Järelhüüe kurbusele, kelle nimi oli „Misery“

alt

Peeter Volkonski ja Maarika Vaarik, kohe järgneb viimane kummardus „Misry“ vaatajatele.

Foto: Viio Aitsam

 

Ta on läinud nüüd. On mängukavast maas, NO-s mängitud lavastus “Misery”, Stephen Kingi õudukas eesti keeles. Eesti tippvormis näitlejate esituses. See etendus, mida ma nägin, oli väga elus. On surnud nüüd ja olen kurb, et nii on.

Kahjuks nägin ma teda vaid korra. See esimene jäi viimaseks mulle ja ka saalitäiele vaatajatele. Ja kui ei juhtu imet, siis kõigile maailmas jäi viimaseks.

Misery” suri pärast seda, kui teda mängiti 28 korda. Need, kes teavad ja loevad, teavad seda, et “Miseryt” vaatas 3467 inmest.

Kujutan ette, et kõige kurvemad on Misery lavalt lahkumise üle näitlejad kuningas on surnud, elagu kuningas. Olge te kiidetud, Marika Vaarik ja Peeter Volkonski, selle eest, et nii mängisite nagu mängisite. Kokku mängisite ja sellest mõnu tundsite. See oli mu jaoks sinise verega mängitud. Vaadata, näha ja kaasa mõelda oli mõnus.

Ma ju ilmselt olen nagu me, inimesed, kõik. Kurbus peletab ja mingi teadmine selle loo erakordsest julmusest ei meelitanud kohe vaatama.

Kasutan nüüd Peeter Volkonski mulle öeldud sõnu temalt küsimata. Ta nimelt rääkis kord, et selle loo mängimine oli ta soov ja see soov oli pragmaatiline saab laval lamada ja ratastooliga sõita. Ja veel ütles ta kaht asja, mille siia järelhüüdesse pean kirjutama, et teised ka teaksid.

Ise tegin ettepaneku no et muudkui laman või olen ratastoolis. Pärast selgus, et kauplesin endale elu füüsiliselt raskeima rolli.“

Ma kuidagi tunnen, et ta sai, mida tahtis, muidu ei oleks see roll nii uhkelt kõlanud.

Teise asja kirjutan meelega suurte tähtedega, et saaks, mida tahan.

Mina (Nähtud Misery kohta): Kole lugu muidugi!

Peeter Volkonski: „KANNATUS ONGI VALUS, AGA KUI SEE ON PUHASTAVA LOOMINGU NIMEL, SIIS ON LÕPPTULEMUS ILUS.“

Selline on elu.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga