JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada?

28. märtsil, teatripäeval, kutsus Juhan Ulfsak suuremaid üles kaitsma väikesi. Ta ütleb, et on üllatunud sellest, millisesse šokki on Eesti ühiskond ja ka kultuuriavalikkus viidud. Kuivõrd vähe on protesti olukorras, kus võim kipub inimesi administratiivselt represseerima.

Mõtlesin enne Juhan Ulfsakiga kohtumist, et teen talle pikka intervjuud pakkudes ülekohut. Tähelepanu ju tuleb tema mõneminutilisest ühiskonnakriitilisest sõnavõtust. Samas on mees teinud pikki ja omanäolisi lavastusi, näinud vaeva, loonud, ja ma pole pidanud vajalikuks sellest kõnelda.
Kui sellest mõttekäigust talle räägin, vastab ta: “See on arusaadav. Kunst, mida ma teen, ta polegi … no ütleme, et “Tõde ja õigust” ma pole lavastanud.” Tõest ja õigusest XXI sajandi Eestis aga räägime küll.
Kaks minu jaoks olulist detaili iseloomustamaks päeva kui juttu ajasime, enne kui päris lugu algab. Kui pärast jutuajamist Juhan Ulfsakiga Balti jaamas trammist väljun, tuleb mulle vastu ja teretab Taavi Eelmaa, Juhani sõber ja partner. Rongis arvutit avades loen esimesena uudist, et lavastaja Kirill Serebrennikov on Moskvas koduarestist vabastatud ja ta senine piirang on vahetatud linnast ja maalt väljasõidu keeluga.

Kui lavastad, kas siis alustad atmosfäärist ja meeleolust?
Ma ei oska öelda, kas sellega alustan või lõpetan, aga sellega tegelen kindlasti. Jah. See on sul üsna täpne küsimus, puudutab mu viimaseid töid, kus otsingi mingisugust uut suhet publikuga. “Budapest” ja “Workshop” – need on küll grupitööd, aga olen neis osalenud ühe autorina. Ka “Unistajate” puhul oli see oluline.
Tegelen aktiivselt küsimusega, et milline on autentne situatsioon, millesse publik asetub ja millise suhte esinejad temaga võtavad. Otsin olukorda, mis oleks vähemalt esimesed sekundid nii publiku kui ka esinejate jaoks tõene ja millelt hakata ehitama fantaasiaid. Aga see ühine kokkulepe jääb ja selle juurde saab alati tagasi pöörduda. See algab juba maja välisuksest tegelikult.
Püüan vältida agressiivset, etteheitvat või dotseerivat hoiakut publiku suhtes. Mingi manipulatsioon jääb alati, aga see võiks olla täiskasvanud inimeste omavaheline kokkulepe, mitte kunstiheeroste ühepoolne masturbatsioon.
Praeguses Eesti riigis rikutakse inimeste, no pehmendan, osa inimeste meeleolu üsna meelega ära järjepidevalt ja järelejätmata…

Kevad on…
Oli paar päeva tagasi.
Kolm päeva maal toimetamist teeb mu meeleolu tänagi heaks, hommikused uudised püüdsid seda muidugi rikkuda. Mis seal

Ungaris sul juhtus?
Minul isiklikult ei juhtunud midagi.

Mis sa seal tegid?
Tegin Kristjan Smedsi ja Annamária Langiga sellist tükki nagu “just filming”. Me näitasime seda mingi aeg tagasi ka Kanuti Gildis. Seda produtseeris Soome rahvusteater. Annamária on Ungari näitleja ja kohtusime kõik kolmekesi hoopis Münchenis töötades. Ja kuna Annamária Lang elab Ungaris, siis suurema osa proove tegime Budapestis.
Seal oli mul võimalik seda olukorda näha. Tänaval on kõik väga kena. Hipsterid jooksevad Macid kaenlas ringi, joovad latte’t, habe kikkis. Pidu käib, hinnad on mõnusad… Linn on ilus, aga kui hakkad inimestega rääkima… Meie siin oma kaabudega loodame, et äkki läheb veel kuidagi üle, aga seal on see kõik juba käes ja läheb kogu aeg hullemaks.

Mis nimelt?
No see liberaalne demokraatia on ära lõpetatud. Kui kunstivaldkonnast rääkida, siis kõik suuremad riiklikud kunstiinstitutsioonid on Orbanile ustavate inimeste käes ning toodavad ohutut ja mitte kedagi häirivat kunsti. Võimu suhtes kriitilised kunstnikud, kelle hulka kuulub praktiliselt kogu kaasaegse teatri seltskond, on riigi toetustest ära lõigatud. Kõik on pidanud poole valima. Ja selles kontekstis poole mittevalimine tähendab ka poole valimist. Paljud on pidanud kolima Saksamaale, Šveitsi ja mujale tööle. Ungari kaasaegset teatrikunsti tehakse tihti hoopis välismaal, ja kui võimalik, siis sõidetakse seda koju näitama.
On jäänud mõned sõltumatud institutsioonid Euroopa kultuurifondide rahastusega, mida üritatakse ka kinni keerata.

Nii konkreetne see ongi?
Jah, nii konkreetne ongi. Inimesed on allasurutud. Võim ei represseeri füüsiliselt… Kunstnikke ei peksta tänaval oimetuks teiste silme all. Neid represseeritakse administratiivselt. Aga mul oli au viibida Budapestis Ungari rahvuspühal, kui Orbani valijad bussidega kohale toodi. Siis oli tänavatel küll agressiivne meeleolu ja rünnati teise nahavärviga inimesi. Mööda sõitsid politseikorteeži saatel mootorratturid – nemad nimetavad ennast juuditapjateks –, läksid rahvuspüha tähistama. Selline macho-värk, nahkvestid ja Ungari lipud.
Kui sa teatripäeval Rakveres oma sõnumi edastasid, siis mõtlesin, et jah, hea et ütlesid, aga ega meie sellest pääse.

Oleme maailm ja kogu maailmas on sellised kõva käe muutused.
Jah. See ei alanud eile? Meil on juba ammu kasutusel bürokraatiale viidates keelduda. Rahataotlusel jäi kaks koma panemata. See ongi põhjus.
Eristaksin poliitilist tagakiusamist ja liigset bürokraatiat. Kaks eri teemat minu jaoks. See teatrite rahastamise süsteem on meil alati olnud suurte institutsioonide poole kaldu ja olen ka ise seda kritiseerinud, aga see pole poliitiline represseerimine. See on küsimus, kuidas toetada dünaamiliselt kunsti seal, kus ta iganes tekib, mitte panna kogu aur status quo säilimisele. Tegelikult on muidugi ka institutsioone vaja, aga tuleb leida tasakaalupunkt ja võimalus ka suurtes majades julgemaid pöördeid ette võtta. Aga kui asendada ükskõik kui ebatäiuslik ekspertiis otsese poliitilise tellimusega, ongi tulemuseks tsensuur.
Kusjuures jauratakse n-ö käimasolevast kultuurisõjast, aga tegelikult on Ungaris ka totaalne majanduslik korruptsioon, Orbani kamba ärimehed võidavad kõik riiklikud hanked ja katavad maad uhkete jalgpallistaadionidega.

Sa oled vabakutseline …

… juba kümme aastat.

Sul on hästi läinud. Julged oma hirmudest kõva häälega avalikult kõnelda. Aga kui oleksid näiteks Eesti Draamateatris palgaline lavastaja, kas siis saaksid olla sama julge?
Praeguses olukorras ma küll ei kujuta ette, miks ei võiks.
Mu sõnavõtu mõte ju oligi just nimelt seal kohas, sellel hetkel, nende inimeste ees, keda ma ei näe tihti. Selles kohas, kus on koos suurte institutsioonide ja erialaliitude juhid. Juhtida neil sündivale tähelepanu, kes on tugevamas seisus. Kutsuda üles solidaarsusele ning vastu seisma igasugusele tsensuurile ja dehumaniseerimisele.
Teatril kui ühel institutsionaalselt tugevamal kultuurivaldkonnal on lausa kohustus olla kriitiline, ja mitte ainult enda valdkonna sees toimuva suhtes, vaid laiemalt.
Jälgin, mis Venemaal toimub. Kui lavastaja Kirill Serebrennikovile esitati süüdistus ning ta kaks aastat tagasi koduaresti määrati, protestisid selle vastu avalikult kõik Venemaa suured ja kuulsad teatrijuhid ning lavastajad. Ka nende teatriliidu esimees, legendaarne Aleksandr Kaljagin kirjutab otse Putinile. Tahan öelda, et lavastaja kaitseks astuvad välja ka need, kellele lavastaja Serebrennikovi kunst, ma arvan, on isegi vastuvõetamatu. Sealsed suured kuidagi tunnevad ohtu ka oma loomevabadusele. Meil ma seda ei ole seni täheldanud.
Just, täpselt. Nad ei salli seal eriti Serebrennikovi, aga tajuvad ohtu vabadusele ja astuvad tema kaitseks välja. Ungaris kahjuks ei ole nii läinud.
Sellistel aegadel nagu praegu peaks ka meie hetkeks unustama oma esteetilised erimeelsused. Tuleb ilmselt minna vabadusesüdamekeste kontserdile, isegi kui seal esineb mitte Nick Cave, vaid Tanel Padar. Ja need, kellele kaasaegne kunst ei meeldi, ei tohiks mingil juhul poliitilist konjunktuuri ära kasutada ning võimuga koostööle asuda, et oma meremaalid paremasse galeriisse saada.
See aeg on meil ka juba olnud 1950ndatel.
Jah. Intelligentsiviha, see tekib alati sellistel puhkudel. EKRE definitsiooni järgi lillad ühesõnaga. On oluline, et inimesed, kes võib-olla on ise konservatiivsema kunstimaitsega, ei astuks nüüd ühte paati selle seltskonnaga, kes meil võimule tuleb. Muidugi ei sallita Serebrennikovi, sest ta on kahtlane tüüp ja kahtlane esteetika, aga välja astutakse poliitilise tagakiusamise vastu. Ja see on oluline.

Just.
Näiteks kui EKRE ähvardas NO-teatri kinni panna, siis tekitas see mõningast resonantsi teistes poliitikutes. Ka ajakirjandus võttis teema üles, aga näiteks eesti teatri erialaliitude ja teiste teatrite poolt kostus kõrvulukustavat vaikust. Ükskõik kas laiskusest või argusest jätsid nad selle otsese poliitilise ähvarduse tähelepanuta. Järgmiseks võeti ette juba õpetajad, naistearstid, MTÜd jne. Selliseid üleskutseid poliitilistele repressioonidele ei saa jätta ainult poliitikutele jageleda, vaid nende vastu peab välja astuma kodanikuühiskond laiemalt ja tegema seda järjekindlalt.
Suur sõnum tehakse pisikeseks, sellist spinni on kaugemal olijal lihtne omaks võtta ka?
Mis on oht ja mida ma Eestis näen reaalsena? Ressursside nappuse tingimustes suured institutsioonid säilitavad oma rahastuse ja on vait, sest neil on veel kõik hästi. Vaat see on oht!

Eks ka see Villu Reiljani aastatetagune jutt oma liistude juurde jäämisest on teatud mõju avaldanud, et olge vait, mängige ja lavastage.
No see Reiljani jutt mõjus pigem turgutavalt – pärast seda ei tahtnud keegi enam vait olla. Siin tekib üldse küsimus, mille eest riik teatrisüsteemile, võrreldes teiste kultuurivaldkondadega, võrdlemisi korralikku toetust annab. Seda võiks käsitleda kohustusena ühiskonda tagasi peegeldada ning olla ikkagi ka poliitiliselt tänapäevane ja adekvaatne. Mitte pakkuda selle raha eest lihtsalt pisut vanamoodsat meelelahutust.
Kuidas sa tunned, kas sinu väljaastumisel oli mingi mõju ka peale selle, et mitmed julgesid pärast sind suu lahti teha?
No väga hea, et inimesed suu lahti tegid, sest “kaabud” tahtsid ikka kultuuriministeeriumi endale saada. Aga ilmselt vaadati seal läbirääkimistel, et rahustaks vähemalt selle seltskonna maha, jama on niigi palju.
See, et kultuuriministriks saab Tõnis Lukas, tilgutati igaks juhuks välja kaks päeva enne teisi ministrikandidaate. Ja Lukas jõudis kohe esimese jutupunktina öelda, et loomevabadus peab olema. Nii et väga vabalt võib olla, et õnnestuski saavutada mingi väike tulemus.
Aga kui vaadata, mis juttu ajavad seal teised mehed, et lillad ja juudid piiravad ja süvariik kiusab, siis lisaks arstiabile vajab see seltskond ka ilmselt kunstirahva kriitilist tähelepanu edaspidigi.

Kuidas sellest kõigest, millest mulle lahtise tekstiga räägid, kunsti keeles laval kõnelda?
Mul hetkel ei ole sellist lavastust silmapiiril, mis seda problemaatikat käsitleks. Mul ei ole üldse ühtegi lavastust praegu plaanis. Rohkem on näitlemise asjad.

Pikk paus?
Olen mõelnud, et see on ka mingi müüt, et vaat nüüd on hakanud kultuuriinimesed rääkima ja enne olid vait. Ei ole nii, ESTO TVd tegime juba siis, kui Mart Laar ja Edgar Savisaar ruulisid. Reformierakond sai ka nii, et tolmas. Samas ma ei mäleta, et Laine Jänes oleks öelnud, et NO-teatrilt tuleb raha ära võtta sellepärast, mis seal kõik tehti temaga. Või et kõik on Brüsseli poolt kinni makstud ajupestud soroslased. See ongi erinevus, et nad kannatasid selle ära.
Tegelikult on kunstnikud ju kriitilised ka omaenda kohatise elitaarsuse suhtes ja küll saavad kõik teised ka oma koosa kui vaja. Minu arvates peavad kunstnikud olema kriitilised iga võimu suhtes, see ei tohiks olla küsimus.

Mul on tunne, et praegu olekski vaja teha poliitilist teatrit.
Meil on poliitilised sõnumid teatris olnud väga kujundlikud ja tihti ridade vahel. Tegelikult on võimalus teha ka sellist dokumentalistlikumat poliitilist teatrit, mida nägin Ungaris. Arpad Shilling, kes on tegelikult esteet ja Ungari kaasaegse teatri guru, on täiesti deklaratiivselt hüljanud oma peenendunud kujundliku esteetika ja teeb väga puhast poliitilist, ühiskonnakriitilist teatrit. Kuna tal Ungaris enam mingeid finantse pole, on see teater väga lihtne, otse asjast rääkiv, isegi vanamoodne. Pärast vestlused publikuga, mis muutuvad lausa mitmetunnisteks poliitkoosolekuteks.
Üks poliitilise teatri võimalus olekski see, mis ei ürita luua mingisuguseid surematuid kujundeid, vaid tegeleb mõnes mõttes sama asjaga, millega peaks tegelema uuriv ajakirjandus.

Huvitav!
Tihti mujal maailmas tehaksegi teatrit koos uurivate ajakirjanikega. Vahe on selles, et lehes töötades on sul raskem kogutud
informatsiooni avaldada. Sul peavad olema allikad ja tõendid, muidu kaevatakse kohtusse. Teatris on täiesti võimalik ühiskondlikku korruptsiooni ja võimu kuritegusid paljastada, tehes seda kas või kabaree vormis.
Mis müüte veel näed Eestis tekkinud olevat?
Kriitikat üritatakse tasalülitada sellega, et on suudetud maha müüa jutupunkt Eesti rahva lõhestamisest. Ei tohi inimõiguste või vähemuste kaitseks sõna võtta, sest sellega solvad neid, kellele ei meeldi universaalsed inimõigused. Absurd, kui tsiteerida Jaak Madisoni. Teine asi, et meil oleks justkui ühiskonnas kaks äärmust ja tõde on kuskil keskel.
Kui meil on ühes ääres inimesed, kes tahavad kinni panna inimõiguste keskust, kes on avalikult rassistid ja antisemiidid… Ma tahaks kuulda, kes see teine äärmus on. Sotsid? Et tuntud vasakäärmuslased Marina Kaljurand ja Sven Mikser on ühes äärmuses ja Ruuben Kaalep teises? Kusjuures seda juttu ajasid ka teised poliitikud, lootes endale tsentri hääled saada ja nüüd on tulemus käes.
Ühed ütlevad, et kõik inimesed, sõltumata nahavärvist, seksuaalsest orientatsioonist või soost, on võrdsed; teised ütlevad, et ei ole. Kas siis tõde, kus Eesti rahvas saab keskpõrandal kokku, on, et naiste õigused on enam-vähem, teatud kitsendustega, okei?
Teist äärmust tegelikult Eestis ju ei ole, ma ei näe kuskil autosid põletavaid vasakradikaale, kes tahaksid panku õhku lasta. Aga avalikult valge ülemvõimu pooldaja istub riigikogus ja spiiker ütleb, et ta on niisama naljamees. Luuakse narratiivi, et rahvuslik ühtsus on tähtsam kui humaansed väärtused. Öeldakse, et oleme vait ja hoiame kodurahu. Mina arvan, et ei peaks vait olema. Riik ei pea olema populistide pantvang.

Millest teatris puudu jääb – tarkusest, intellektuaalsusest…?
Arvan, et puudus on kriitilise kunstniku positsiooniga inimestest. See on ka teatrihariduse küsimus. Ühest küljest vajab riigiteatrite süsteem häid käsitöölisi, aga sellel kõigel pole mingit mõtet, kui me ei püüa kunstnikena oma kaasaegsetele midagi öelda. Kas see kriitilise kunstniku positsioon on kirjeldatav intellektuaalse peenusena või mingi rohmaka võitlevusena, see polegi oluline.

Katkend Juhan Ulfsaki teatripäeva kõnest
Ka Eesti poliitika on hetkel pöördumas. Me võime seda heatahtlikult nimetada demokraatia pidupäevaks. Aga mille eest ma tahaksin hoiatada või siin teie ees midagi öelda, on nende kahe konservatiivsuse toksiline ühisosa. See avaldub siis, kui me räägime surnud koera lohistamisest, kui me räägime purkisittumisest, kui me mõistame kirjanike üle kohut, ja see avaldub tuhandetes pisiasjades, mida meil siiamaani pole olnud vajadust tähele panna ja nende suhtes nii ettevaatlik olla.
Mõned aastad tagasi mul oli au ja õudus töötada Ungaris. Ja ma olen näinud, kuidas see läheb. Ei ole ühte suurt pauku, millele võiks näpu peale panna, mille vastu ühiselt üles tõusta ja see ära hoida. See juhtub iga päev ja see juhtub vaikselt. Ja kui sa räägid nende inimestega, küsid, kuidas see nii on läinud, siis vastuseks ei tule mitte tigedad sõnad ja konstruktiivne kriitika, vaid häbi. Inimestel on häbi, et see nii läks. Meie veel häbi ei tunne.

One thought on “JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada?”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga