Eesti filmirežissöörid on korraga NO99 noore näitleja Rea Lesta üles leidnud. Tuleb välja veel kaks mängufilmi, kus ta on peaosas. „November” on kinodes.
Ma pole Reaga tehtud suuri filme näinud, aga olen näinud teda teatris ja võtteplatsil. Katsun aru saada, miks kaamera teda armastab? Loe edasi Kõntsast* puhas Rea Lest
„Ma väga kohe ei tahaks maale tagasi,” ütleb Kersti Kreismann. „Mina olen ikka väga maakas,” vastan. „Ma tean!” ütleb Kersti. Ja siis me räägime. Õigemini tema räägib, mina rohkem kuulan.
Kersti Kreismann saab 25. jaanuaril 70-aastaseks ja ta tuleb kohtuma tennist mängimast. Ütleb, et hakkas seda kuningate mängu mängima siis, kui sai 60. Draamateatris tähistatakse oma suure näitleja juubelit 27. jaanuaril, kui nad koos kursusekaaslase Martin Veinmanniga mängivad etendust „Julia ja Romeo”.
Palju näitlejaid on just jaanuaris sündinud.
On. Ei tea, miks. Tundub sobiv tähtkuju.
Usute te seda värki?
(Ta ei raiska sõnu, raputab napilt pead.) Me pidime sina peale minema. Loe edasi Kersti Kreismann – maatüdruk ostab lilled linnaturult
6. detsembril 2016. aastal saaks Evald Hermaküla 75-aastaseks.
Eesti teatri geoloogiharidusega suurkuju lahkus omal tahtel elust 2000. aastal. 2002. aastal Ilmamaa kirjastuse väljaantud raamatus „Hermaküla” kirjutab teiste seas Draamateatri noor näitleja ja hilisem lavastaja Hendrik Toompere tundliku ja mõtlemapaneva loo Evaldist. Kirjutab, et tal on meeles Evaldi ütlemine: „Heinz, ma ütlen sulle: ära sa kurat kunagi remonti valmis tee, sest siis tuleb ära minna.” Me räägime Hermakülast 16 aastat pärast surma.
Lugesin su aastatetagust lugu. Meelega lõpetamata remont? Kuidas seda mõista? Siis ja täna?
Vaatasin ise ka selle loo eile üle. Imelik oli endalgi, et selline sai 15 aastat tagasi kirjutatud. Aga no ma olin siis reklaamiagentuuris copywriter ka ja reklaamide väljamõtlemine võttis aega kaks minutit. Selle kirjutasin siis ülejäänd vabadel tundidel.
Ikkagi see mind kummitav remondi lõpetamise lause: kuidas sa seda mõistad täna?
Selle remondiga on selline imelik lugu, et see saadab mind tänaseni. Tookord olin Evaldi juures külas ja mingid asjad vedelesid tal seal juba mitu aastat ühe koha peal. Ta tegelikult oli lahtiste kätega mees, aga ei viitsind siis või ei tahtnud pooliku tööga lõpuni minna. Mul endal on vist sama asi. Loe edasi Evald Hermaküla – kui isesüttiv küünal
Raivo Kase töökabinet oli lennuki juhikabiin 42 aastat ja kolm kuud. Tikkaru koorejaamas elu alustanud, Härgla kooli ja Rapla keskkooli lõpetanud 1.92 pikk mees pidi oma pikkuse pärast taotlema eriloa, et pääseda Venemaale lennukooli õppima. Ta mahtus kabiinidesse ja on lennanud kaptenina läbi pea terve maailma. Kirjastus SE&JS andis välja täna taas oma sünnikodus koorejaamas elava mehe enda kirjutatud mälestusteraamatu „Lendur”.
Ka teil on olnud ka lennuhirmu? Loe edasi Raivo Kask, lennud all- ja pealpool pilvi
Mart Kivastik sai 2015. aastal novelli eest „Õnn tuleb magades” Fridebert Tuglase novelliauhinna. Kirjutas selle alusel stsenaariumi ja tegi režissöörina samanimeline mängufilm.
Mart, me jõuame su teise pika mängufilmi juurde ka, just lõpetasin selle vaatamise, aga tahtsin sinult küsida, kuidas sa suhtud Tartu linnakirjaniku stipendiumisse? Kas kandideerid?
Ma ei kandideeri. Esiteks ma ei saa aru, kuidas meil arvutatakse kirjaniku palka. Miks kaks miinimumi? Miks mitte arsti oma, miks mitte professoripalk? Mingi palk, millest saaks ka elada. Pealegi oli see mõte poogitud külge kirjanduslinna staatusele ja kirjanik peaks siis veel koogutama ja lubama olla mingi esindusisik, lubama olla nii ja naa, mis pole üldse kirjaniku asi. Kui keegi tahab kirjanikule palka maksta, maksku, aga ärgu esitagu muid tingimusi, kui et kirjanik oleks kirjanik. Kirjanik kirjutab, muu pole tähtis. Loe edasi Mart Kivastik – sest kunst ju parandab maailma?
Pildistas Sven Arber, terviktekst pisut toimetatumalt Maalehe digis, lühem lehe paberväljaandes.
Küsisin kord, kui Jaak Allik viimast tuuri riigikogu liige oli ja seal taas miskeid selliseid asju tehti, mis vähegi kauem elu näinud inimesele pidid totrad tunduma, kas tema käest nõu ei taheta. Jaak vastas talle mitteomaselt: „Ei.” Tasandasin küsimust: kas isegi viisakusest ei tulda küsima. Vastuseks oli sama napp eitus. Nüüd, kui Jaak Allik just 70 sai ja raamatu „„Kihnu Jõnnist” „Savisaareni”” avaldas ‒ raamatu, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika ‒ Brežnevist Kaljulaidini, räägime maailmavaatest. Selle kujunemisest ja kestmisest.
Kas teie põlvkond tõesti uskus, et ainult kommunistlikus parteis olles on võimalik midagi paremaks muuta? Loe edasi Jaak Allik – : Eesti peaminister on koosoleku juhataja, mitte peremees
