Rubriigiarhiiv: Dialoog

Kaupo Vipp: „Aitab kolkapatriotismist!” ütles jõehobune ja läks merre elama

Sõrves elav Kaupo Vipp – maailma ja ühiskonna asjadest rääkivate menukate raamatute „Globaalpohmelus” ja „Lokaalravitsus” autor – ütleb, et ka karussellil sõites võib teiseks jääda, mis siis et istud justkui kellegi ees.

„Globaliseerumise algtung tuli kaubandusest,” ütleb Kaupo Vipp. „Kui kogu maailmas oleks inimestel ühetaolised arusaamad ja tõekspidamised, siis alles saaks tõeliselt masstoota ja massidele müüa. Siis alles saaks tõeliselt kasumit! Kuni aga pead arvestama iga miljonilise rahvakillu eripära, seni on asi liiga keeruline.“

Vestluse ajal elab meie kõrval oma elu Eesti Vabariigi pealinna Tallinna Raekoja plats, mis just tunnistati Euroopa parimaks jõuluturuks

Kas sa, Kaupo, oled jõudnud oma mõtlemisega sinnamaani, et hea on hea ja selle ütlemiseks ei pea nähtut-kuuldut iseloomustama sõnadega klassika, rokk, postmodernne, religioosne, kaasaegne, avangard, liberaalne…? Loe edasi Kaupo Vipp: „Aitab kolkapatriotismist!” ütles jõehobune ja läks merre elama

Ingomar Vihmar: Looming toimub siis, kui enda mina kaob

Lavastaja Ingomar Vihmar ütleb, et teda kõnetab kummaline kunst. Ta mõttekäigud hämmastavad. Aga isegi tema kriitilisuses ei ole kriipsugi kurjust. Fotod: Sven Arbet

Kolmandat aastat Pärnus elav ja Endla teatrit loominguliselt juhtiv Ingomar Vihmar on 48 aastat vana, tal on viis last. Tema kitsukest kabinetti täidavad vinüülide riiulid ja kaks plaadimängijat. Kabineti kirjutuslaual jääb August Strindbergi „Surmatantsu” kõrval silma Lazar Lagini „Vanake Hottabõtš”.

Kas hakkad lastetükis peaosa mängima?

Ingo Normet pakkus seda siin teha. Sa habeme pärast mõtled? Ei, sellest ei ole juttu olnud. Mul oli eelmisel aastal isegi pikem habe kui sul. Loe edasi Ingomar Vihmar: Looming toimub siis, kui enda mina kaob

Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele

Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus muu hulgas uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit.

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Sven Arbet, ilmus Maalehes.

Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis meie argisekeldavas ajas tehtud filmi „Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks filmiks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.

Andres küsib esimese küsimuse: „Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja sinust. „Minust ei ole vaja rääkida. Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise filmi näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”

Eelmisel õhtul oli „Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: „Enamus kipub ütlema, et see film on „Novembri” kloon.” Loe edasi Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele

Jaan Tootsen. Igapäevaelu müstika

Raadio „Ööülikooli“ saate väljamõtleja ja toimetaja kuulab tarku vanamehi. Ta sai valmis filmi Vello Salost, käsil on film Fred Jüssist. Oma õpetajaks nimetab Evald Saagi ja Kalju Orrot.

Me uudistejuht Bianca, kui kuuleb, et lähen kohtuma Jaan Tootseniga, kelle film nunnakloostris elavast katoliku preestrist Vello Salost kohe ekraanile jõuab, räägib mulle uudise: „Paavst läheb Pirita kloostrisse isa Velloga kohtuma.” Jaan Tootsen ütleb selle jutu peale, et jah, suure tõenäosusega kohtub paavst seal ka isa Velloga. Ent lisab: „Isa Vello ütleb mõnuga muheldes: „Paavst tuleb meile, aga ma pean ütlema, et toavõti on ikkagi minu käes.“ Isa Vello on oma pika elu jooksul üsna mitme paavstiga kohtunud.“ Jaan Tootseni filmis „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” on aga mitu kohta, kus preester Salo rõhutab, et Pirita kloostris on võim naiste käes.

Jaan Tootsen räägib, et on film Vello Salost oli tal pikalt käsil: selle filmi esimesed kaadrid on aastast 2011. Kõige aktiivsem tegemise aeg on olnud kolm viimast aastat.

„Dokfilmis saad inimese elu ja elu muutumist tihendatult näidata.” ütleb režissöör. „Vello Salo filmi puhul ma kirjutasin üheks hüüdlauseks, et film on vananemise ilust. Seal on sees ka see – ei tea, kas ma söandan selle välja öelda… Me ju mõtleme, et mis kirikuõpetajal või preestril häda, tal on kindel seljatagune – usk. Aga mingil hetkel just kõige suuremad pannakse kõige suuremate kahtluste ette. Mida suurem sa oled, seda suuremad on sinu proovikivid. Mees, kes on kogu elu olnud kõige targem, tugevam ja mõtteerksam, peab ühel hetkel tunnistama, et ka tema on väetiks jäämas. Kas nüüd just usk on otsas, aga selline klassikaline depressioon võib meid kõiki külastada. Ja siis, kõige raskemal ajal, leiab inimene ikkagi sellist vaimujõudu, et nagu taim kasvatab endale uue oksa.. Olgu see meile lohutuseks – pusivad oma eluga ka kõige suuremad. Ja lõpuks keegi ikka aitab. Kes see on?”

Istume kogu seda juttu rääkides Tallinnas Kalamaja tänavaäärses söögikohas, mille nimi mu meelest on Talu Pood. Jaan on selle koha stammkunde. Istub seal koos metafüüsilisest isikust ettevõtja Jaak Johansoni ja sõjaajaloolase Jüri Kotšineviga.

Millal sa, Jaan, Kalamajja elama tulid? Loe edasi Jaan Tootsen. Igapäevaelu müstika

Oleg Lojevski: „Valetab nagu pealtnägija” – see mõte omistatakse Stalinile

Vene tipp produtsendi kiirpilk lavastusele „Kostja ja hiiglane” pea vahetult pärast vaatamist.

altOleg Lojevski Varbola linnusel, mõni aasta tagasi. Viio Aitsam.

Küsin Venemaa suurima teatrifestivali „Kuldne mask” ekspertkomisjoni liikmelt Oleg Lojevskilt, mis tegi lavastuse „Kostja ja hiiglane” eriliseks. Ta soovitab mul erilist otsida loomaaaias.

„Kui sa erilist tahad, siis pead minema loomaaeda. Seal on kõik eriline – kotkad, jõehobud, maod… Inimeste vahel on palju tavalist.” Olen Olegi irooniaga harjunud. Tean, et ei tea maailmas mitte kedagi, kes nii kirglikult on teatriusku kui tema. Seegi, et mees lendab lavastust „Kostja ja hiiglane” vaatama Kaasanist, on eriline vaid neile, kes teda ei tunne.

Kuna oleme pikaajalised tuttavad, on intervjuu sina-vormis. Loe edasi Oleg Lojevski: „Valetab nagu pealtnägija” – see mõte omistatakse Stalinile

Lavastaja Damir Salimsjanov loodab muinasjutumaailma täiskasvanutele tagasi anda

Täna esietendub Jänedal Pulli tallis Udmurtias töötava lavastaja Damir Salimsjanovi Eestis tehtud teine töö „Pikse pill”. Miks täiskasvanutele muinasjutud.

Lavastuse toovad välja produtsent Märt Meos ja teater R.A.A.A.M. Mängivad: Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Karl Andreas Kalmet, Dovydas Pabarčius (kõik vabakutselised), Ott Raidmets (Pärnu Endla).

Damir, te olete Eestis lavastamas teist korda. Mida olete siin õppinud, milline on teie pilt Eestist ja eestlastest?

Ma ei saa öelda, et nüüd Eestit ja eestlasi tunnen. Suurema osa siin oldud ajast olen tööd teinud, proove. Eestit ja eestlasi tunnen ennekõike tänu suhtlemisele näitlejate ja teiste loominguliste inimestega, kellega olen kohtunud seoses lavastuse valmimisega. Seda võin küll öelda, et tänu sellele ei usu ma enam eestlaste kohta levinud stampe. Enamasti mõeldakse, et eestlased on kinnised, vähe naeratavad inimesed, kes, pehmelt öeldes, aeglaselt mõtlevad. See kõik on osutunud valeks. Absoluutselt kõik, kellega olen suhelnud, on avatud, rõõmsad ja isegi temperamentsed. Eriti on sellised näitlejad. Võib-olla mul on vedanud ja olen kohtunud eriliste eestlastega? Aga ikkagi on just need kohtumised minus kujundanud arvamuse, mis assotseerub enamuse eestlastega.

Naastes siia oskasin rõõmuga oodata uusi kohtumisi. Ka Tallinnna tulin taas nagu vana hea sõbra juurde. Sellesse linna on võimatu mitte armuda. Kohe esimesel õhtul läksin vanalinna jalutama, lehvitasin tervituseks Vanale Toomasele. Ütlesin – tere, Toomas, näed hea välja. Tallinn on imeilus linn. Mulle meeldib Kalamaja, meeldib linnasiluett, kus vanad majad saavad kokku uutega.

Lisaks linnale nägin eelmisel aastal ka Eesti külaelu. Tegime proove ja hiljem mängisime lavastust „Praegu pole aeg armastamiseks” Kolga mõisas. Eesti loodus on sarnane meie Udmurtia omaga, aga mere lähedus annab sellele erilise koloriidi. Praegu elan Viinistul. Akende taga lainetab meri. Uskumatult kaunis koht ja jälle on mul vedanud inimestega. Äkki mul tõesti lihtsalt veab, aga hetkel on minu Eesti just selline, kus elavad sõbralikud inimesed, kes on võimelised avatult rõõmu tundma. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov loodab muinasjutumaailma täiskasvanutele tagasi anda