Anu Lamp – pausidesse kantud kõnekus

 

On kevad aastal 2006. On mai. Istume Anu Lambiga Linnateatri lavaaugu terrassil. Kõrval joob kohvi oma elu esimest lavastust tegev näitleja Indrek Sammul. Lavastuse autor on Jaan Tätte. Näidendi nimi on “Kaev”. Linnateatri lavaauk on kaev. Kajakad karjuvad kauguses.

 

Näitleja, tõlkija, näitlejate õpetaja Anu Lamp, räägime sellest lapsest, kes sul kaasas.

Tema nimi on Marie.

 

Sul on kolm suurt poega. Oled noor vanaema. Mõtled sa, mis Mariest võib saada?

Väga. Ma võib-olla oma laste puhul ei osanud seda näha, aga laps on täiesti valmis inimene. Oma lapsi ma võtsin kui lapsi, aga teda võtan kui täiskasvanud inimest, isiksust. Ju see nii on. Seda on vanemad inimesed rääkinud, nüüd mul on võimalus seda kogeda.

 

Mida sa näed?

Loomust. Mul on oma poistest mingid väga selged mälestused, kus tegelikult nende loomus ilmsiks tuli. Sel hetkel ma ei saanud sellest nii selgelt aru, nüüd tagantjärele saan. Ja selle lapse puhul saan kohe.

 

Kuidas sa tunned ennast tänases päevas ja teatris?

Paus 38 sekundit.

Ma ei tea, kas ma tahan seda teistega jagada.

 

Miks see nii on, Anu?

Ma ei tea. Väga sügavalt mõtlen selle peale, mis ikkagi Aarnega… et Aarne (Üksküla – MM) loobus lõplikult.

 

Jah, jah. Mis sünnib praegu? Kes Aarne Üksküla asemel etenduses “Isad ja pojad” mängima hakkab?

Ei olegi kedagi. Auk on põlvkonnas… me kõik teame, näitlejaid on palju, aga…

Paus 18,4 sekundit.

 

Lavastusel “Pianoola ehk Mehhaaniline klaver” tuleb mais 200. etendus?

Kakssada korda mängida on üks asi, aga see on toimunud kümne aasta jooksul. Eks seal on olnud mitmed järgud. Vahepeal oli kuidagi raskem vana asja mängida, aga nüüd… ta on elanud huvitavat elu ja ta on nii sees meis kõigis ja on tore mängida.

Paus 14,9 sekundit.

Ta on nii hästi lavastatud etendus, selles on nauding osaleda.

 

Aarne Üksküla on sinu õpetaja.

Jah. See on inimese otsus… ühesõnaga jah.

 

On ka sinul nüüd soov teatrist loobuda?

Paus 13,5 sekundit.

 

Sinu laps tuleb teatrisse. Sinu õpetaja lahkub teatrist. Sina oled teatris. Ja oled teatrikoolis näitlejate õpetaja.

Paus 51,8 sekundit.

 

Sa ei taha rääkida?

Ma ei kandideerinud kooli järgmiseks viieks aastaks. Ma tõesti ei taha sellest üldse kellelegi rääkida.

 

Mõned asjad on nii, et sa ei ole neid veel enda jaoks selgeks mõelnud. Pole lõpuni mõelnud. Oled poolel teel.

Paus 1 minut 17 sekundit.

 

Sa tead seda, et Aarne määras oma järeltulijaks “Tões ja õiguses” Aivar Tomminga. Mauruseks. Ma mõtlen, et kui niiviisi Üksküla ütleb, siis Vanemuine leiab võimaluse, et Aivar saaks mängida. Ja kui Aivar võiks kahelda, kas, siis pärast seda ta ei tohiks kahelda.

Aivar on öelnud ise, et tahaks mängida Nüganeni lavastustes.

 

Jah. Kas oled kõik oma näitlejaelu olnud ühes teatris?

Jah. Siin on olnud palju heitlusi, see on loomulik.

 

Mäletad sa seda, kui Velda Otsus teatrist lahkus?

Mäletan, ma olin tollel etendusel. Tema viimasel etendusel.

 

Kas sellel on sarnasust Üksküla lahkumisega lavalt?

Ei, see on teine. Velda Otsusel oli see teadlikult ette plaanitsetud viimane etendus. Ja-jah… Aga tead, ma ikkagi arvan, et siin on niisuguseid asju, millest ei saagi rääkida. Miks see nii päeva pealt… Ma arvan, et peaks koolis õpetama noortele inimestele mingeid kaitsemehhanisme.

 

Kas koolis ei õpetata?

Ei, no… kindlasti sa võid rääkida noortele inimestele palju. Ja järelikult tulebki veel ja veel rääkida. Ma ei tea, kui palju ta usub sind, kuulab. Et mitte kaasa teha kõike. Puhata. Suved jätta vabaks. Aga siis tekib ju noorel inimesel see tunne, et äkki mind ei ole olemas, kui ma ei osale kuskil mingis projektis.

 

Kui palju noored tunnevad huvi, mida vana näitleja mõtleb, mis elu elab, millest aru on saanud? On sellest rääkimiseks üldse aega?

Ma koolis ju räägin seda, mida ma muidu võib-olla ei räägikski.

Paus 20,6 sekundit.

 

Mis sulle rõõmu teeb?

Paus 5 sekundit.

Loodus. Kui inimesed on põhjalikud.

 

Kas on mingi asi, mis sul on teatris tegemata ja mida sa tahaksid teha?

Mul ei ole kunagi olnud sellist tunnet, et tahaks midagi muud, et mingi roll oleks minu, sellist tunnet mul ei ole olnud.

 

Mida sa ikkagi tahaksid teha?

Ma tahaks tõlkida ja olla omaette. Aga… mmm…

Paus 1 minut 19,1 sekundit.

Vaata, ma arvan, et me tähtsustame näitleja isiklikku elu üle. Ma ei taha seda välja anda, see on mulle liiga kallilt käes. Ainus, millest elan.

Paus 45 sekundit.

Ma olen ise poolel teel. Ma ei tea, kuhu poole ma liigun. Ja tead, mulle tundub, et ma ei taha rääkida sellest.

Paus 17,8 sekundit.

Mul on vahel piinlik laval olla, saad aru, sellised asjad.

 

On see vale siis?

Ei, ma ei tea, ma ei taha sellest rääkida, ainult see tunne on.

 

Kui kaua sa oled olnud lavakoolis õpetaja?

Kaksteist aastat.

 

Kui sa näidendeid tõlgid, kas siis mõtled konkreetsete näitlejate peale?

Ei, ma nii ei mõtle. Pigem mõtlen räägitavuse peale. Kuidas see kõlab. Rütmi peale. Kõikide selliste asjade peale.

 

Miks tõlkimine sulle rohkem istub kui laval olemine? Kui ma sain ikka õigesti aru?

Paus 2 minutit 29 sekundit.

 

Ma tahaksin mõista, miks sa ei taha vastuseid välja öelda. Usun küll, et sul neid on.

Võib-olla on see sellest, et ma ei taha üldse endast rääkida.

Paus 3 minutit.

 

Kas see, et sa ei taha rääkida, on täna nii? Või on see sinu loomuses?

Ma olen väga ettevaatlikuks läinud jah mingeid asju ütlema.

 

On see seotud sellega, kui vana sa oled, sellega, mis ilmas sünnib?

Kindlasti vanusega. Et… oled rohkem näinud. Ma näen nii palju tühja rääkimist. On tunne, et ma ei taha inimeste aega ära võtta…

 

Ma ka ei taha küsida lihtsaid küsimusi. Kes peale Aarne Üksküla veel su õpetajad on?

Merle Karusoo. Lembit Peterson.

 

Mis on teatris lihtne?

Paus. Paus. Paus.

Ma ei oska mõelda nii.

Paus, paus, paus.

Lähme edasi.

 

Kuidas kirjeldada vaikust?

Paus.

 

Kas vaikust saab mängida?

Paus.

Oota, see oli sul küsimus nüüd?

Paus. (Kusagil karjuvad kajakad, pikalt, pikalt.)

 

On elu kerge või raske siis?

Mõnel päeval tundub tohutult raske. Mõni päev on kerge olemine. Olen aru saanud, et nii… ta vaheldub. Üles-alla inimene võngub. Kui on väga raske, siis on raskest lihtsam üle saada, teades, et on olnud kergemaid päevi.

 

Miks sul ikkagi on raske hetkel minuga rääkida?

Ma mõtlen kohe selle peale, et ma ei räägi ju ainult sulle. Vaat.

 

Kui palju näitlejal sõltub meeleolu sellest, kui palju tal on tööd?

Olemise meeleolu, sa mõtled? Et kas see mind mõjutab, kas on või ei ole tööd? Praegu hetkel see nii ei ole, aga kunagi on olnud. Kui oled tahtnud rohkem tööd teha. Mu meeleolu ei sõltu tööst.

Kui palju sa õpetajana tunned vastutust nende noorte ees, kelle sa täna teatrisse tööle saadad?

Väga suurt. Mõtlesin pikalt enne kooli õpetama tulekut, kas mul on õigus õpetada. Kuni jõudsin selle mõtteni, et olen vahelüli nende vahel, kes mind õpetasid ja kes pärast tulevad. Kui mu õpetajad on olnud need ja need, kellest oleme rääkinud, ja lisaks veel Helmi Tohvelman ja Karl Ader, siis tuleb võtta teatepulk üle. Mulle meeldib koolis väga. Ma arvan, et minus on neid omadusi, mis õpetajal peaksid olema.

 

Ja nüüd loobud. Miks ikkagi?

Tähendab ma ei ole veel… Ma ei kandideerinud. See ei takista mind näiteks õpetamast. Aga ma ei ole selle ametikoha peal. Ma mõtlesin, et vaatan endasse, see aeg, mis veel kevadeni ja edasijäämise otsuseni on jäänud. Ma ei tea.

 

Oled sa enesekindel või enesekindlusetu?

Olen väga ebaenesekindel.

 

Mulje sinust on küll, et oled selline hästi enesekindel, tark naine.

Adolf Šapiro hakkab sügisel Linnateatris lavastama Pirandello tükki, mille pealkiri on “See on nii, kui see teile nii näib”. Kui me tahame inimesi näha sellistena, nagu me tahame, siis näeme ka. Mis ma ikka vaidlen. Küsi teiste käest.

 

Ma enne sinuga kokkusaamist mõtlesin välja ühe kavala, loo lõpuküsimuse, et kui palju sa minuga rääkides mängisid? Nüüd ma…?

Ma ei mängi.

 

See seostub küsimusega, mida näitlejailt ikka küsitakse, et kas nad on edevad inimesed. On arvamus, et kui inimene astub lavale, siis on ta tingimata edev. Kunagi tundus see küsimus mulle nii imelik… aga jah, ma saan aru küll.

Näitleja on väga, väga, väga raske elukutse. Kui seda tõsiselt teha, siis pead panema ennast sinna jäägitult. Ja siis pärast sellest… paus, pikk… siis veel sellest rääkida tundub väga raske. On ju nii.

 

Jah, on küll. Ma pärast mind puudutanud etendust ja kontserti enamasti ei taha sellest rääkida. Kas sa teatrit ei ole tahtnud vahetada?

Ei, kui, siis väga ammu. Siin on väga palju head selles Linnateatri majas.

 

Kuidas sa suhtud sellese, kui mõni näitleja on teatrist eemal?

Teatrist eemal olemine, mõnda aega, on ainult kasulik. See mõjub hästi, siis võib tekkida tahtmine tagasi tulla ja midagi teha.

Võimalus mängust välja astuda võib anda jõudu jätkata.

Laadimise aeg on ülimalt vajalik. Iga asja jaoks on aeg.

Muidugi ei juleta olla natuke aega eemal ja ennast laadida. Aga samas on ülioluline, mille pealt see linnuke laulab. Peaks olema ära ja rahulikult asju kõrvalt vaatama. Siis saad aru, mis sa tahad. Kas see on lihtsalt mingi väsimus.

 

Kas näitleja peab olema tark?

Mis on see tarkus? Elulist tarkust on vaja, ülioluline omadus on oskus näha. Elulugemise oskus. Kindlasti peab fookus olema väljaspool iseennast.

Miks ma arvan, et Elmo Nüganen on väga andekas lavastaja – sest temas on see taju, oskus detailselt elu lugeda, näha nähtamatut, seda, mis jääb sõnade taha. Ta võib aru saada võõrkeelest ilma keelt valdamata. Ma olen näinud, kuidas tõlk ta kõrval on hämmunud, sest Elmo sai aru, mida talt prantsuse keeles küsiti või vastati, oskamata ise prantsuse keelt. Ta loeb asju intonatsioonist, kehakeelest, mingitest teistest asjadest… haarab õhust, tal on eluline vaist, harva esinev oskus tunnetada inimestevahelisi seoseid…

Inimlik tundlikkus, empaatia on näitleja puhul väga oluline.

 

Kuidas hoiduda ilmas valitsevast pealiskaudsusest? Või tulebki sellega kaasa minna?

Mitte mingil tingimusel ei tule. Kuidas hoiakuid muuta? Siin ei jää muud üle, kui väga erinevatel tasanditel üht ja sedasama juttu rääkida. Ja veel ja veel rääkida.

Kui praegu on probleem rahvusena kestmajäämises, et meil peaks rohkem lapsi sündima, siis kuidas seda teha, et neid oleks? Valitsev hoiak on kroonikalik, hedonistlik ellusuhtumine, kuhu lapsed ei mahu. Hirmus tähtis on selle hoiaku muutmine. Korrates ikka ja jälle üle põhiväärtusi.

 

Millised need on?

See, et me peame omasid hoidma. Kui oluline on perekond, et inimene muidu – ta lihtsalt ei kesta seda talle antud pikka päeva ära. Kui oluline on truudus.

Theatrumis mängitakse Lembit Petersoni lavastust “Juveliiri poe ees”, eelmise paavsti Karol Woityla kirjutatud näidendit. Keegi kriitik kirjutas selle peale imeliku arvustuse, et huvitav oleks näha olnud ikka mingeid väändunud kooseluvorme. Minu meelest me näeme seda kogu aeg. Ja see tükk polnud sellest. See lavastus oli põhiväärtuste meeldetuletamine.

Pikk, pikk, pikk paus. Mööda loivab must kass. Marie ütleb auh. Anu ütleb miau. Kajakad karjuvad kusagil kaugel.

 

Kas saab käskida midagi, kedagi?

Käskida-sõna tundub nii ränk. Samas kümme käsku. Kuidas seda võtta? See on mõnes mõttes inimesele peale pandud kaitse. Mingite asjadega on ju nii, et kui inimene on noor ja rumal, võib ta oma rumalusest mingi lolluse teha. Aga kui tal on käsud, mida ta järgib, nende sügavamat sisu lõpuni mõistmata, ja kui ta siis jõuab oma eluga nii kaugele, et mõistab, et jättis mingi asja tegemata sellepärast, et käsk ütles: nii ei tohi, võib ta väga õnnelik olla. Nii et pigem võiks siis öelda kümme kaitset.

Sa küsisid keelamiste kohta, et kas mina keelaks midagi. Seesama, mille eest eelmine paavst võitles – abortide keelustamise eest. Mis see meile oleks tähendanud, kui see oleks nii, et aborte ei tehtaks. Võib-olla oleksime palju õnnelikumad inimesed.

Ma arvan, et meil on oma uskmatuse läbi palju raskem. Oleme suhteliselt ebareligioosne rahvas. Meil pole tröösti. Me pole trööstitud.

 

Kes näitlejat kaitseb?

Pikk paus. Näitleja ise ka peaks, võiks ennast rohkem kaitsta. Mulle nii väga meeldib Jaan Unduski lause „Sina, Tuglasest”: “Siin ei lähe ükski anne kaduma, siin võib ainult manduda.” See kaduma minemise hirm on näitlejal totaalselt suur, mandumise hirmu nagu polekski.

 

Miks sa endast rääkida ei taha?

Sa oled nagunii alasti nii paljudes asjades. Ma nagunii mängin nii paljud asjad oma kogemuse pealt. Mingid asjad laval peavad olema näha, ma ei saa neid ära rääkida. Hoian rääkimise lava jaoks.

 

Mis aeg on?

Stoppardil on lause, see on kõige parem lause, mis ma aja kohta kohanud olen: “Meil veel on aega, kuni enam ei ole aega, seda aeg tähendabki.”

Ma arvan, et inimene vajab konutamise aega ka. Väga. Ei juleta võtta seda aega, konutada. Viljakas mittemidagitegemine.

 

 

 

Kajakad karjuvad kauguses.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga