Vabanäitleja Kristjan Sarv: “Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.”

 

Näitleja Kristjan Sarv ei tule mu plaaniga teha pilti NO teatri ees kaasa. Muigab ja ütleb, et pigem võiks pildistada Estonia ees.

Järgneva pika intervjuu ajend on näitlejat puudutanud lause, mille kirjutasin, arvustades suvelavastust: „Näitleja Kristjan Sarvele (etenduses mõisavalitseja) ei tohiks aga enam keegi üheplaanilist kurjategija osa pakkuda. Kui sulle ainult lurjuste osi antakse, siis – ole nii hea kui tahes, üks hetk endast enam uut välja ei pigista. Tahaks teda nüüd näha mingis muus rollis, pättide kehastamine on tal nüüd hästi selge, unepealt.“. Kuigi siin ei ole otse öeldud, et Kristjan oma järjekordset kurjategijat halvasti mängib, tegi lause lehes näitlejale haiget.

Selle peab ära ütlema, et Kristjani mängitud kurjategijate reas on kõige kuulsam Leo Solba, telesarjas „Tuulepealne maa“.

 

Miks just sina oled juhtunud teatris ja televisioonis ja filmides pätirollidesse?

Pätt on karakterroll. Miks nad tulevad… Esiteks välimus. Ma jäin kiilaks väga noorelt. Esimest armastajat selle välimusega mängima ei panda. Keegi ei tule selle pealegi, et kiilakas mees võiks armastajat mängida. (Venitab mõnuga) Oo-kei.

Imelik välimus, ebaeestlaslik. Peaaegu kaks meetrit pikk, kiitsakas, imelik vibalik. Selge see, et päti tüüp. Tüübi järgi valitakse. Ma arvan täna, et oleksin „Tuulepealses maas“ võinud väga hästi ära teha ka Toomas Roo, keda mängis Rasmus Kaljujärv.

See on personaalne karma. Midagi tuleb endast välja mängida, kui tulevad järjest pätid, pätid, pätid. Nad on rasked ühele inimesele teha – sisse minna kriminaalse kaabaka olemusse.

 

Ma ikka olen üllatunud hoopis, et see sind nii valusalt puudutab.

Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.

Ega ma väga õnnelik ei olnud, kui Raivo Trass mulle Pivarootsi suvelavastusse Jaanus Jaani osa pakkus. Mulle sellel aastal ei oldud rohkem tööd pakutud. Kõik arvasid, et ma elan Ameerikas.

 

Miks?

Sellepärast, et Õhtuleht tegi kevadel nupukese, et lähen Ameerikasse. Kõik said aru, et lähen kauaks. Läksin vaid kolmeks nädalaks. Aga veel praegu tuttavad küsivad üllatusega, et oo, sa oled tagasi. Mis siis teha – olen vabakutseline näitleja ja mul on tööd vaja.

Ka suvepätt on töö. Üritasin sellest võtta parima. Kasvatasin hülgevuntsi ette ja tegin igast lavaletulekust numbri. Karakteri avamise ruumi ses loos palju ei olnud.

Ma usun, et igast materjalist saab hea näitleja midagi välja võluda.

(Kui seda juttu ajame, on Kristjanil veel suvepäti mängimise etendused ees. Kui need on seljataga, kirjutab ta mulle nii: „Ma olen siin mõelnud, et ega mul ei ole kurikaelte mängimise vastu midagi – need on karakterrollid kõik ja näitlejale hea treening. See pole teema, mida arutada, et mis autoreid või rolle ma teha tahan, sest ma arvan siiralt, et hea näitleja teeb iga rolli huvitavaks – Ristikivi-tüki mõisavalitseja sain kätte alles kümnendaks etenduseks – süüdimatu krutskimees, trikster, Jaanus Jaan vajas sisse mängimist ja polnud esikaks veel valmis (ehkki visioon oli peas olemas). Roll ei joonistunud esikal veel välja, sellepärast haavusingi su artikli peale tegelikult.“)

 

Kuule, kas kurjategijaks sünnitakse?

Ei. Mingid valikud on elus ikka. Tee läheb kaheks ja pead valima, kas võtad vastu selle saatana. Kui ma olen näljane poiss, kes varastab poest leiba…

 

No varastamise asemel võid ju inimestelt küsida?

Uhkus ei luba kerjata. Jah, uhkus on küll üks põhjustest ehk.

 

Naised armastavad kurjategijaid.

Alfaisased ju – võitlus käib, džungel, musklid, suured autod, relvad, paadid, raha, raha, raha…

Oled sa Oksaneni “Puhastust” lugenud, seda Vanemuise etendust näinud?

 

Ei.

Seal on tegelane, nimega Paša. Ta on Venemaalt pärit jõhkard, kes peab bordelliäri Berliinis. Selline mees.

 

Tead, kui seda me kohtumist ajendanud arvustust kirjutasin, siis oli mul seal selline lause, et sa ei peaks kurjategijaid mängima Eestis. Suure maailma jaoks, Hollywoodis oleks tööd ja mitte vähehuvitavat surmani kõrges vanaduses…

… ole eest. Ma tahaks Molier´i ja Shakespeare´i ka mängida. Koolis sai maitse suhu. Teatrid neid mängivad vähe ja ma ei ole sellistesse tearitesse tööle ka sattunud, kus selline võimalus oleks.

 

Jälle valikute asi. Sa tulid neli aastat tagasi ise NO teatrist tulema? Ega keegi vist ei ajanud?

Ooo-ooooo. Ei ajanud, aga mul oli tunne, et asi lõpeb halvasti, kui ma ei lahku. See pinge. Valik oli ellujäämise valik.

 

Keegi sest avalikult ei räägi, mis sünnib NO teatris, et head näitlejad sealt ära tulevad ka täna?

Mina ei tea, kas näitleja peaks sellest rääkima. Arvan, et seda, miks, peaks Tiit Ojasoo ja Eneliis Semperi käest küsima. Minu asi pole… mina sain selles teatris lahti lavahirmust. Meie töötempo oli tohutu, sain sealt nii head kui halba. Kuidagi tagasi aga ei tulnud, ei rahaliselt ega loominguliselt. Ka rollid hakkasid mul korduma, ühte auku, tundsin, et mu areng seisab. Ma…

 

…sa?

…ma viskasin saatusele kinda ja ei saa sulle täna veel kindlat öelda, kas see oli mõttekas käik. Ma neli aastat tagasi NOst lahkudes kaalusin pea kakskümmend kilo rohkem ja hinges olid suured emotsionaalsed augud.

Mulle tundub, et me teatrites ja teatrite vahel domineerib spordimentaliteet. See on päris õudne. See on üks põhjus, miks ma NOst ära tulin. Mida ma võistlen? Kellega ma võistlen? Kus see mu latt on, mida ületada? Kui ikka ei saa enam üle, siis ju kukub kõik ühe korraga kolks kokku. Kellele seda vaja on, parem ikka tasa ja targu, kõrgemale. Mitte suureks saada kohe, vaid kasvada suureks, täiskasvanuks. Ehitada.

Sport on äri.

 

Kristjan Sarv: “Ma olen siin mõelnud, et ega mul ei ole kurikaelte mängimise vastu midagi – need on karakterrollid kõik ja näitlejale hea treening ja et see pole teema, mida arutada, et mis autoreid või rolle ma teha tahan, sest ma arvan siiralt, et hea näitleja teeb iga rolli huvitavaks – Ristikivi-tüki mõisavalitseja sain kätte alles kümnendaks etenduseks – süüdimatu krutskimees, trikster-Jaanus Jaan – vajas sisse mängimist ja polnud esikaks veel valmis (ehkki visioon oli peas olemas) roll ei joonistunud esikal veel välja, sellepärast haavusingi su artikli peale tegelikult.”

 

Need augud sul, millest?

Kes nüüd ikka hakkab näitlejaks sellepärast, et kogu elu ühte rolli mängida. Jaapanis ehk küll,seal on teistsugune kultuur. Tahaks teatris näitlejaks olles inimest tundma õppida ja seega ka iseennast. Palju erinevaid tahke on ja tahaks need üles leida elus.

 

No just ja nüüd sul need pätid. On siis oht, et hakkad elus kah päti moodi käituma ja mõtlema?

Peegeldused. Ma olen hakanud filtreerima. Püüan mitte rollis elada elus. Võtteperioodil teen vahe sisse – see on film, see elu, see roll, see olen mina. Lõpuks ei ole ju läbinisti kurja tegelast. Olen püüdnud neid tehes sellest lähtuda.

 

Kuidas sa filtreerid?

Olen tegelenud ja uurinud joogat. Kõige lihtsamalt öeldes jõudnud selleni, et võimlema peab. Mis see jooga muud on kui keha lahti tõmbamine – terves kehas terve vaim. Alkohol peaks olema mootori kütus, mitte toiduaine. Ma ei ole juba kaks aastat tilkagi joonud

 

Aitab see sind?

Jah, aitab.

 

Lavakoolis ei õpetata seda, kuidas näitleja psüühiliselt endaga toime peaks tulema erinevates loomingulistes seisundites?

Psühholoogilist ettevalmistus seal, jah, pole. Ta on laias laastus ikka spordikool, kus kohe õpetatakse saltot tegema.

Sa oled linnapoiss?

Eluaegne tallinlane. Teatrikooli ma… ikka telekat vaatasin palju. Sealt tekkis tahtmine näitlejaks saada ja olla. Vere kutse. Ma enne keskkooli lõppu käisin läbi viis kooli. Igalt poolt visati välja.

Olin hüperaktiivne laps. Mul hakkas tundides igav, kui väljas päike paistis. Keskkooli lõpetasin kohusetundest, teadmisest, et ilma selle tunnistuseta ei saa ma mitte kuhugi. Ja kuhugi ma ikka tahtsin elus jõuda. Tuli ülikooli jõuda. Selline süsteem ju on ühiskonnas. Ja seni on suht hästi läinud. Olen hea inimene ikkagi, ma ei taha pätiks. (Ses viimases tõdemuses on segi mõnus iroonia ja tõde.).Olen neid tüüpe, keda kehastan, väga lähedalt näinud.

Valikuid peab tegema südame järgi. Elu on elu. On algus ja on lõpp ja seal vahel hunnik sündmusi. Rasked hetked õpetavad kõige rohkem, aga palju see jõudu nõuab rasketel hetkedel inimeseks jääda… Kuidas saavutada emotsionaalne tasakaal? Seda ma olen kogenud küll juba, et see on võimalik.

 

Mis sind mõjutas linnakeskkonnas?

Televiisor. Ma olin ikka televisiooni rikutud mõistusega. No ikka täiesti. Üheksakümnendatel, kui tuli „Päästja koolikell“, olin seitsmendas klassis. See oli tohutu värk. Taskuraha tuli soki sisse peita, sest iga hetk oli võimalus, et keegi tuleb pommima. Koos kommertstelevisooniga tuli lainena asjadekultus, raha, raha, raha. See ajab segi peast. Sa näed, et sul ei ole seda võimalik kusagilt saada. See tekitab keres, psühhofüüsises sellise dissonantsi – oled luuser, sa ei saagi hakkama. Hea meelega pangalaenu ei võta. Mina küll ei tea, millal ma endale auto suudan osta… Jah, ei meeldi mulle need pangad.

Huvitav, miks ainult „Reformierakonna juhatuse koosolek“, miks mitte kõikide erakondade oma. Me kollektiivsesse, ühiskondlikku teadvusse peaks jõudma see, et raha ei ole jumal. Ka see, et meil Eestis niisamuti ei lähe hästi üldse. Kaua sa ikka püksirihma pingutad. Meil on kapitalism ikka väga sees.

 

Siis ikka Hollywoodis kurjategija roll ja ostad pangata mitu autot. See oleks ehk sinu tee. See on võimalus, kui on palju õnne.

 

Ilmselt mitte, nendes ühiskonna nägemise asjades. Me süsteem minu meelest enam väga ei eristu Nõukogude liidust. Raha võim on siin juures, aga vabariiki meil enam ei ole.

 

Vahe on, et…

…sa sõna võid võtta, rääkida avalikult kõike, mis sülg suhu toob.

 

Vahe on see, et kui tahad, sõidad Ameerikasse. Noorena ka siis, kui raha pole.

Ma käisin Ameerikas näitlejate liidu toetuse ja enda säästude eest. Käisin koolitusel. Kui tagasi tulin, imesin näppu pool aastat. Selle hinnaga.

 

Kas vabanäitlejal – ma austan muide su julgust kindlast leivast loobuda–, on väga raske hakkama saada?

Palka makstakse võttepäeva eest. Ühe päevaga võidakse teha mitu osa korraga ära. Kui kordust näidatakse, siis ei saa näitleja midagi, peale selle, et nägu on pildis. Ma olen selline, et ega mulle ei meeldi lehes olla, intervjuusid anda, aga ses maailmas on see tähtis. Ja ega ma sedagi tea, kui palju telefon enam pakkumistega helisema hakkaks, kui kroonikates tihedalt figureeriks. (Peaaegu kuuldamatult) No ei meeldi.

 

Mis elu on? Ma ka muide ei ela ära kultuurist kirjutamisest ja mõtlemisest ainult. Leheruumi selle jaoks peab kauplema… Ehh, ma ei viitsi kurta.

Aga huvi on?

 

Minul on. Sa mõtled lugejahuvi? Kes ütleb, et ei ole? No tuleks proovida. Hästi tuleb kirjutada nii lühivormi kui pikki tekste, aga valikut sisuliselt pole. Sinu rõhutatu juurde tagasi tulles – rahauudised on tähtsad vaid.

Fastfood, kiirtoit igal pool. Pealkirjad ja klikid. Kõik on seotud, teater ja ajakirjandus…

 

No ei ole viga, Nüganen tegi kuuetunniseid etendusi ja saalid on täis tänaseni. See on tõestus. Räägi, mis sa New York´is kogesid, õppisid?

Mulle meenutas ta vana Roomat. Rahvaste paabel, kõik räägivad, kõigil on erinev aktsent. Reklaami on palju ja kõik askeldavad nagu sipelgapesas sipelgad. Ameerika on see maa, kus kogu aeg räägitakse. Seda imporditakse siia ka täiega… Me ei pea ju kogu aeg mölisema. Seal on nii, et kui sa ei räägi, oled kuri inimene. Meie inimesed võiksid mered ja metsa vaada (?) ja vait olla, meil ka ei ole selleks enam aega. Ma tunnen sellest puudust. Seal Pivarootsis on selline õhkkond ja võimalus. Rääkida siis, kui vaja, mitte sellepärast, et peab.

 

Sul ei tekkinud tunnet, et jääks Ameerikasse?

Ma vähemalt kolm korda kuulsin seal end tutvustades sellist nalja:

Olen Kristjan, tere. Olen vabakutseline näitleja Eestist.

Tore, kas sa tead kuidas kutsutakse näitlejaid New York´is? Ettekandja!

 

Jah, sama juttu rääkis sel suvel Jänedal Tšiili lavastaja, et tema teatri proffnäitlejad käivad ellujäämiseks kelnerite ja ettekandjatena tööl. Teatri juures hoiab neid kunstiarmastus.

Jah, näitlejaid on palju. Muidugi ma kuulasin maad, sain tuttavaks sealsete vabanäitlejatega ja uurisin, kuidas nad hakkama saavad ja elavad. Tööloa taotlemine võtab viis aastat aega, aga sa võid seda ikkagi mitte saada. Kohtusin kahe Makedoonia kutiga, ühel oli greenkaart, teisel mitte. Ilma elamisloata vend oli 28aastane ja üritas näitlejana seal hakkama saada juba kaheksa aastat. Elas Harlemi linnaosas, kus iga päev käib tulistamine. Iga päev käis mööda castinguid, iga päev. Ja ka castingutele pääsemine ei ole lihtne. Käiakse õnne proovimas, kaks-kolm proovimist päevas. Üks tüüp, kellega tutvusin, näitleja, 45aastane… tal oli Atlantas küll mingi töö, aga korter New York´is. Ära anda ei raatsinud, aga maksta selle eest käis üle jõu. No ei ole see elu seal mingi meelakkumine.

 

Ei ole, siingi. Miks teater sulle tähtis on?

Ma-aaa, empaatia. Mul on tunne, et saan inimestest aru südamega, et miks tegelane oma elu nii elab, erinevaid otsuseid teeb ja käitub. Margus, see on kutsumus… kuulsus ja raha… ma ei tea. Ma olen näitlejaks sündinud.

 

Kas NO teatrisse läheksid tagasi?

Ma näen seda erinevas kontekstis ikka unes. Eks ta mu jaoks üks deemon ole. Eile öösel nägin, et tegime koos „Sinuhet“. Ikka olen selle peale mõelnud. Tiit Ojasoo võiks maha rahuneda. Kui me alustasime, seal oli koos isiksuste kamp. Kõik olid võrdsed.

Me kõik armastame teatrit. Ja teater on teater.

 

Tean, et sus on lavastamissoov.

Ma lapsena käisin palju kinos. Kino oli odavam ja Viru tänava kinno Pioneer sai tasuta sisse hiilida. Kino on olnud see koht, kuhu ma olen peitu pugenud. Ka siis, kui on jama.

Jah, kino tahaks lavastada. Teatrit ma nii hästi veel ei taju. Kino saab täpsemalt teha. Mulle meeldib kinos mängida ka. Näitleja peab tajuma kogu oma rollikaart. Kino eeldab kodutööd, tööd stsenaariumiga. Teatris tehakse see töö ära proovides. Kinos on 100% ennast ühte stseeni ära anda minu jaoks kergem. Kehva etenduse järel on mul alati küsimus, et miks ma teen seda tööd. Kinos on võimalus kohe ennast parandada.

Teatris on kõige tähtsam energia. Põhiline asi, mida saa vaatad, on energia, siin ei ole midagi intellektuaalset.

 

Seal on see, et minu energia saab sinu omaga kokku, vaataja energiad ja näitlejate energiad saavad kokku.

Siis tekib, jah, resonants: tut, tutut, tutut, tum. Parimates etendustes nii on, kus saad aru, et oled publikuga ühes mullis. Ja kõik toimib. Miski ei lähe valesti. Mingi suurem jõud juhib siis kõike. Mulle teater väga meeldib. Ma olen poolel teel. Saan juba mingite asjadega hakkama, kergemini kui algaja näitleja. Ehk pareminigi.

 

Saan aru, et sa loed palju.

Üritan.

 

Kas sa luuletusi ka loed?

Ohh. Ei ole jõudnud veel sinnamaani.

 

Kurjategijate teraapiaks loe romantilist kujundlikku luulet, see võiks puhastada hinge. Ilu päästab.

Hea soovitus.

 

Ära ohi.

Kurjategijat mängides pead olema kõige toredam inimene platsil. Jaa-jaa. Suur diplomaat pead olema. Vabal ajal pead ennast nagunii kontrollima rohkem kui kaunishingesid mängivad tüübid. See on väga tähtis.

Patneritega pead päriselt väga hästi läbi saama. Muidu vägivaldseid stseene mängida ei saa. Mul on olnud mõned vägistamisstseenid. Ka Pivarootsis. Usaldus peab olema, muidu sellist stseeni teha ei saa. Sõbraks tuleb saada ja haiget ei tohi teha. Hooliv tuleb olla pätti mängides. Sa ehk ei usu, aga kurjategijate maailm mulle hingeliselt üldse ei sobi.

Mulle meeldib inimesi naerma ajada, olen pigem kloun kui kurikael.

Kristjan Sarv: “Ma hakkasin vabakutseliseks, et rahu leida. Ja muretust õppida. Ja iseseisvust. Ja õnne ning armastust Õnne ja armastuse ma olen leidnud”