väga palju erinev selleaegsest, kui nemad oma karjääri tegid. Nende mõlema õpetuse põhituum oli see, et kunstnik peab olema aus. Niipea kui ta valetab, läheb ta kunst pudruseks ja võltsiks. Ma olen selle põhimõtte üle võtnud. See on minu kunstnikuks olemise tuum.

Kuidas te ennast identifitseerite, kas olete maailmakodanik, eestlane…?

Need kaks ei välista üksteist. Mõlemad käivad minu kohta. Olen alati jälginud, mis Eestis sünnib. Nüüd olen seda, mida näen, hakanud ka oma kirjutistes väljendama.

Mida te näete?

Eestlased – kui väga üldistada, tihti oma tegelikke tugevusi ei hinda. See, mille üle muret tuntakse, on väljast vaadates isegi kummaline.

Mulle tundub, et viimased seitse aastat on Eestis olnud selline… mandumise oht. Me oleme natuke magama jäänud ja ei ole tähele pannud, et teised on ärkvel. Me pisut seisame. Me peaksime ausad olema. Tõde on alati see, mis edasiliikumist võimaldab. Progressiivset edasiliikumist.

Siin on ka see, et me kipume unustama oma suuri. Kuidas sellega maailmas on?

Oma suuri unustada on suitsidaalne ettevõtmine küll. Jah, ma olen täheldanud valehäbi eelkäijate suhtes, ilmselt sest nad on teistmoodi kui meie praegune aeg. Ja siis eestlane muretseb. Ka selle üle, et meie suurmehed pole ehk nii kuulsad kui meie naabrite suurmehed. Me ei peaks ennast sellega vaevama.

Meil on ajalooliselt väga selgeks mõtestatud me ohvriks olemise lugu. Seda oleme me hästi teinud. Aga muus meie ajaloos valitseb palju suurt segadust. Miks me ei hinda omi suurmehi, isegi kui nad just päris nii ei ole, nagu me tahaksime? Miks me ei aktsepteeri, et ajad olid teised? Mitte keegi ei hakka hindama meie ajaloolisi suurmehi, kui me ise seda ei tee.

Täna minnakse Eestist ära?

Paljud eestlased elavad välismaal nii, et on Eestisse registreeritud. Ollakse ametlikus registris, aga reaalselt ollakse ära. Me pole päris ausad, tegelikult lahkutakse praegu Eestist massiliselt. Juba mõnda aega, just praegu.

See on märk, mida eestlased peaksid võtma äärmiselt tõsiselt. See on lakmusnäitaja Eesti ühiskonnast. Ma olen maailmas elades näinud ja mõistnud, et inimesed ei taha tegelikult oma kodudest lahkuda. On selliseid rännuhingi – ma kuulun nende hulka, aga nad on väga erandlikud. Aga suurem osa inimestest tahab elada oma perekonna ja sõprade lähedal. Sellest, et Eestist lahkutakse või soovitakse lahkuda, tuleb mõelda. Miks? Mis sünnib?

Rääkisite te Käbi Lareteiga ka sellest, et tema oli sunnitud kodust eemal olema?

Me rääkisime sellest tihti. Sellest, mis toimub eemaloleja hinges. Kas ta oleks teinud sellist rahvusvahelist karjääri, kui ei oleks läinud nii, nagu oli?

Samas ei olnud ei temal ega minul mingit põhjust oma juuri salata, sellest on asjad väga kaugel. Me oleme eestlased. See on vaateala ja alus kogu maailmale.

Tänan Sirje Endret ja kirjastust SE&JS fotode eest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga