Eesti Filmi Instituudi juhataja Edith Sepp ütleb muu hulgas, et see, kas kinopublik pärast piirangute lõppu naaseb kinosaalidesse, sõltub palju riigi antud sõnumist. Kas sõnum ütleb, et see on ohtlik, või hoopis, et see on turvaline.

Edith Sepaga jutuajamist alustades ei osanud ma mõelda, et taas kohtun inimesega, kes on puudutatud filmilavastaja ja -operaatori, filmiprofessor Jüri Sillarti tarkusest ja lehvivast vaimust. Selgub, et täna riiklikku filmiraha jagavat asutust juhtiv naine alustas tööd pärast keskkooli Tallinnfilmis. Lõi alguses klappi. Siis sattus filmi „Äratus”(1989) peale, Jüri Sillarti juurde režissööri assistendiks. Alles hiljem tulid kõrged koolid Poolas ja Suurbritannias, kus ta õppis filmirežissööriks.

Edith räägib Jüri Sillartist ühe iseloomuliku loo, öeldes, et mehel oli selline karisma, et kui ta suu lahti tegi, siis kõik jäid teda kuulama. „Sillartil oli kombeks koolis enne filmide käikulaskmist tudengite käest küsida: „Aga vabandage, palun, milline lõhn on teie filmil?” Sellepeale rääkis närvline tudeng filmi sisust, värvidest,vormist … Siis Sillart küsis uuesti, rahulikult ja vaikselt, et ma saan sellest aru, aga kuidas teie film lõhnab?”

Arvan, et meie vestlusest Edith Sepaga peaks lugejani jõudma mitmesuguseid Eesti filmi lõhnasid.

Kuidas meie filmiseltskond võttis vastu teate, et plaanitud kinolinnak jäi riikliku rahastuseta? Loe edasi Edith Sepp: Eesti filmil on loorberipärg peas ja ninast veri väljas →

Üksi olemine annab filmirežissöörile võime võtteplatsil tuhandet pisiasja märgata – nii saab lühidalt kokku võtta pikema jutuajamise režissöör Tanel Toomiga, kes 2019. aastal tuli välja mängufilmiga „Tõde ja õigus“ ning valmistub eeloleval suvel tegema järgmist filmi.

Tudengifilmide Oscari pälvinud ning „Tõe ja õigusega“ rahvusvahelise filmi Oscari eelnimekirja jõudnud Tanel Toom ütleb mu jaoks üsna ootamatult, et ei ole kursis tänavuste Oscarite jagamisega. See kuulub samasse ritta, et talle ei meeldi tegelda mitme asjaga korraga. Ta ütleb, et on nii palju tegemist olnud, et ta on rattalt maas juba paar kuud.

„Kui mõelda, mis see filmiesilinastuste edasilükkamine maksma läheb … Aina uuesti tehakse promokampaaniaid. Kõik kuni Coca-Cola purkide piltideni tuleb uuesti printida. Pudipadi, mis suuremate filmidega kaasas käib. Kui raske see võib samas olla režissöörile, loojale – et sa ei saa panna ühele etapile oma elust punkti. Film saab valmis siis, kui ta on esimest korda ekraanil rahva ees. Kuidas minna edasi, tegelda uue filmiga, kui see punkt on panemata?” arutab Tanel Toom olukorra üle suures filmimaailmas. Ta ise on üsna pea minemas uue filmi võtetele.

Äkki loomingust, inimese loomingust tekib mingi kübemeke juurde niisugust, mis maailmale kübeme kestvust juurde annab? Seda on raske uskuda, aga selle poole püüdma küll peab. Loe edasi Tanel Toom: Õnnestumine juhtub siis, kui ettevalmistus kohtub võimalusega →